Kui Eestis lehed kolletuma hakkavad, on aeg küps kogu maailma igasügiseseks kokkusaamiseks New Yorgis. Eesti läheb sel nädal toimuvale ÜRO kõrgetasemelisele nädalale vastu ühe selge küsimusega. Kui ÜRO põhikiri sedastab, et riigipiire jõuga muuta ei tohi, siis kas see on reegel või üksnes soovitus.

Viibisin hiljuti kolm päeva Ukrainas, kus Venemaa rikub jõhkralt ÜRO põhikirja põhimõtteid. Drooni- ja raketirünnakute tõttu kõlasid õhuhäired nii päeval kui öösel, sest Venemaa eesmärk on lakkamatu õhuterroriga külvata hirmu, takistada igapäevaelu toimimist ja murda ukrainlaste vastupanu.

Kui Venemaad saadab edu ja tal õnnestub jõuga piire muuta ilma, et sellele kaasneksid tagajärjed, muutub hapraks kogu rahvusvaheliste reeglite kogum, millel tugineb ka Eesti iseseisvus.

Väikese riigina ei saa me lubada maailma, kus rahvusvaheline õigus kehtib vaid seni, kuni mõni suurriik otsustab sellest üle sõita ja seetõttu läheb Eesti ÜRO kõrgetasemelisele nädalale kahe eesmärgiga. Esiteks selgitama, et Ukraina toetamine on ka sõjast kaugemal asuvate riikide huvides ja teiseks astumaks koos partneritega konkreetseid samme ÜRO põhikirjas sätestatud reeglite senisest tõhusamaks kaitsmiseks.

Agressor ei tohi iseenda üle otsustamist blokeerida

Esmajoones vaatame ÜRO Julgeolekunõukogu poole, kus ÜRO tegutsemisvõimetus iseenda põhikirja kaitsmisel kõige teravamalt ilmneb. Julgeolekunõukogu alaline liige Venemaa on korraga nii pätt kui ka politseinik, ühelt poolt rikub oma vallutussõjaga ÜRO kõige olulisemaid põhimõtteid, aga teisalt võimaldab vetoõigus tal takistada ÜRO-l tema enda agressioonile tõhusalt reageerimast.

ÜRO põhikirja artikli 27 lõige 3 näeb ette, et vaidluse osapool peaks teatud otsuste puhul hääletamisest hoiduma. Ometi ei ole selle põhimõtte rakendamise üle kujunenud enam kui nelja sõja-aasta vältel veel piisavalt tõsist rahvusvahelist arutelu.

Eesti tahab muuta artiklit 27 puudutavat arusaama. Koos partneritega tahame kujundada rahvusvahelise praktika, mille kohaselt ei saaks agressiooni alustanud riik vetoõigust kasutada tema enda agressiooni puudutavate otsuste blokeerimiseks peatüki 6 raamistikus. See oleks konkreetne samm julgeolekunõukogu töö tõhustamiseks ja selle usaldusväärsuse taastamiseks.

Selle kõrval tahame, et ÜRO Peaassamblee, kus kõigil liikmesriikidel on võrdne esindatus, võtaks rahu ja julgeoleku tagamisel suurema vastutuse ning tegutseks, kui julgeolekunõukogu on vetoga halvatud.

Eesti ja meie partnerite soov on, et peaassamblee resolutsioonid ei jääks pelgalt poliitilisteks avaldusteks, vaid aitaksid koordineerida liikmesriikide tegevust, suurendaksid survet agressorile ja hoiaksid rahvusvahelise õiguse rikkumised tähelepanu keskmes. Veto kasutamine või sellega ähvardamine julgeolekunõukogus ei tohi meid viia olukorda, kus ÜRO tegevus õiglase ja püsiva rahu saavutamise nimel Ukrainas on täielikult halvatud.

Eelneva kõrval ootame ka, et sel sügisel toimuval ÜRO järgmise peasekretäri valimisel ei keskenduks arutelud ainult sellele, kes ametisse saab, vaid alustuseks sellele, millist peasekretäri tänane maailm vajab.

Vaja on peasekretäri, kelle moraalseks ja poliitiliseks kompassiks on ÜRO põhikiri ning kes on valmis seda kaitsma ka siis, kui see on mõnele suurriigile ebamugav. Peasekretär ei saa asendada liikmesriike ega julgeolekunõukogu, kuid ta saab kasutada oma poliitilist kaalu, tuua reeglite rikkumised nähtavale ja seista järjekindlalt nende põhimõtete eest, mille kaitsmiseks ÜRO 1945. aastal loodi.

