Poliitikahuvilisel igavust tunda ei tule. Tänavatel on näha juba esimesi valimiskampaania märke, riigikogus menetletakse riigieelarvet ning opositsioon valmistab ette järjekordset umbusaldusavaldust peaministrile. Seda kontekstis, kus valitsuserakonnad on kaotanud parlamendis enamuse ning opositsioon ähvardab erakorraliste valimistega.

Kes end vahepeal poliitikateemade lainelt välja on lülitanud, siis teile teadmiseks, et neljapäeva õhtu seisuga on riigikogu 101 kohast valitsusparteide ehk Reformierakonna ja Eesti 200 saadikute käes 50 kohta ehk alla poole. Seega, teoreetiliselt on valitsusse mittekuuluvatel saadikutel head võimalused koalitsiooni saadikute eelnõud maha hääletada. Viimast nõuavad häälekalt Isamaa, Keskerakonna ja EKRE saadikud, samal ajal kui sotsid on öelnud, et teatud tingimustel on nad nõus riigieelarvet toetama.

Menetluses olev riigieelarve eelnõu on tavalisest kaalukam, sest kui riigikogu ei suuda eelarvet vastu võtta, viib see erakorraliste valimisteni. Tõsi küll, põhiseadus ütleb, et erakorralised valimised tuleb välja kuulutada siis, kui valitsus ei suuda eelarvet vastu võtta kahe kuu jooksul pärast eelarveaasta algust ehk siis veebruariks 2027. Aga märtsiks on meil juba planeeritud korralised valimised. Juhul kui läbi läheb umbusaldusavaldus valitsusjuhile, viib see uue valitsuse moodustamiseni, aga mitte tingimata erakorraliste valimisteni.

Selles valguses mõtlesingi seda debatti veidi teaduspõhisemaks suunata ning lühidalt tutvustada, mida riigiteadused on välja selgitanud vähemusvalitsuste kohta.

Kõigepealt, mida kujutavad endast vähemusvalitsused ja miks nendega teatud juhtudel valitseda otsustatakse?

Üldiselt on ju alati mugavam valitseda nii, et sul on turvaliselt hääled koos ning siis saad mugavalt valijatele antud lubadusi ellu viia. Mõnikord juhtub, et tekkiv koalitsioon oleks nii kirju ja vastuoluliste eesmärkidega, et lihtsam ja loogilisem on minna edasi ilma parlamendienamuseta ning tugineda koostööle opositsiooniliste erakondadega neis küsimustes, kus vaated kattuvad.

Vähemusvalitsused on üsna tavapärane praktika Põhjamaades, kus ka parlamenti pääsevate erakondade spekter on üsna lai, ent nõnda on toimetatud ka mitmel pool mujal, näiteks Hispaanias, Rumeenias, Ühendkuningriigis ja isegi Eestis, kui Andrus Ansipi juhitud vähemusvalitsus teatud küsimusi Erakonna Eestimaa Rohelised toel parlamendist läbi lootsis. Uuringud näitavad, et vähemusvalitsused ei pruugi sugugi vähem efektiivsed olla kui enamusvalitsused.

Vähemusvalitsused võivad olla väga erinevad nii oma ülesehituselt kui ka efektiivsuselt. Mõnikord on selline koostöö ametlikult lepingutegagi kaetud, mõnikord on see rohkem juhtumipõhine. Mõnel vähemusvalitsusel on stabiilsed partnerid, teised vahetavad neid pidevalt. Ja ka kaasatavate erakondade ring varieerub. Mõnikord toetuvad vähemusvalitsused näiteks väikestele regionaalsetele parteidele, teinekord hoopis radikaalsemate vaadetega erakondadele.

Näiteks Rootsi ametist lahkuv Ulf Kristerssoni vähemusvalitsus tugines niinimetatud Tidö kokkuleppele Rootsi demokraatidega, kes ise valitsusse ei kuulunud, kuid tagasid sellele parlamendis toetuse.

Valitsuse huvi sellise koostöö vastu on enesestmõistetav. Miks aga on valitsusest välja jäävad partnerid sellise koostööga nõus?

Üldiselt on igal poliitilisel käigul ka oma poliitiline hind. Valitsusse minek võimaldab olla palju nähtavam, pakkuda oma liikmetele poliitilisi ametikohti ning otseselt ka suunata nii poliitikakujundamist kui ka elluviimist. Samal ajal oled sa valitsuse liikmena alati vastutav ka nende otsuste eest, mis su valijatele ei meeldi, ning paljude silmis kaasvastutaja kõikvõimalikes kobarkäkkides, millega riik parasjagu hakkama saab.

Vähemusvalitsuse toetajana sulle küll poliitilisi ametikohti ei jagu, aga sa ei pea ka kõiki valitsuse poliitilisi otsuseid toetama ega nende eest kaasvastutama. Ning aeg-ajalt on võimalik vastutasuks toetuse eest välja kaubelda mõni selline otsus, mis on just sinu valijatele meeltmööda.

Uuringud näitavad, et üldiselt teevad vähemusvalitsust toetavad erakonnad parema valimistulemuse kui koalitsiooni väikepartnerid, ehkki mitte tingimata parema kui opositsiooni jäävad erakonnad.

Üldiselt läheb valimistel paremini neil erakondadel, kes toetavad valitsust juhtumipõhiselt ega ole seotud koostöölepetega. Vähemusvalitsused sümpatiseerivad ka osale valijatest, sest need loovad tunnetuse, et valijate tahtega arvestatakse rohkem kui enamusvalitsustes. See on ilmselt ka strateegia, millele loodavad sotsid ja Reformierakond.

Ülejäänud opositsioonierakonnad kõmistavad jätkuvalt erakorraliste valimiste teemal. See on iseenesest juba teada-tuntud laul ja lauldakse seda ennekõike selleks, et näidata dramaatilisemas valguses valitsuse jõuetust. Praegu annab sellele võimendust juurde juba kampaaniaga kirjatud linnapilt. Vaadake, meil on tõsi taga. Suure tõenäosusega jääb valimispäev siiski 7. märtsile, räägitagu, mis tahes.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.