Nõukogude okupatsiooni eest põgenes Eestis umbkaudu 80 000 inimest, kes leidsid turvalise pelgupaiga Rootsis, USA-s, Kanadas, Austraalias ja mujalgi. Hiljem, pärast Eesti taasiseseisvumist on tuhanded eestlased läinud laia maailma enam mitte põgenikena, vaid omast vabast tahtest. Eesti aga on saanud põgenike lähtekohast riigiks, kus mujalt tulnud inimesed leiavad varju oma kodumaal toimuva sõja, repressioonide või looduskatastroofide eest. Ja ka kohaks, kuhu lihtsalt elama tulla tahetakse.

Inimesed on alati rännanud, vabadus ja võimalus minna elama kuhugi mujale võõraste inimeste sekka on vast sama vana kui inimkond. Näiteks kiviaja Euraasias elanud küttide ja korilaste kogukonnad olid vägagi liikuvad, tõenäoliselt aga ka sisemiselt mitmekesised, hõlmates indiviide, kes ei pruukinud olla ei sugulased ega isegi samast kandist pärit¹.

Seevastu liikumisvabaduse piiramine ja hukkamõistmine on omane pigem mittevabadele ühiskondadele, mõelgem näiteks pärisorjuse ajale Eesti aladel või ka nõukogudeaegsetele suletud piiritsoonidele rannikul ja saartel.

Inimeste liikumise igapäevasusest räägivad ka sellega seotud tavad maailma eri paigus. Näiteks Põhja-Ameerika idaosa põlisrahvaste seas kujunes juba ammustel aegadel välja jagatud klannisüsteem, mille tõttu leidis kodust kaugel viibiv mees või naine ka võõra rahva hulgas eest endaga samasse klanni kuuluvad inimesed, kes võõra ränduri või põgeniku vastu võtsid². Kesk- ja uusaja Euroopa tsunftides aga oli ringiliikumine ja erinevatelt meistritelt õppimine levinud praktika käsitöölise ameti õppimisel³.

Vahel kohtab väidet, justkui tooks inimeste liikumine kaasa identiteedi kadumise, nagu eestlaseks olemine kaoks, kui me oleme avatud ja külalislahked. Ka selle väite ekslikkuse kohta leiab ajaloost küllaga näiteid.

Minnes tagasi Põhja-Ameerika idaossa, võime sealsete põlisrahvaste seas näha põgenikele ja immigrantidele igati avatud ühiskondi.

Näiteks seminolid, kelle ajalooline kodumaa on Florida, pakkusid peavarju paljudele USA istandustest põgenenud orjadele⁴. See, et seminoli identiteet, kultuur ja keel on pärast mitu sajandit väldanud koloniaalvägivalda, küüditamist ning USA assimileerimispoliitikat ka tänapäeval alles, näitab selgesti, et külalislahkus nende identiteeti kuidagi nõrgemaks ei muutnud.

Niisamuti näitavad kümned üle maailma asuvad Eesti majad, et diasporaa-eestlased said osaks oma uute kodumaade ühiskondadest, ilma et see oleks nõrgendanud nende eesti identiteeti.

Kas rändamine ja elukoha vahetamine kui inimkonna loomulik omadus on ka Eesti ühiskonnas aktsepteeritud nähtus?

Sellele ühest vastust vast ei leia. Ühelt poolt tahame, et Eestit külastaksid turistid ning oleme rõõmsad, kui siinsed tudengid välismaa ülikooli sisse saavad. Ent paraku tundub, et samavõrd aktsepteeritud ei ole ei võõramaalase kolimine Eestisse ega eestlase päriselt piiri taha elama asumine. Nii oleks justkui lubatud inimeste ajutine liikumine, mitte aga uues paigas kodu leidmine.

Ometi ei ole selles ju midagi halba, kui inimene leiab oma unistuste kodupaiga, igatsetud töö või armastuse kusagil mujal kui oma sünnimaal. Ka ei muuda ühe inimese otsus ära kolida kuidagi vähem väärtuslikuks teise inimese otsust paigale jääda. Häid valikuid on elus ju ometigi palju.

Öelda, et Eesti on ebasõbralik või külalislahkusetu paik, ei ole aga samuti õiglane. Leidub ju siin ka palju inimesi, organisatsioone ja ettevõtmisi, kelle või mille eesmärk on panna end siin teretulnuna tundma nii Eestisse kolinud inimesi kui ka vanal kodukandil külas käivaid hajala eestlasi. Ometi tundub, et seda lahkust võiks olla rohkem.

Oluline roll on sellelgi, kuidas me rändest räägime. Võtame näiteks mõisted "mugavuspagulane" ja "ränderünne". Mõlemad on mõnusa kõlaga eestikeelsed sõnad, aga oma tähendusvarjunditelt päris hirmsad.

2014. aastal Tõnis Lukase välja mõeldud "mugavuspagulane" devalveerib ühelt poolt mõistet pagulane, mis ei peaks kunagi tähistama vabatahtliku rännet, teisalt aga sildistab ja solvab neid, kes vabatahtlikult mujale kolinud on.

"Ränderünne" on uuem sõna uue olukorra tähistamiseks ning kuigi Venemaa ja Valgevene hübriidsõja ebainimlikud võtted tõesti hõlmavad paremat elu lootvate inimeste ärakasutamist Euroopa Liidu idapiiril asuvate maade piirivalve, taristu ja ühiskonna kurnamiseks, on sellise sõna puhul oht unustada piirile petetud rändurite inimlikkus. Rändurite, kelle unistus paremast elust on juba nii mõnelegi lõppenud surmaga kahe piiri vahelisel eikellegimaal.

On tagumine aeg lugeda Eesti kollektiivse meie hulka mujal elavad eestlased ning mujalt Eestisse elama asunud inimesed. See on see, mis päästab meid kadumisest, lahkus, mis ootab siia inimesi ilma salajaste nõudmisteta. Eeldamata väliseestlastelt Eestisse tagasi pöördumist, võõrsil millegi suure ja tähtsa saavutamist või kodueestlastega samasugust eesti keelt ning eeldamata immigrantidelt lõputut tööd ja pidevat enda tõestamist, et ollakse külalislahkuse vääriline.

On tagumine aeg jõuda selleni, et eestlaseks ei pea sündima, vaid võib ka saada, ning et välismaal elamine või sündimine ei pruugi vähendada kellegi eesti identiteeti. Just lahkus, sealhulgas külalislahkus, loob kestmise, mitte naiste survestamine rohkem lapsi saama. Ning olgem ausad, lahke ühiskond on ka laste kasvatamiseks parem paik.

Selline lahke Eesti on suurem. Hajala eestlased hoidsid Nõukogude okupatsiooni ajal alal Eesti kultuurilist ja riiklikku järjepidevust ning survestasid oma koduriike mitte tunnustama Balti riikide okupeerimist.

Mujal elavad eestlased teevad Eestit suuremaks ka Eestit tutvustades ning lihtsalt olles head inimesed. Kui esimene ja võib-olla ainuke eestlane, keda sa kohtad, on tore inimene, siis on sellel väga suur diplomaatiline väärtus. Samamoodi teevad Eestit oma lähtemaade elanike jaoks suuremaks siia mujalt kolinud inimesed. Eesti, mida teatakse ja millest hoolitakse, on aga ülejäänud maailma külge rohkem seotud ja seega ka turvalisem ning kaitstum.