ERR-i portaalis ilmus artikkel Eesti rongipeatuste viletsa seisukorra teemal. Nüüdseks on rahva seas juba kurikuulsaks saanud ooteplatvormide mitte millegi eest kaitsvad varikatused kattunud ka grafitiga, muutes need ebapraktilisuse kõrval veel ka ääretult inetuks. On selge, et midagi tuleb ette võtta.

Lugedes nii Eesti Raudtee kui ka ministeeriumi selgitusi, näib, et tegelikkuses jätkub kõik vanamoodi.

Laias laastus võib perroone puudutava problemaatika jagada kolmeks. Esiteks ei ole reisijatel peatustes pikemast ootamisest pääsu, sest Eestis ei ole ühistranspordiliinid omavahel koordineeritud ning majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumil puudub plaan, kuidas midagi sellist saavutada.

Teiseks ei saa reisijad varjuda tuule ega vihma eest, sest olemasolev konstruktsioon seda eesmärki enamasti ei täida. Kolmandaks vaevab rongipeatusi igipõline vandalismiprobleem, mistõttu võib mõista Eesti Raudtee püüdlusi leida võimalikult vandalismikindel disain. Paraku on see päädinud lahendusega, millel puudub sisuline funktsioon. Milleks rajada varikatus, mis vihma eest ei kaitse?

Seega on ilmne, et Eesti Raudtee läks uusi perroone rajades vandalismikindlust taga ajades liiga kaugele, unustades reisija. See on paraku üsna tavaline probleem tänapäeva raudteemaailmas, kuna taristu haldaja pole ise rongioperaator, mistõttu puudub tal arusaam ning huvi reisijate vajadustega arvestada. Peamine siht on odavus.

Ometi näeme, et praegunegi lahendus on oma väljanägemises juba kurikaeltele alla vandunud ning funktsionaalsusi, mis oleks võinud vastu pidada, neil varikatustel ju niikuinii ei ole.

Kuna ooteplatvormide ümberehitus paremate paviljonide rajamiseks läheks ilmselgelt liiga kalliks, tuleb otsida alternatiivseid lahendusi. Kiireim viis probleemi leevendada, on tavaliste bussiootepaviljonide paigutamine peatustesse või nende vahetusse lähedusse.

Teedevaheliste perroonide korral (mis on liiga kitsad), tuleks see paviljon rajada raudteeülekäigu juurde, nii et reisijale oleks tagatud nähtavus raudtee mõlemas suunas. Rongi saabumine on nähtav juba kaugelt ning seega saab reisija nõnda õigeks ajaks perroonile minna.

Teede ääres paiknevate perroonide puhul ruumiprobleemi ei ole ning seega saaks samalaadse paviljoni paigutada selleks otstarbeks rajatavale perrooni laiendile. Tegemist oleks kõige kuluefektiivsema lahendusega, mida võiks suuremates asulates võimaluse korral täiendada ka jaamade ootesaalide taasavamisega, kui kohaliku omavalitsusega koostöös leitakse või juba on leitud jaamahoonele ka muu funktsioon.

Kindlasti tabab neidki paviljone vandalismilaine. Ometi ei saa aktsepteerida tuhandetele reisijatele ebamugavuste põhjustamist vaid mõne asotsiaalsete kommetega tegelase tõttu. On aeg hakata probleemsematesse kohtadesse kaameraid paigaldama, sest vandalismi toidab karistamatuse tunne.

Kindlasti kaasneb nende meetmetega lisakulu, kuid ühtlasi võimaldab see osa kahjusid süüdlastelt sisse nõuda ning tagada ressursside pikema eluea, rääkimata mainekahju vältimisest, mille räämas rongipeatused reisirongiliiklusele paratamatult kaasa toovad.

Mõne vandaali kõrval teeb paraku meelehärmi ka ministeeriumi ükskõiksus ning raudteevaldkonda kureeriva ametnikkonna püüd leida alatasa põhjendusi, miks probleeme lahendada ei saa. Ametniku ülesanne peab olema leida lahendusi, mitte põhjendusi mitte millegi tegemisele. Kui senine ametnikkond ei ole oma ülesannete kõrgusel, tuleb ministril kaaluda oma meeskonna uuendamist.