Indrek Kiisler: milleks meile kroonulik võidupüha? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Priit Mürk/ERR

Tänu koroonakriisile oli selleaastane võidupüha vähem kroonulikum ja ka toredam, sest paraad jäi ära. Meil kõigil on kaitseliidu ees tänuvõlg, aga seda võlga ei pea lunastama suve ilusamal ajal rivisammu vaadates, leiab Indrek Kiisler Vikerraadio päevakommentaaris.

Inimene vajab oma elus tugipunkte, mille abil oma vananevat keret haua suunas vedada. Selles aitavad teda traditsioonid ja kombed, mis kinnitavad, et elu koos hoidvad gravitatsiooniseadused endiselt kehtivad. Ja kehtivad ka pärast meid.

Läänelikus tsivilisatsioonis on aga taas aeg, mil paljud senised traditsioonid on seatud osa inimeste seas kahtluse alla. Ühine gravitatsiooniväli tundub justkui kaduvat ja varsti kukuvad Newtoni õunad alt ülespoole. Enamik ei mõista, miks nõutakse, et Eskimo jäätis tuleb ümber nimetada, miks öeldakse, et perekonna võivad moodustada ka õnnelikult koos elavad kaks naist ühes oma lastega. Seda rida võib lõputult jätkata.

Alalhoidlikumad ja traditsioone austavad inimesed naeravad sääraste ettepanekute ja uute vaatenurkade püstitajate üle. Osa suhtub uutesse vaatenurkadesse põlglikult.

Tegelikult on seniste arusaamade üle kahtlemine lääneliku elulaadi üks aluseid. Lääs ongi arenenud just läbi kahtluste ja küsimuste esitamise. Sestap julgen ka tagasihoidlikult ühe küsimuse püstitada. Kusjuures ma ei pane kahtluse alla sisu, vaid eelkõige vormi.

Ma julgen öelda, et tänu koroonakriisile oli selleaastane võidupüha vähem kroonulikum ja seetõttu ka toredam. Sest paraad jäi õnneks ära.

Võidupüha hakati ametliku riigipühana tähistama 1934. aastal, mis oli halb aasta Eesti ajaloos. Võib-olla poleks 1939. aastal häbiväärselt alla antud, kui 1934. aastal poleks toimunud riigipööret ja demokraatiat poleks jalge alla tallatud. Enne okupatsioonide algust jõuti võidupüha tähistada suure paraadiga vaid 1938. aastal, mil Eesti Vabariik sai 20 aastat vanaks. Eesti taasiseseisvudes lükkas paraadide korraldamise käima president Lennart Meri.

Meri otsis meie muserdavast ajaloost meeleheitlikult positiivseid asju, ei saa ju Eesti riigi identiteeti rajada lõpuks ainult küüditamiste, allandmiste ja pommitamiste aastapäevadele. Aastal 1993 oli see mõistetav.

Kuid praegu on aasta 2020, Eesti on paremini kaitstud ja turvalisem kui eales varem. Meil on võrreldes teistega läinud hästi ja Eesti on muutumas järjest enam rahulikku ja mõnusat elu pakkuvaks paigaks sel maamunal. Me oleme ilma igasuguse kahtluseta võitjad, seda võiksime muuseas üksteisele igapäevaselt rohkem öelda.

Ka võidupüha paraadid on aastatega muutunud, mundrid ei anna 1990. aastate alguse kehvade paigatud riietega võrreldagi, kuid kui 1993. aastal Tartus paraadi vaadates tundsin uhkust, siis nüüd tundub kaitseliidu pidulikke rivistusi vaadates nagu oleks tegemist vanade relvasõprade hangunud suvepäevadega. Mundrisse topitud mehed ja naised viivad läbi rituaale, mis meenutavad kangesti 1930. aastaid. Kogu seda sebimist vaatlev diplomaatiline korpus hoiab muiet tagasi ja ootab, millal pääseks ära koju. Sest paraadid on alati igavad.

Mul on kahju nendest telereporteritest, kes peavad aastast aastasse ette lugema malevate ja nende juhtide nimesid, möödaliikuvate sõjamasinate tüüpe ja omadusi. Midagi ei muutu, aga aastad lähevad.

Kaitseliit on vapustavalt äge organisatsioon, kummardan inimeste ees, kes sinna kuuluvad. Just nemad on need, kes võimaliku ohu korral tõesti teevad meid ründava vaenlase elu kibedaks. Meil on kõigil kaitseliidu ees tänuvõlg, aga seda võlga ei pea lunastama suve ilusamal ajal rivisammu vaadates.

Seda saab teha ka 21. sajandile sobivamalt, kasvõi sellesama organisatsiooniga liitudes. Rääkimata annetamisest või igapäevasest tähelepanust nendele, kes vabatahtlikult panustavad meie turvatundesse. Las Moskvas pealegi korraldatakse suurejoonelisi parade, see kuulub bütsantslikku maailma, millest meie ometigi ju tahame eemalduda.

Militaarparaadide asemel võiks teha mõnel aastal võidupühal kaitseliidu laulupeo, mõnel aastal teeks teeks spordipäeva, mängiks lastega luurekat, lõpuks võiks lihtsalt pidada jaanilaupäeva.

Kaitseliitlased ongi ühiskondlikult keskmisest aktiivsemad inimesed, võidupüha ja jaanipäeva saab tähistada väga hästi ka pereringis, sõpradega. Need ongi ju need inimesed, kelle nimel ollakse valmis vaenlasele vastu astuma. Eesti rahva seas pole rivisamm kunagi ühtsustunnet tekitanud ja vaevalt see tulevikuski juhtub.


Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: