"Issand, anna meile julgust muuta seda, mida tuleb muuta, meelekindlust leppida sellega, mida muuta ei saa, ja tarkust nende kahe vahel vahet teha."  Nii kõlab tuntud meelerahupalve. Algselt kirja pandud ameerika teoloogi, eetiku ja poliitikategelase Reinhold Niebuhri poolt 1930. aastatel. Palvest on levinud mitu sõnastust. Niebuhri originaal rõhutab just julgust ja pealehakkamist tegeleda asjadega, mille muutmine on meie võimuses. Ülejäänule on targem mitte energiat raisata.

Meelerahu palve võiks olla ka universaalne juhis riigiasjade ajamisel. Liialt tihti juhtub riigisektoris, et ei nähta enda võimuses olevat lahendada probleeme, mis seda siiski olema peaks. Ka otsesed tööülesanded justkui ununevad. Ja nii on tupikus mitme olulise probleemipuntra lahtiharutamine. Sest ühed ei saa (sest pole pädevust) ja teised ei taha (või ei oska). Vastutuse probleemist räägiti möödunud aastal palju – olgu siis terviseameti külmlao kobarkäki või vaktsineerimiskorralduse äparduste kontekstis.

Aga meelerahu palvet edasi arendades võiks lisada vajaduse vahet teha teemadel, millega tuleb tegeleda ja teemadel, millele ressurssi mitte raisata. Ja julgust neil kahel vahet teha! Sest aeg ja tähelepanu on poliitikakujundamises kõige kriitilisem ressurss. Mistõttu on lausa patt kulutada aega neile küsimustele, mis kellegi elu päriselt paremaks ei tee. Päevakorra seadmine ehk otsustamine selle üle, millega riigis tegeletakse, on suur võim.

Nende teemade alla, millega tuleb tegeleda, õigemini oleks pidanud juba ammu tulemuslikult tegelema paigutaksin nii energiapoliitika, rohepöörde, riigipiiri väljaehitamise, õpetajate järelkasvu puuduse, kooliõppe e-lahendused, tervishoiutöötajate kriisi, arstiabi kättesaadavuse kui ka üldise vaktsineerimise korraldamise (ja mitte ainult Covidi vastu).

Ja need küsimused, millega tegeleti, aga ei oleks pidanud tegelema, olid viimasel aastal näiteks abielureferendum, presidendi valimise kord, ministeeriumite juriidiline aadress või tarbetu poliitiline juntimine. 

Mul on kahju seda meelde tuletada, aga täpselt aasta tagasi, 10. jaanuaril (pühapäeval muide) pidas riigikogu põhiseaduskomisjon üheksa tundi kestnud maratonistungi, et arutada abielureferendumi korraldamise eelnõu. Aasta esimesel nädalal oli sama teema üle komisjoni istungeid peetud juba 20 tundi. Sellele lisanduvad veel ohtrad eelnenud ja järgnenud töötunnid fraktsioonides, täiskogus ja mujal. Raisatud aeg, raha ja tähelepanu.

Isegi kui plaanitud rahvahääletus abielu mõiste defineerimise üle oleks toimunud, poleks see kuidagi inimeste elu Eestis paremaks teinud. Ükskõik kumba pidi rahvas hääletanuks. Sest inimeste eraelu õnnelikuks muutmine ei ole riigivõimu kätes.

Ent tahaks näha vähemalt samasugust indu riigikogu liikmetel käised üles käärida praegu, kui peaaegu igaüht mõjutab elektri hinna üüratu tõus ja paljudel on toimetulekuraskused.

Täna on riigikogul selle aasta esimene istungipäev. Nii nagu tavapäraselt. Midagi ju justkui arutatakse – EL-i kliimapaketi mõju (küll pool aastat pärast selle vastu võtmist) või müüdava energia CO2 kvoodi maksumuse kompenseerimist riigieelarvest. Ent ma pole veendunud, kas mõistetakse, et elektri tarbimise valikute eest saab vastutada eelkõige inimene ise. Riigivõimu roll on anda võimalus teha paremaid valikuid. Ja appi tulla tõsiselt hätta sattunutele.

Praeguse energiakulude osalise hüvitamise süsteemiga tüürib riik end samasugusesse tupikusse nagu koroonaviiruse leviku tõkestamise meetmetega. Ei tehta vahet sellel, mis on riigi võimuses ja mis mitte.

Riigi kätes on toetuste menetlemise reeglid. Saan aru, et olud on küll erakorralised ja abivajajate hulk tavapärasest suurem, kuid kas hätta sattunud inimesi ei peaks aitama juba olemasolev toimetulekutoetuste süsteem? Mis on muide sama bürokraatlik ja alandav kui energiakulude hüvitamise korraldus. Just toimetulekutoetus on seaduses ette nähtud ajutine abimeede, mis tagab esmavajaduste rahuldamise, võttes muu hulgas arvesse elektrienergia tarbimisega seotud kulud. Kui on vajalik toimetulekutoetuse maksmise tingimuste, määrade või korralduse muutmine, siis see ongi riigikogu ülesanne.

Uueks poliitika-aastaks soovin seega kõigile meelerahu – pealehakkamist muuta olulist,  meelekindlust mitte tegeleda sellega, mis pole riigi võimuses, ning tarkust nende kahe vahel vahet teha.