Rongipeatused Eestis ehitati ringi enne Stadleri rongide tulekut, sest vanade platvormide ja uute rongide põranda kõrgused ei klappinud.

Kaksteist aastat tagasi, pärast uute peatuste püsti panekut, hakkasid rongireisijad nurisema, et kuskile pole enam minna vihma- ega tuulevarju. Toona pani Eesti Raudtee peatustele lisaks paar pleksiklaasi. Nüüd ütleb firma, et see on üheks põhjuseks, miks peatused näevad nii räämas välja, sest mida suurem on pind, seda rohkem soditakse.

"Tegelikult neid hooldatakse, aga sodimisega võitlemine on tuuleveskitega võitlemine. Täna soditakse, homme puhastatakse ja ülehomme uuesti soditakse," ütles Eesti Raudtee tehnikadirektor Arvo Šmiltinš.

Šmiltinš möönis, et nüüd on kätte jõudnud aeg platvormide korrastamiseks.

Mullu kulus 400 000 eurot Lõuna-Eesti ooteplatvormide korrastamisele, lähiajal peaks korrastamisjärg jõudma Tallinna. Räämas peatus riivab küll silma, kuid rongireisijaid häirib märksa enam see, et nad on jäetud tuule ja vihma kätte.

"Kui tuul tuleb, siis see tõmbab ikka täiesti läbi või sa oled ligumärg, kui vihma sajab. Ega just väga mugav rongi oodata ei ole," tõdes Tondil rongi oodanud Iris. Küsimusele, millest ta peatuses enim puudust tunneb, oli kiire vastus – seintest.

"Siin võiksid olla bussiootepaviljonid. Need ei pea ju olema kinnised, piisab klaasseintest, et seistes oled tuule ja vihma eest kaitstud," rääkis Iris.

Eesti Raudtee kinnitusel pole ootepaviljonide rajamine võimalik, sest praeguste perroonide keskel on selleks ruumi vaid 50 sentimeetrit.

"Need rajatiste laiused platvormi keskel tulenevad nõuetest, mis on ooteplatvormide standardis, see omakorda lähtub gabariidinõuetest, vaba läbipääsu nõuetest. Raudteede vahed on meil üsna kitsad," selgitas Eesti Raudtee tehnikadirektor.

Ooteplatvormide konstruktsioon on suurusjärgus viis meetrit ja nii jääbki perrooni keskel vaid pool meetrit ruumi, kuhu paviljoni paigaldamine võiks kõne alla tulla.

Šmiltinši  sõnul ei saa öelda, et reisijad oleksid täiesti ula peale jäetud, sest perroonil on nii varikatus kui ka vahesein. "Et oleks tagatud vihmavari, veidi ka tuulevari, nii palju kui seda on võimalik tagada selle poolemeetrise mängumaa sees, mis keset platvormi jääb," lisas ta.

Lõviosa rongipeatusi on küll Eesti Raudtee käes, kuid Viljandi ja Pärnu suund kuulub Edelaraudteele.

Edelaraudtee juhatuse liikme Rain Kaarjase sõnul on palju nüansse, millest paviljoni paigaldamine sõltub.

"Meie oleme lähtunud sellest loogikast, et me standardis seda punkti ei näe, mis otseselt keelaks või takistaksid paviljoni rajamist. Seal, kus ei ole ootesaali, sinna oleme paviljoni ikkagi püüdnud rajada," rääkis Kaarjas.

Ka tema möönis, et Eestis on raudteede vahed kitsad. Raudteeplatvormi miinimumlaius on neli meetrit ja sinna pole paviljoni võimalik panna. Samas tõi  Kaarjas näiteks Tallinnas asuva Liiva jaama, kus 4,8-meetrisele perroonile paviljon rajati.

Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi raudteetalituse juhataja Indrek Laineveeri sõnul on paviljonid paigaldamise puhul põhitakistuseks kitsad perroonid. Nii nende laiendamine kui ka ka kahe rööpapaari vahelise ala laiemaks tegemine nõuab lisaraha. Laineveeri sõnul on rongireisijate elu mugavamaks tegemiseks ka muid lahendusi.

"Eeskätt on meil olnud raudteepeatuste ühendamise meede, kus 31 peatust said täiendava juurdepääsu teiste transpordiliikidega," rääkis ta.

Nutitelefoni omanikud saavad rongide liikumist reaalajas jälgida Elroni kodulehelt. "Ta ei pea tulema nii varakult sinna raudteepeatusse," lisas Laineveer.

Ka Šmiltinš märkis, et kuna rongiliikluse täpsus on tublisti üle 99 protsendi, siis ei peagi inimene perroonil pikalt aega veetma.

"Ooteplatvormile tuleb inimene suhteliselt vahetult enne rongi saabumist, et see ei oleks koht, kus võiksid tekkida  vaba aja veetmise grupid," rääkis Šmiltinš.

Eestis on 132 ooteplatvormi ja mullu registreeriti 250 vandalismijuhtumit.