Juhatan viimast korda sisse riigikogu sügisistungjärgu. Sellest on kolm ja pool aastat, kui olin riigikogu ees, et soovida uuele koosseisule edu. Te olete aastast-aastasse kuulnud mind kordamas seda, kui tähtis on parlamendi roll ja milliseid tähtsaid otsuseid teil tuleb langetada.

Ma arvan, et seda kõike tasubki korrata, kuna argipäeva toimetustes ja kemplustes ei tajuta sageli enam seda silmaga nähtamatut ülevust, mis on vaba riigi kõige kõrgemas kojas.

Nüüd tahaksin siiski pigem võtta kokku selle, mida olen oma ametis teadvustanud presidendi ja riigikogu suhete kohta. Minu ametiaeg on möödunud suuremas osas just selle riigikogu koosseisuga.

Riigikogu liikmetel on kindlasti oma arvamus selle kohta, kas viimastel aastatel on presidendi, parlamendi ja valitsuse rollijaotus olnud õige. Ka mina olen saanud kogemusi selle kohta, kuidas üldised põhimõtted, mida tihti korratakse ja ideaalina mainitakse, tegelikult praktikas töötavad.

Esiteks võin teha järelduse, et kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada riigikogu liikmete pahameelega. See tunne on tuttav minu riigikontrolöri aegadest ja see on möödapääsmatu.

Opositsiooni liikmed ootavad presidendilt kõigi suurte vaidlustega läbi läinud seaduste tagasilükkamist, kuid väga oluline on põhimõte, et parlamentaarses demokraatias langetab põhilised riigi ees seisvad valikud parlamendienamus.

Olen näinud, et pea iga seaduse puhul saab väita, et see on vastuolus põhiseadusega ja tuleks vetostada. Ometi, kui me mõistame põhiseadust väga laialt, siis on tulemus see, et kõik riigi valitsemise küsimused tuleks lõpuks otsustada kohtus. Sel juhul kaotaks valimised suure osa oma tähtsusest.

Kui president lükkab mõne seaduse tagasi – olen seda olnud sunnitud tegema rohkematel kordadel kui minu viimase aja eelkäijad –, siis võib olla enam-vähem kindel, et koalitsiooni liikmete arvates on president eksinud. Pole midagi parata, veto paistab ikkagi olevat etteheide riigikogu liikmetele.

Mina pole olukorda alati nii tajunud, sest presidendil ja parlamendil on lõppude lõpuks ühine eesmärk, et meie seadused oleks tervikuna head, selged ja detailideski korrektsed. Üldiselt on selle eesmärgiga muidugi kõik nõus, aga praktikas kipub see paistma norimise ja ettekäändena, kui terve seadus jääb mõne detaili pärast seisma.

President ei saa aga eirata küsimust, kas riigikogu on teinud oma nõudmised seaduses inimestele piisavalt selgeks, nii et ta saab lähtuda seadusest, mitte ei pea ootama selguse saabumiseks mõne ametniku tõlgendust või isegi karistust.

Kuna president peab austama parlamendi poliitilisi valikuid, siis kujunebki tema ülesandeks peamiselt selle kontrollimine, kas eesmärk on tõlgitud täpseks, seda tegelikult saavutada aitavateks seaduseks.

Teine õppetund on see, et kui eesmärk on väga tähtis, siis kaldub see kahjuks kõike muud varjutama. Üks näide selle kohta on seadus, mis kehtestas keelenõude kaitseväes. Kui ma selle seaduse vetostasin, siis pidin endalegi ootamatult üha uuesti kinnitama, et ma ei ole keelenõude kehtestamise vastu. Isegi kui ma seda oleksin, peaksin presidendina ikkagi austama parlamendienamuse hinnangut, et keelenõuet on vaja.

Küsimus oli pigem selles, kuidas selline nõue tegelikult ellu rakendada. Riigikaitsekomisjon pühendas sellele küsimusele hiljem palju tähelepanu ja riigikogu võttis vastu põhjalikult läbitöötatud seaduse.

Kokkuvõttes ilmestab see näide presidendi ja parlamendi head koostööd, aga selle juurde kuulus ka konflikt. Ma ei taha öelda, et konflikti ja arusaamatusi poleks pidanud olema. Pigem kinnitab see veel kord, et presidendi ees on sageli valik, kas vältida riigikogu liikmete pahameelt või teha oma tööd.

Õigupoolest on see isegi omamoodi paradoks, et parlament valib ametisse presidendi, kelle üks tähtsamaid ülesandeid on riigikogu tööd mõnel juhul kui mitte takistada, siis vähemalt pidurdada. Eriti riigikogu enamuse vaatevinklist võib peale tükkida kahtlus, kas sellist süsteemi on ikka vaja.

Olen veendunud, et siiski on. Mitte et ma oleks jõudnud järeldusele, et riigikogu liikmed ei tee oma tööd hästi või et presidendil on neist suuremad teadmised. Seda mitte. Kuid keegi peab vaatama seadusi natuke teistsuguse pilguga, mis ei järgi tavapäraseid poliitilisi vastandumisi.

Mitte ainult parlamendis, vaid ühiskonnas laiemalt keskendutakse ennekõike sisulistele eesmärkidele, olgu selleks majanduse kasvatamine, hindade langetamine, looduse säilitamine, julgeoleku tagamine või midagi muud. Nii peabki olema, sest viimaks huvitab meid ju tulemus, mitte seadusesätted.

