Marju Himma katastroofisaadetest: kui hea on olla paadis ja mitte üle parda
Sügisel on värskeid vilju ette näidata ka televisioonil ja Vikerraadio meediakommentaaris arutleb Marju Himma kahe televilja üle. Ehkki tegu on kahe täiesti erineva saate ja formaadiga, on neis on üllatavalt palju ühist.
TV3-s on kolmandat nädalat eetris saade "Ma pääsesin Estonia katastroofist" ja Eesti Televisioonis on teine eetrinädal saatel "Üle parda". Mõlemad saated on eetris esmaspäeva õhtuti ning jah, tahtmatu nali on pealkirjadesse sisse kirjutatud küll.
Veerandsaja aasta eest toimunud Estonia katastroofist rääkiv saade on üles ehitatud laevalt pääsenute isiklikele lugudele. Mõistagi on neid lugusid räägitud juba palju ning enne sarja eetrisse tulekut oli tugev eelarvamus, kas ikka tõesti on midagi on veel rääkimata.
Tõsi, midagi päris uut nendes lugudes ei kõla. Küll aga pääsenute enda suust räägituna köidavad need lood ikkagi ekraani ette.
Lugude võimendamiseks on kasutatud põnevust tekitavat taustamuusikat ja pildis tumedaid värve. Samas säiliks saates seesama isikliku loo emotsioon ka ilma vormiliste võimendusteta.
Saate graafika ja illustreeriv materjal on algeline, kesksel kohal on üks legoklotsidest ehitatud laevamakett. Kuid see kõik täidab täpselt seda funktsiooni, mida sõnumi selgitamiseks tarvis. Näiteks kreeni vajunud laeva kaldenurga näitlikustamiseks pööratakse kaadrit ning see teeb puust ja punasena mõistetavaks, kust ikkagi inimesed pidid välja ronima, et ellu jääda.
Selle saate väärtus on aga tõesti nendes isiklikult räägitud lugudes. Siinkohal tuleb tunnustada intervjueerijat ja toimetajat, kes taolistes intervjuudes peab suutma minna sügavuti, kuid samas säilitada kõneleja väärikust. Ja seda on selles saates kenasti välja kantud.
ETV eetris olev "Üle parda" ei räägi laevahukust, vähemalt otseselt mitte, ehkki oma potentsiaalse katastroofi metafoor on sinna sisse kirjutatud küll. Tegu on tõsielusaatega, kuhu on justkui Noa laeva pardale kokku pandud isendid igast ühiskonnagrupist ja saadetud Vahemerele seilama.
Kõik on eestlased või poliitkorrektne oleks öelda Eestimaalased. Moslem, feminist, rahvuslane, Sillamäelt pärit Eestimaalane, geimees, isamaaline ajaloohuviline ning itaallasest kapten - ühel laeval hakkama saamine tähendab nende jaoks pidevat katastroofiohtu.
Tõsielusaate formaadi tõttu on alati oht kalduda groteski, ülevõimendamisse ja labasusse. Õnneks seda selle sarjas ei juhtu ning pigem on tegu konstruktiivse lahenduse poole liikumisega.
Õigupoolest on meeldiv vahepala, kui üsna esimesel õhtul veini kõrvale jõuavad osalejad järeldusele, kuhu sageli teravad vaidlused ikka jõuavad: 1) süüdi on meedia, kes loob vale kuvandi, 2) inimesega otse suheldes on võimalik jõuda inimliku mõistmiseni seal, kus varem oli vaen.
Mõlemat saadet julgen soovitada vaadata koos lastega. Estonia katastroof oli noore Eesti trauma, mida mäletavad praegu kogemuse kaudu vaid üle 30-aastased. Samal ajal on see osa meie lähiajaloost, mille selgitamiseks ja mõistmiseks tasuks seda just koos lastega vaadata ja neile selgitada, et see ei jääks lihtsalt üheks paljude küsimärkidega peatükiks ajalooõpikus.
"Üle parda" saadet soovitaksin aga koos lastega vaadata seepärast, et mõista, miks tekivad ühiskonnas pinged erinevate ühiskonnagruppide vahel.
Mõlemat saadet ühendab inimlikkus. Vahest just inimlikkust on ühistest traumaatilistest kogemustest, olgu nendeks laevakatastroof või ühiskonnas konflikte kruviv mittemõistmine, ülesaamiseks kõige enam tarvis.
Ehk on eestlastel vaja paati selleks, et mõista, kui hea on olla paadis ja mitte üle parda.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Kaupo Meiel