Kaupo Meiel: keeruline aeg, kõnede aeg
Poliitilised sõnavõtud laialdase kajastuse saavatel pidulikel sündmustel on Eestis võib-olla uus nähtus, aga mujal maailmas on selles osas juba ammu latt väga kõrgele tõstetud, arutleb Kaupo Meiel Vikerraadio päevakommentaaris.
Ilja Ilfi ja Jevgeni Petrovi surematus romaanis "12 tooli"* on juttu sellest, kuidas Stargorodis pidulikult esimene trammiliin avati. Loomulikult toimus sel puhul aktus ja peeti ohtralt kõnesid.
Kõigepealt võttis sõna seltsimees Gavrilin. Ta tahtis küll väga trammiehitamisest rääkida, aga kuidagi ei õnnestunud ja ta hakkas - isegi teadmata miks - kõnelema rahvusvahelisest olukorrast. "Pärast Chamberlaini, kellele Gavrilin pühendas pool tundi, tuli rahvusvahelisele areenile Ameerika senaator Borah." (lk 90).
Peale Gavrilinit pidasid kõnesid veel neli tähtsat isikut, kes samuti ei saanud kuidagi mööda rahvusvahelisest olukorrast. Viimaks astus tribüünile trammiehitamise kirglik eestvedaja peainsener Treuhhov. Peainsener tahtis rääkida paljustki: "laupäevakutest, raskest tööst, kõigest, mis on ära tehtud ja mida veel oleks tarvis teha." (lk 91). "Treuhhov avas suu ja hakkas tokerdades kõnelema: "Seltsimehed, meie rahvusvaheline olukord ..."" (ibid).
See stseen "12 toolist" meenus mulle mõistagi seetõttu, et viimasel ajal Eestis toimunud pidulikel üritustel kõlab järjest enam just poliitilisi sõnavõtte. Väga palju nii positiivset kui ka negatiivset vastukaja pälvis Juhan Ulfsaki kõne teatriauhindade peoõhtul. Eesti filmi- ja teleauhindade auhinnagalal ei räägitud vist üldse kodumaisest filmindusest ja televisioonist, vaid ainult poliitilisest olukorrast, liberaalsusest, konservatiivsusest, vabadusest ja sõnavabadusest.
Sellenädalane Eesti Ekspress ütles ka, et poliitilised auhinnagalad on good: "Tundub, et niisama mämmutav tänamine aasta auhindade show'del on nüüd mõneks ajaks moest väljas ja poliitilised sõnavõtud on viidud taas suurtele lavadele."
Eks ta on good küll, miks ta siis good ei ole. Teemasid, mille kohta sõna võtta, on õhus väga palju ja kui auhinda kätte saades lihtsalt ütled, et tänad ema ja isa ja lendavat spagetikoletist, siis on see pealiskaudne ega ärata erilist tähelepanu. Esined seevastu otse südamest tuleva avaldusega - ja olen kindel, et Ulfsaki ja näiteks Andres Kuuse viimatine sõnavõtt tulid südamest -, siis suudad sa panna auditooriumi kaasa mõtlema ja üldse tekitada emotsioone, nii positiivseid kui ka negatiivseid.
Poliitilised sõnavõtud laialdase kajastuse saavatel pidulikel sündmustel on Eestis võib-olla uus nähtus, aga mujal maailmas on selles osas juba ammu latt väga kõrgele tõstetud.
1973. aastal võitis Marlon Brando parima meesosatäitja Oscari Vito Corleone rolli eest filmis "Ristiisa". Brando boikoteeris tseremooniat ja teda esindas seal Sacheen Littlefeather, kes rääkis Brando volitusel auhinnakõnes sellest, kuivõrd stereotüüpselt kujutatakse Ameerika põlisrahvaid filmides ja televisioonis. Aasta tagasi oli kogu Oscari-tseremoonia kantud #metoo liikumisest ning protestidest seksuaalse ahistamise vastu.
Seega pole põhjust hakata kurtma, et Eesti auhinnagalad on muutunud poliitilisemaks kui need varem olid. Põhjust on, väljundit on, järelikult tulebki härjal sarvist haarata.
Ainult üks asi paneb selle kõige juures mind veidi muretsema - peagi lõpetavad õppeaasta koolid ja lasteaiad ning neilgi pidulikel aktustel peetakse kõnesid.
Ma kujutan elavalt ette, kuidas lasteaia Rõõmus Päikesejänku lõpuaktusel esineb kõnega kollases kleidikeses ümarate põskedega pisike Juta, kes teatab alustuseks, et rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuhh küll, aga kas te, head saalisviibijad, sellele ka mõtlete, et Rail Baltic lõhestab verise haavana Eesti kaheks?
Ja üleüldse, teatab pisike Juta rühmakaaslastele, kasvatajatele ja lapsevanematele, on meie lasteaia mängutuba üle võetud soroslaste kinnimakstud agentide poolt. Piduliku kõne lõpetab pisike Juta ülevaatega olukorrast Lähis-Idas.
Kõne lõppedes kõlavad lasteaia saalis pisikese Juta rühmakaaslaste, kasvatajate ja lapsevanemate tormilised kiiduavaldused, mis muutuvad ovatsiooniks.
* "12 tooli; Kuldvasikas", Ilja Ilf, Jevgeni Petrov. Tõlkinud H. Haug ja V. Pirson. Kirjastus Maa 1995.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel