Värsked PISA tulemused toovad esile väga rõõmustava suundumuse: me usume, et võimekus ei ole püsiv omadus. Juurdekasvuuskumus on õppimise juures väga olulise tähtsusega ja kui see on madal, võib see saada õppimisel suureks takistuseks. Näiteks võib madala juurdekasvuuskumusega noor panna pikemalt kaalumata kõrvale variandi õppida reaalaineid, sest ta usub, et see ei ole talle.

Seetõttu on väga hea näha, et 83 protsenti uuringus osalenud Eesti 15-aastastest õpilastest usub, et võimekus ei ole püsiv omadus, vaid seda saab arendada. Selline alusväärtus näitab meie usku haridusse ja võimesse muutuda, kui ise pingutad. Sama kehtib ka keeleõppe puhul, enamasti tuleb selle nimel järjepidevalt tööd teha.

Hiljuti ilmus ERR-i portaalis artikkel teemal, kuidas keeleõpe on aina rohkem kolinud veebi. Veebipõhised lahendused aitavad nii neid, kes on keskustest kaugel, kui ka neid, kes lihtsalt eelistavad ajaliselt või mõnel muul põhjusel õppida distantsilt. See, kas õpitakse individuaalselt mõne äpi abiga, õpetaja juhendamisel koos grupiga või üks-ühele, on juba maitse ja võimaluste küsimus.

Õppimine kui selline nõuab pingutust ja siin ei ole vahet, kas õppetöö toimub klassiruumis, ühises "veebitoas" või äpis. See pingutus on ikka inimese enda sees ja sellest pääsu ei ole, sest edasiliikumiseks peab tegema järjepidevalt tööd.

Seetõttu pakubki keeletehnoloogia väga suurt väärtust. Selle eesmärk ei ole õpetajat asendada, vaid anda õppijale rohkem võimalusi iseseisvalt harjutada. Keeleõppes on väga suur vahe sellel, kas inimene puutub õpitava keelega kokku ainult kaks korda nädalas tunnis või tegeleb sellega väikeste sammudena iga päev.

Tihti tuuakse välja, et veebis õppides jääb vajaka keele praktiseerimisvõimalustest. Mõneti olen ma sellega nõus, aga siiski ei piisa ka sellest, kui vaid kaks korda nädalas kusagil tunnis kohapeal käia. Täiskasvanud õppijate puhul lasub vastutus lõpuks ikka endal, et leida võimalusi oma keelt aktiivselt kasutada. See ei sõltu õpetajast, kursuse liigist või äpist.

Kõnelemisoskus tekib kasutades. Selleks on vaja korrata, eksida, uuesti proovida ja harjuda sellega, et alguses ei tule kõik välja nii ladusalt, nagu tahaks. Paljude õppijate jaoks on aga just see kõige keerulisem koht, sest neil ei pruugi igapäevaelus olla keskkonda, kus eesti keelt turvaliselt harjutada.

Siin saavad digivahendid anda juurde ühe olulise mõõtme. Inimene saab enne päris vestlusesse minekut hääldust harjutada, sõnavara korrata, kuulata õiget kõnekeelt ja proovida samu fraase mitu korda läbi. See võib vähendada esimest ebakindlust, mis takistab sageli võõrkeeles rääkimist.

PISA 2025 näitas taaskord eestlaste usku haridusse. See, kus Eesti nurgas elada või millised on rahalised võimalused, ei ole enam õnneks nii määrav, et keeli õppida. Ja see on ülitore, sest ise õppides saame olla eeskujuks ka oma lastele.