Läti riigi otsus paigaldada sel sügisel kõikide koolide klassiruumidesse CO₂-andurid läheb maksma 3,7 miljonit eurot, kuid see samm on tegelikult vaid eeltingimus, et võidelda viiruspandeemia vastu hästiventileeritud ruumidega. Edasi tuleb koolidel täiustada oma ventilatsioonisüsteeme kas uusi seadmeid paigaldades või käsitsi aknaid avades. Kerkib taas igipõline küsimus, kas lätlased on jõudnud eestlastest kaugemale?

Lätlaste otsuse tagamaaks võib pidada 2020. aastal läbi viidud Läti keskkonnainspektsiooni uuringut, mille järgi koolide õhukvaliteet sai hindeks "mitterahuldav". Selgus, et suur hulk õpilasi viibib suurema osa päevast liiga kõrge CO₂-sisaldusega ruumides.

Soovitatav süsihappegaasi tase 1000 ppm oli uuringu graafikute järgi klassiruumides kõige sagedamini kuni hetkeni, mil koolipäev algas ning uuesti taastus olukord pärast tundide lõppu, kui õppetegevust enam koolis ei toimunud.

Koolid on aga erinevad. Osad neist tegutsevad uutes hoonetes, kus kaasaegne ventilatsioon on hiljuti sisse ehitatud, teised vanades mõisates või esimese vabariigi aegsetes koolihoonetes, kus loomulik ventilatsioon võib olla samuti hea.

Suurima murelikkusega vaadatakse praegu aga selliste koolimajade suunas, mida nii siin kui ka sealpool Eesti-Läti piiri leidub kõige enam, need on 50–60-aastased tüüpkoolimajad, kus väga tihti on ventilatsioon aastakümnete eest rivist välja langenud või remondi käigus tehtud muudatuste tõttu ventilatsiooni enam kasutada ei ole võimalik.

Arvata võib, et CO₂-andurite tulek klassiruumidesse võib nii mõnelgi juhul õpetajad ja koolijuhid viia hämmingusse, sest neid tulemusi, mida aparaadid näitavad, ei ole osatud oodata. See on inimlik, enamasti ei tunneta inimesed suletud ruumis viibides õhu halvenemist, sest keha kohaneb ebamugavavõitu olukorraga ja deaktiveerib need funktsioonid, mis ei ole elutähtsad ning umbses ruumis väheneb organismi hapnikuvajadus.

Ebapiisavat õhutatust ruumis on võimalik oma ninaga kindlaks teha näiteks siis, kui käia korraks väljas värske õhu käes ning tulla tagasi. Niiviisi ruumi õhu kvaliteedi määramine oleks aga ebamõistlik ajakasutus, sest koolitunnis tasub siiski õppimisele keskenduda.

Niisiis võib pidada CO₂-andurite soetamist Läti koolide klassiruumidesse heaks otsuseks, mida saab soovitada ka Eestile. CO₂-andurid aitavad määrata ruumide õhutatuse hetkeolukorda, kuid ilma konkreetsete juhtnööride ja abistavate meetmeteta (mida teha, kui õhk pole piisavalt värske?) pole uutest väikestest seadmetest klassiruumide seintel kuigi palju kasu ei Lätis ega Eestis.

Üks lahendus, millest koolide kontekstis on palju räägitud, on koolimajade ventilatsioonisüsteemide uuendamine. Lätis saavad selle aasta jooksul 16 kohalikku omavalitsust ventilatsiooni- ja õhuvahetussüsteemide ehitamiseks või paigaldamiseks riigieelarvelist rahastust ning teemaga tegeletakse ka Eestis.

Kindlasti oli ka Eestis koole ja omavalitsusi, mis suvel need tööd ennetavalt ära tegid, kuid palju rohkemates koolides oodatakse järgmist remondiaega, mis toob lahenduse. Kuniks koolis lahendust oodatakse, on palju abi klassiruumide sagedasest õhutamisest.

Värske õhk klassiruumis on oluline teema, sest õppeaasta jooksul veedavad lapsed koolis 170 kuni 190 päeva, sellest klassiruumis on nad 70 protsenti koolipäevast. Kui ventilatsioonisüsteem ei tööta või ei ole piisav, tuleb ruume õhutada igal vahetunnil.

Eespool viidatud Läti keskkonnaministeeriumi uuringu graafikutest on võimalik välja lugeda, et kui ruumi regulaarselt, iga 45-minuti järel tuulutada, siis on võimalik vältida ekstreemset värske õhu puudust ehk nn valgusfoorisüsteemist rääkides "punast" taset.

Hästi õhutatud klassiruumid on praeguse pandeemia tingimustes järjest olulisemad, aga lisaks on mitmed uuringud kinnitanud, et sel on ka mõju laste õppimistulemustele.

Näiteks Harvardi ülikooli teadlaste uuring näitab, et umbes 950 ppm CO₂ sisaldusega õhus väheneb vaimset tööd tehes koolitunni lõpuks kognitiivne võimekus 15 protsenti, kuid üle 1400 ppm puhul on vaimse võimekuse vähenemine isegi 50 protsenti. Lisaks võib kõrge CO₂ tase siseruumides põhjustada inimestel peavalu, väsimust, keskendumisraskusi, mis omakorda mõjutab õpilaste saavutusi.