Hiljuti riigikaitse ja kaitseministeeriumi ümber toimunu pole Reformierakonnale lihtsalt järjekordne juhtimis- ja usalduskriis, vaid palju fundamentaalsem väljakutse. Kaitsevaldkond oli Reformierakonnale viimane tõeliselt usutav kompetentsikaart, partei majanduspoliitiline usutavus on juba ammu kadunud. Kaitseministeeriumi skandaal mõrandas usku nende põhilisse pädevusvaldkonda õige tublisti.

Martin Heremi toomine ministriks kätkeb aga partei jaoks suurt riski. Üsna isepäine minister võib oravapartei juba niigi haprale kaitsepoliitilisele usaldusväärsusele, uusi paljastusi tehes, surmahoobi anda. Või vastupidi, oma efektiivse ja ülesehitava tegevusega, usalduse hoopis taastada.

Reformierakond oli enne 2023. aasta valimisi väga edukas valijate veenmises kolmes asjas.

Esiteks, et nemad on kõige kompetentsem erakond majandusküsimustes, mis toob jõukuse majja ja hoiab riigirahanduse korras. Teiseks veenis Reformierakond märkimisväärset osa valijatest, et nende valitsemise all on kindlates kätes ka heaoluriik – pensionid, perepoliitika, tervishoid ja haridus – ja nende kulutusi ei kärbita. Kolmandaks, oravaparteile võis kõige enam loota vene ohu tõrjumisel, neil on tugev julgeoleku- ja kaitsepoliitiline kompetents, mida nende konkurentidel pole võrreldavas skaalas kunagi olnud.

Reformierakonna kunagine ülekaalukas majanduspädevuse kuvand on nüüdseks kõvasti devalveerunud ja aastatepikkuse majandusseisaku, maksutõusude ja riigirahanduse probleemide taustal pole see enam erakonna endine trump.

Heaolupoliitiline usutavus on alles, kuid sotsiaalriik ja selle kaitsmine pole ideoloogilistel põhjustel kunagi olnud Reformierakonna firmamärk. Seega, ainult sellele järgmist riigikogu valimiskampaaniat üksipäini üles ei ehita. Seetõttu töötas kolmest võtmevaldkonnast kõige paremini kaitsekompetents ja Vene ohu tõrjumise võimekus.

Hanno Pevkuri ametiaja lõpul toimunud skandaal lõi sellesse märgatava mõra. Sammas on veel siiski püsti ja hädavaevu kandevõimeline, aga mõni uuest skandaalist põhjustatud raputus võib sellegi ümber lükata.

Nüüd tulebki mängu Heremi-faktor. Ühelt poolt tegi Reformierakond suhtekorralduslikult geniaalse käigu, tuues oma ebaõnnestumisi klaarima tugevaima avaliku renomeega valdkondliku eksperdi. Kui Herem ajab nüüd asjad joonde, siis on need joones ka valitsuse ja Reformierakonna jaoks. Teisalt, kui Herem hakkab viimaste aastate otsustes ja otsustamata jätmistes aktiivselt edasi kaevama, võib välja tulla veel midagi sellist, mis annaks Reformierakonna usaldusväärsusele hävitava hoobi.

Võimalikke stsenaariume on kolm. Herem asub entusiastlikult valdkonda korrastama, kuid avastab, et juhtimises, infovoogudes, hangete korraldamises on aastaid valitsenud paras korralagedus. Kõige hullem, kui mõned juhtumid ulatuvad aastate taha ja näitavad, et oravapartei pole oma võtmevaldkonna juhtimisega hoolimata ilusast välisest fassaadist aastaid korralikult toime tulnud.

Teine stsenaarium on see, et Reformierakonnal tekib sellisel juhul kiusatus Heremile vastulöök anda, vihjates, et ta ise oli samal perioodil kaitseväe juhataja ning kannab kaasvastutust. Algab pingpongimäng, kes on süüdi. See oleks halvim, mis üldse juhtuda saab, sest kannatada saab kogu riigikaitse usaldusväärsus ning nii peaministripartei, kui ka Herem lõpetavad avalikkuse jaoks lõpuks mudaliigas. Idapiiri taga aga hõõrutakse samal ajal käsi. 

Kolmas stsenaarium, millele loodab Reformierakond, oleks see, et Herem teeb asjad korda ning kuigi osa aust langeb ka temale, siis tegelik poliitiline kasusaaja on Reformierakond. Nad saavad enne valimisi edukalt käivitada narratiivi: "Jah, eksisime, tunnistasime oma vigu, kutsusime valdkonnas korda looma riigi parimad ajud ning asi saigi tehtud… Ja mida teil, isamaalastel, sellele vastukaaluks on nüüd välja käia?"

Praegu on raske prognoosida, milline kolmest stsenaariumist võiks realiseeruda. Üks on aga selge: Herem ei otsusta järgmise kuue kuu jooksul ainult seda, kui hästi juhitakse Eesti riigikaitset. Ta võib tahtmatult otsustada ka selle, kas Reformierakonnale jääb järgmisteks valimisteks alles tema viimane tugev kompetentsikaart, või läheb partei valimistele vastu oma ajaloo kõige räsituma renomeega.

Kui Reformierakonnale ei jää enam ühtegi valdkonda, mille kohta suur osa valijatest ütleks, et vähemalt seda oskavad nemad teistest paremini, on parteil põhjust järgmisi valimisi päriselt karta.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.