PISA 2025 tõi Eesti heade tulemuste kõrval esile olulise murekoha, et väga suur osa noorte ajast ja tähelepanust kulub digimaailmale. Eesti 15-aastased veedavad digivahendites keskmiselt ligi 50 tundi nädalas ning meelelahutuslikku digikasutust on meil rahvusvahelisest keskmisest rohkem ning see ei jää ainult koolivälisesse aega.

36 protsenti Eesti õpilastest ütleb, et digivahendite kasutamine hajutab nende tähelepanu loodusteaduste tunnis sageli, OECD riikides on sama näitaja keskmiselt 28 protsenti. Koolipäeva jooksul kulub Eesti õpilastel meelelahutuslikule digikasutusele keskmiselt 1,3 tundi. Need arvud annavad sotsiaalmeedia ja nutiseadmete üle käivale arutelule palju konkreetsema tausta.

Piire on vaja, aga piir ei ole kogu lahendus

Soov digikasutust piirata on arusaadav. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas Euroopa Liidu Kids Actist, mille järgi keelataks alla 13-aastaste ligipääs sotsiaalmeediale ning alla 15-aastased saaksid kontot kasutada üksnes vanema loodud ja juhitud piiratud kujul.

Koolitunnis ei pea telefon olema laual ning öörahu ajal ei pea laps olema kättesaadav sõpradele ega algoritmile. Telefonivaba koolipäev, nutivaba ühine õhtusöök või öine laadimiskoht väljaspool magamistuba võivad olla väga head kokkulepped. Kui aga võtame seadme või ligipääsu lihtsalt ära, õpetamata noorele, kuidas oma tähelepanu hoida ja juhtida, siis oleme sellega lahendanud vaid osa probleemist.

PISA tulemused näitavad paralleelselt ka lugemisoskuse langustrendi ning sagenenud on kiirustav ja pealiskaudne ülesannete lahendamine. Sellest ei saa teha lihtsat järeldust, et ekraaniaeg põhjustab lugemisoskuse langust, aga kas sedavõrd suure digikasutuse kõrval jääb noortel piisavalt aega lugemiseks, süvenemiseks, igavlemiseks ja loetu üle mõtlemiseks?

Tähelepanu hoidmine on oskus ja seda on ka oskus panna telefon käest, taluda igavust, mitte reageerida igale märguandele ning märgata, millal ekraan enam ei teeni minu eesmärki, vaid mina teenin ekraani eesmärki.

Eesti noorte digioskused on head. Ent digipädevus peab tähendama ka kriitilist mõtlemist: miks mulle just seda sisu näidatakse, kuidas algoritm minu tähelepanu hoiab ja miks mingi postitus minus nii tugeva reaktsiooni tekitab? Samuti eneseregulatsiooni: kas ma suudan pooleli oleva ülesande lõpetada, kuigi telefon kõrval suriseb? Kas märkan, et olen juba pool tundi sihitult telefoni kerinud?

Siingi on koolil oluline roll. Kui ainult kolmandikul Eesti õpilastest on koolis ainepõhised digivahendite kasutamise juhised, siis ehk oleme jätnud liiga suure osa digikäitumise juhtimisest laste endi õlule. Ühine kokkulepe selle kohta, millal ja milleks digivahendit kasutatakse ning millal see kõrvale pannakse, aitab nii õpilast kui ka õpetajat.

Kõige tugevam kaitse on endiselt suhe

Digimaailma ei saa käsitleda üksnes tähelepanu ja õppimise küsimusena. Sotsiaalmeedia on noore jaoks ka koht, kus otsitakse kuuluvust, tunnustust, suhteid, nalja ja infot.

Seepärast ei piisa lausest "pane telefon ära". Tasub uurida, et mida see telefon sinu jaoks teeb. Mille asemele ta tuleb? Mida head ta sulle pakub? Kas seal on suhted, mida mujalt napib? Põgenemine ebamugava tunde eest või vajadus kuuluda?