Ent kui silme ees on tähtis eesmärk ja surve seda kiiresti saavutada, siis võib juhtuda, et kõik muu tundub teisejärgulisena. Siis võib juhtuda, et ei kaaluta hoolikalt isegi seda, kas seadus üldse aitab oma eesmärki saavutada või töötab vastupidises suunas.

Tõsi, selle kohta, mis on hea ja tõhus seadus, ei ole enamasti samuti üksmeelt ja parlamentaarses demokraatias tuleb ka sellised vaidlused lahendada lõpuks parlamendis. Samal ajal ulatub riiklik huvi kaugemale parlamendienamuse tehtud poliitilistest valikutest.

Riigikogu praeguse koosseisu avaistungil ütlesin, et enamuse võim ei tohi hakata ühiskondlikke lõhesid süvendama. Siin ongi see raskesti leitav tasakaalupunkt, sest parlamendienamusel peab kõigest hoolimata olema võimalik otsustada, kui me ei taha, et riiklikult tähtsad otsused jäävad vaidluste ja erimeelsuste tõttu üldse sündimata.

Võime rääkida poliitilistest prioriteetidest ja praktilistest ülesannetest, aga kõige alus, nii demokraatia kui ka riigi arengu eeldus on viimaks see, et parlament on üldse otsustusvõimeline.

Mulle on heidetud ette nii seda, et ma ei kaitsnud parlamendiobstruktsiooni ajal piisavalt enamuse otsustamisõigust, kui ka seda, et ma ei astunud piisavalt välja opositsiooni õiguste kaitseks. Selline kahepidine kriitika peegeldab nähtavasti seda, et olen püüdnud järgida põhimõtteid, mida mainisin siin saalis 2023. aasta aprillis.

Enamusel peab olema õigus otsustada, kuid otsuste põhjendamiseks ja ühiskonnas mõistetavaks muutmiseks ei piisa sellest, et nende poolt on hääletanud rohkem riigikogu liikmeid kui vastu.

Opositsiooni roll ei ole blokeerida enamuse otsuseid, siiski saab opositsioon oma survega tagada, et on veendutud vajaduses seaduse järele, on kaalutud alternatiive ja näidatud, et ka vastuargumente on tõsiselt võetud.

Niisiis pole asi peamiselt enamuses ja vähemuses. See, et vähemusse jäänud seisukoht jääb parlamendis alla, on paratamatu. Kindlasti on paratamatu ka sellest aeg-ajalt tekkiv pinge ühiskonnas. Selline pinge on demokraatiast lahutamatu ja osa sellest laaditakse maha valimistel.

Siiski on olemas teistsugune pinge, vahel isegi sügav pettumus, mida sünnitab mulje, et parlamendiliikmetele ei lähe kodanike arvamus üldisemalt eriti korda. Kui ekslik selline mulje ka poleks, ei saa eitada, et see on olemas ja võib pinda võites hakata ohustama parlamentaarset riigikorda tervikuna.

Võib-olla ootab keegi presidendilt sellise umbusu ja pettumuse puhul üldiseid sõnu parlamentaarse demokraatia tähtsusest ehk teisisõnu rahva harimist.

Mina olen presidendi rollist aru saanud teisiti. Olen pidanud tähtsaks, et umbusaldus riigijuhtide vastu ei suureneks ning et parlamendi ja valitsuse otsused oleks inimestele vähemalt oma eesmärgi ja ratsionaalsuse poolest arusaadavad, sest meelepärased ei saa need niikuinii kõigile olla.

See eesmärk on minu silmis andnud praktilise sisu üldisele arvamusele, mida sageli väljendatakse, nimelt, et presidendi roll on ühtsuse ja riikliku vaimu eest seismine poliitiliselt üha uuesti ja uuesti lõhenevas igapäevas.

Jah, seda korratakse palju, aga kas see tähendab ainult seda, et president ütleb tähtpäevadel ülevaid sõnu ja meenutab riigis ringi sõites, et me oleme kõigist erimeelsusest hoolimata üks rahvas? Kas sellest piisab, kui ühiskond muutub üha nõudlikumaks, üha iseteadlikumaks, üha infoküllasemaks?

Ma arvan, et ülevatest sõnadest ei piisa, kui me tahame säilitada riikliku kokkukuuluvuse tunnet, millel viimaks põhineb austus ka selliste parlamendis langetatud otsuste vastu, millega ise nõus ei olda.

Kolmas õppetund ongi aga see, et kui niisuguse raamüksmeele nimel töötada, siis ei tekita see sugugi alati kohe üksmeelt, vaid pigem vaidlusi. Koalitsioon kaldub siin nägema poliitikasse sekkumist ja seda see ka mingitmoodi on, sest presidendi ülesanne ei ole vaadata poliitikat lihtsalt kõrvalseisjana pealt.

Kordan veelkord, et kui president teeb oma tööd, siis võib ta rehkendada riigikogu liikmete pahameelega. Küllap peabki nii olema, nii on meie lahutatud võimude süsteem üles ehitatud ja see on toiminud üldiselt väga hästi. Peaasi, et meie riik sellest kõigest võidaks.