Koolis õpetame lastele aina enam, et ei tohi kiusata, see tähendab meelega teisele korduvalt kahju teha, kasutades ära teise raskusi enda kaitsmisel.

Aina enam täiskasvanuid mõistab, et kiusata ei tohi (lasta), et see on lubamatu. Aina enam räägitakse sellest, et ka küberkiusata ei tohi.

Õpetame, et postitada võiks ainult sellist sisu, millest on kasu ja mis on heatahtlik. Õpetame, et ei tehtaks teisest pilte või muid salvestusi ilma tema loata, rääkimata siis selle salvestise avalikust levitamisest sotsiaalmeedias (ja selle hilisemast taasesitamisest televisioonis näiteks).

Võime öelda, et lapsed saavad aru. Selles, et kiusamine on kahjustav ja halb ning tegelikult seda teha ei tohiks. Saavad aru, aga teevad ikka, sest kiusatus on suur. On ju kiusamine pahatihti tõhus viis ennast tähtsaks teha, võimu kogeda, lihtsalt ka pahameelt välja elada või põnevust tekitada.

Mida aga mõelda, kui kõike seda, mille kohta haridusasutustes aina sagedamini ja süsteemsemalt öeldakse, et see on lubamatu, teeb… täiskasvanu teisele täiskasvanule? Kuidas täiskasvanute küberkiusamist üldse peatada?

Küberkiusamine on salakaval

Kiusaja ise ei pea just palju tegema, et sünniks suur kahju. Piisab ühest postitusest, mida vaadatakse ja levitatakse, millele reageeritakse juba teiste inimeste poolt. See on nagu köhatus või vali pauk, mis soodsate olude olemasolul vallandab lumelaviini. Sellise võimsusega voo, mida peatada tundub võimatu.

Kui postitusele lisatakse ka sihtmärgi kontaktandmed (mida spetsialistid terminiga doxing nimetavad), on see nagu märklaua püsti panek – palun, andke tuld. Ja neid, kes tuld anda tahavad, leidub alati. Kellele on see lõbus, kes saab nii kergendust oma murest või vihast, kes tunneb ennast vägevana.

Tuld võib ju anda ka siis, kui sihtmärki tegelikult üldse ei tunne: siis on palju lihtsam eirata mõtet, et teine – seal kaugel ja teisel pool helendavat külma ekraani – on ju ka inimene. Aga iga lask – kommentaar, sõnum, kõne – jätab sihtmärgini jõudes jälje. Ja jätab jälje ka neisse, kes seda pealt näevad.

Õigus arvamust avaldada ei anna õigust kiusata

Mind teeb kommentaariumites ringi vaadates kurvaks see, kui kergelt ajavad täiskasvanud segi arvamuse avaldamise ja kiusamise – ebavõrdsel positsioonil oleva inimese korduva ja tahtliku kahjustamise.

Tõepoolest, meil on õigus oma arvamusele ja õigus ka seda arvamust väljendada. Ent see ei anna õigust teist poolt, teistsuguse arvamusega inimest kahjustada, näiteks rünnata, solvata ja mõnitada.

Nimelt on suur vahe, kuidas arvamust avaldame. Kas argumenteerides, samal ajal teistsuguseid arvamusi austades ja arvajast lugu pidades, sh leppides asjaoluga, et kõiges ei pruugigi ühele meelele jõuda? Või rünnates inimest, kes arvab teisiti, eelistades arvamuse argumenteerimisele teise inimese omaduste kritiseerimist, kuulamata jätmist, mõnitamist, teistele kergeks saagiks muutmist läbi kontaktandmete levitamise?

Ka koolis õpetame lastele, et eriarvamusel olemine on normaalne ega anna õigust teistmoodi arvaja isikut rünnata. Konstruktiivne arvamine ei sisalda teise inimese turvatunde ja vaimse, sotsiaalse või füüsilise tervise kahjustamist.

Ka küberkiusamise peatamisel on vaja pealtnägijate abi

Oluline osa kiusamisest saab toimuda juba enne, kui kannataja ise sellest üldse teadlikuks saab, mistõttu on eriti oluline kiusamise märkajate sekkumine. Nagu Triin Toomesaar juba 2018. aastal Müürilehe veergudel avaldatud artiklis on soovi(ta)nud: sekkumine küberkiusamisse võiks saada sama loomulikuks kui köhatades suu katmine. Metafoor, mis võiks tänasel päeval olla kõigi jaoks veelgi enam mõistetav.

Kuna küberkiusamise sihtmärgil on ennast eriti keeruline kaitsta, kui ta isegi ei tea, kes ja kust järgmisena ründab, vajab ta veel enam mistahes märkajate abi.

Sekkumine algabi märkamisest. Märkamisest, et midagi on valesti, kellelegi tehakse praegu kahju.

Sekkumine nõuab julgust

Järgmine samm on oma teadmiste ja kodanikujulguse kokku korjamine, et sekkuda. Sekkuda näiteks kannatajale toetust avaldades ja toimuvat taunides. Või püüdes toimuvat peatada, kas andes tegijatele märku nende teguviisi sobimatusest või kasutades sotsiaalmeedia platvormide report nuppu.

Miks siin on julgust vaja?

Ilmselt pelgab siiski suur osa meist, et meie sekkumisele järgnevas lõimes lisandub omakorda rünnakute laviin meie endi pihta. Ent sekkuda otsustades saame olla sellest võimalusest teadlikud ning end ette valmistada, vähendades sel moel rünnakute tõhusust.

Ja kuigi see võib tunduda üllatav, ei pruugi ründaja tõesti alati oma tegevust lõpuni teadvustada või sobimatuks pidada, sest "seda teevad ju kõik" – nii et kellegi sekkumisel võib olla ka positiivne mõju, kui ründaja mõistab edaspidi oma käitumist konstruktiivsemaks kohandada.

Kuna küberruumis toimuvast jääb palju nähtavaid, ent ka nähtamatuid jälgi, on võimalik ja mõnikord vajalik kaasata aga ka politsei ja/või õigusspetsialistid.

Vahel on abiks ja endale südamerahuks juba see, kui lihtsalt veebikonstaabliga nõu pidada. Olen ülimalt tänulik, et meil veebikonstaablid olemas on: nad on saanud aidata paljusid lapsi ja noori, nende vanemaid ja õpetajaidki, samuti täiskasvanuid koolivälisest maailmast.

Samas näiteks doxingu puhul võib rünnete laviini lõpetamiseks olla vaja kontaktandmeid muuta või – äärmuslikel juhtudel – ka elukohta vahetada. Siingi võib rünnatu vajada julgustust ja tuge asjaajamisel.

Head täiskasvanud, palun märgakem ja aidakem, kui näeme küberkiusamist, olgu siis kasvõi täiskasvanute vahel. Ärgem laskem sel vohada ja meie laste jaoks normaalsuseks saada. Olgem igaüks ise eeskujuks.

Viited

• www.kiusamisvaba.ee
• Hinduja, Sameer (s.a.) Doxing and cyberbullying.  https://cyberbullying.org/doxing-and-cyberbullying
• Toomesaar, Triin (2018) Kuidas anda esmaabi… küberkiusatule | Müürileht (muurileht.ee)
• https://www.politsei.ee/et/veebikonstaablid

Kristiina Treial on psühholoog ning Kiusamisvaba Kooli SA uuringujuht ja juhatuse liige.