Kõige tugevam kaitse noore ja digimaailma riskide vahel on toetav suhe täiskasvanuga. Noor peab teadma, et ta saab tulla rääkima ka siis, kui midagi on juba valesti läinud, ilma et reaktsioon oleks hukkamõist või karistus.

Kogu vastutust ei saa panna lapsevanema õlgadele. Vanemad võitlevad sageli samade tähelepanulõksudega nagu lapsed ja nemadki vajavad selgeid kokkuleppeid, teadmisi ja tuge, mitte järjekordset süükoormat, mida just tänapäeva tohutu infotulv kaasa toob. Digiteemad peavad olema loomulik osa vanemaharidusest, kooli ja kodu koostööst, perearstide, vaimse tervise spetsialistide, noorsootöö ja kogukonna tugisüsteemidest.

Toetavad oskused, mida saab õppida

PISA tulemused ei ütle, et tehnoloogia on halb või et digivahenditest tuleks koolis loobuda, kuid need annavad põhjust vaadata ausalt, kui suure osa noorte päevast ekraanid endale võtavad ja mis selle kõrval tahaplaanile võib jääda. Võib-olla on aeg juurutada Eesti haridusse laiapõhjaliselt sotsiaal-emotsionaalsete oskuste õpe, mis toetab just seda, mida noor digimaailmas toimetulekuks vajab. Sotsiaalmeediaga toimetulek eeldab oskust märgata oma tunnet ja impulssi, oskust teha vahet päris suhtel ja reaktsiooninupul, oskust taluda igavust, kadedust, väljajäetust ja ebamugavust.

Sotsiaalmeedias hakkama saamine nõuab ka suhtlemisoskust, et teada, kuidas lahendada konflikti, kuidas mitte minna kaasa alandamisega, kuidas öelda "ei", kui grupp liigub vales suunas, kuidas küsida abi, kui midagi on läinud üle piiri. Samuti kriitilist mõtlemist: kuidas algoritm töötab, miks mulle just seda näidatakse, kuidas pilt on töödeldud, miks võõra inimese ideaalne hetk ei ole minu elu mõõdupuu.

Neid tuleb õppida samamoodi nagu lugemist, arvutamist või liikluses käitumist. Alustada saab lapsepõlvest, kodust ja lasteaiast ning jätkata koolis

 Me ei saada 16-aastast autoga liiklusesse, vaid ta läbib enne kursuse nii teoorias kui ka praktikas ning oleme tema kõrval kuni ta on küps ise juhtima. Samamoodi toimib ka digimaailm ja õppeaasta algus loob selleks hea võimaluse, kuna uued rutiinid, suhted ja kokkulepped on niigi kujunemas. Sageli on mõju just lühikestel harjutustel, mängudel, vestlustel ja ühisel mõtestamisel, mis aitavad lastel märgata oma tundeid, harjutada pidurdamist, kuulamist, koostööd ja taastumist pärast pinget.

Selliseid sotsiaal-emotsionaalse pädevuse arendamise lühitegevusi ehk IVA-sid saab kasutada juba lasteaias ja algklassides, et oskused muutuksid igapäevaseks kogemuseks.

Kui laps õpib varakult märkama, et "ma olen praegu ärritunud", "ma tahan kohe reageerida, aga saan korraks peatuda", "ma saan küsida abi" või "ma saan sõbraga ära leppida", siis õpib ta tegelikult sedasama oskust, mida tal hiljem digimaailmas vaja läheb.

Sotsiaalmeedia võimendab sageli seda, mida laps veel ei oska, näiteks impulssi, võrdlust, üksildust, viha, kuuluvusvajadust ja hirmu ilma jääda. Kui õpetame neid oskusi enne, kui risk päriselt suureks kasvab, oleme juba ennetusega loonud olulise vundamendi ja ei pea reageerima ainult tagajärgedele.

Eesti noorte head digioskused on tugevus, aga järgmine samm on õpetada sama teadlikult ka seda, millal tehnoloogiat mitte kasutada ehk omandada digioskuste meistriklass teha õigel hetkel valikuid digivahend kõrvale panna.