Eesti koos teiste samameelsete riikidega on juba aastaid tegutsenud selle nimel, et peasekretäri valimise protsess muutuks avatumaks ja läbipaistvamaks ning sel aastal näeme selle töö konkreetseid vilju. Kuigi pikk tee on veel minna, siis oleme astunud sammu lähemale sellele, et valik ei sünni pimedas tagatoas, vaid kandidaadid on avalikult üles seatud ning nad saavad tutvustada oma nägemust peasekretäri tööst kõigile ÜRO liikmesriikidele.

Ukraina toetuseks tuleb mobiliseerida rohkem riike

Lisaks ÜRO kui organisatsiooni muutmisele annab kõrgetasemeline nädal Eestile võimaluse aktiivseks suhtluseks riikidega, kellega meil saatkondade puudumise tõttu igapäevane kontakt puudub. Üks olulisemaid eesmärke selles suhtluses on toetuse mobiliseerimine Ukrainale.

Jätkuvalt on riike, kes peavad Venemaa agressiooni millekski kaugeks. Tegelikult ulatuvad Venemaa agressiooni mõjud toidu- ja energiajulgeolekuni ning pole kahtlust, et kui Venemaal õnnestub riigipiiride muutmine Ukrainas, on piiride püsimine ohus ka mujal ja julgeolekuolukord muutub ohtlikumaks kogu maailmas.

Ent meenutada tuleb ka seda kõike, mis uudistetulvas kipub muutuma pelgalt statistikaks. Et iga päev hukkub Venemaa rünnakutes tsiviilisikuid, nende seas lapsi. Et paljusi ukrainlasi ootab ees toasooja, elektri ja veeta talv. Et Venemaa on oma perest ja kodumaast eraldanud ja Venemaale küüditanud ligikaudu 20 000 last.

Küüditatud laste tagasitoomine on Eesti üks olulisemaid prioriteete ja teeme aktiivset rahvusvahelist koostööd, et iga laps naaseks oma juurte juurde. Samuti on Ukraina ülesehitamine valdkond, mis võimaldab Ukraina toetamisse panustada ka nendel riikidel, kes erinevatel põhjustel ei saa pakkuda näiteks sõjalist abi.

ÜRO kõrgetasemeline nädal võimaldab tihendada rahvusvahelist koostööd nii küüditatud laste tagasisaamisel kui ka jaanuaris Eestis toimuva Ukraina ülesehituskonverentsi ettevalmistustes.

Samal ajal annab ÜRO kõrgetasemeline nädal võimaluse meil endal rohkem kuulata ja teiste riikide väljakutsetesse kaasuda. Aafrika, Ladina-Ameerika, Kesk-Aasia ja teiste piirkondade riikidel on oma julgeolekumured, majanduslikud probleemid ja ootused rahvusvahelisele süsteemile. Kõigi nendega peame leidma ühishuve ja koostöövõimalusi, sest ainult nii tagame, et meid kuulatakse, kui räägime endale kõige olulisemast.

Teema, mis ühendab riike Läänemere äärest, Vahemere ning India ja Vaikse ookeanini, on merejulgeolek, varilaevastikust lähtuvad ohud ja kriitilise veealuse taristu kaitse. Eesti korraldab New Yorgis merejulgeolekut puudutava arutelu, mis võimaldab meil selles valdkonnas koostööd tihendada riikidega eri maailma piirkondadest.

Ukraina toetuse mobiliseerimiseks, aga ka meie enda julgeolekust rääkimiseks annab tänavu täiendava võimaluse Põhjala ja Balti riikide koostööformaadi (NB8) eesistumine. Tegemist on riikide grupiga, mis kõneleb enamikes olulisemates välis- ja julgeolekuteemades ühe häälega ja kui Euroopas kõlab see ühine hääl juba väga tugevalt, siis eesistujana pingutame, et see ka kajaks ka kaugemale, muuhulgas ÜRO nädalal New Yorgis.

Reeglid vajavad kaitset

ÜRO on teelahkmel ja igal ÜRO liikmesriigil lasub vastutus organisatsooni tulevikusuuna valimisel. Eesti tahab maailma, kus võrdselt kaitstud on nii suurte kui ka väikeste riikide õigus iseolemisele, ja ÜRO-d, mis suudab rahvusvaheliselt kokkulepitud reegleid kaitsta. Usun, et tegelikult tahab sama enamik ÜRO liikmesriike ja et koos partneritega suudame konkreetsed muutused ellu viia.

Esmalt tuleb piirata agressori võimalust kasutada vetoõigust enda tegevuse kaitsmiseks, seejärel tuleb tugevdada ÜRO Peaassamblee rolli ja lõpuks tuleb toetada rahvusvahelist vastutusele võtmist ja kasvatada Ukraina toetajate ringi väljaspool Euroopat, sest Eesti jaoks on rahvusvaheline õigus ja seda kaitsma loodud ÜRO osa meie julgeolekust.