Liikumisharrastus on inimeste tervise ja heaolu vedur. Kuid kes paneb või peaks panema selle veduri paigalt liikuma ja annaks sellele vajaliku hoo. Kas riik, kohalik omavalitsus, tööandja, kool, lasteaed või inimese enda tahe? Ja kes selle eest vastutama peaks?

Liikumisharrastuse kontseptsioonis (LHK)¹ ei ole inimese kehalise aktiivsuse ega liikumisharrastusega seoses kordagi mainitud sõnu "tahe" ega "kohustus". Tõdetakse siiski, et tervislikuks eluks vajaliku füüsilise koormuse tagamine on aina enam inimeste enda otsus ning vastutuse osas on selge osutus: "Tervishoiu tulevik on helge siis, kui inimesed võtavad oma tervise eest rohkem vastutust."

Indiviidi suutlikkus võtta vastutus

Ajal, mil meie heaolu ohustavad nii lokaalsed kui globaalsed ohud, ärgitatakse üha enam võtma individuaalne vastutus iseenda eest. Liikumine "haige rollist" nüüdseks kultuuriliselt heaks kiidetud "tervise roll"² seab inimestele üha suuremaid nõudmisi. Ei arvestata aga inimeste nõrkust ega füüsilist ja sotsiaalset keskkonda, mis kujundavad haiguste ja tervisehädade esinemissagedust.

Tervise roll erineb haige rollist selle poolest, et rõhutatakse inimese produktiivsuse maksimeerimist ja haiguste ennetamist. Kui haige roll pani inimese vastutama meditsiinilise abi otsimise ja professionaalsete nõuannete järgimise eest, paneb tervise roll inimestele vastutuse mittehaigestumise eest. Haigestumist seostatakse üha enam individuaalse tahtejõu puudumisega. Tervise säilitamine on indiviidi enda kohustus. Kas nad aga on võimelised seda vastutust võtma ja kohustust kandma?

Kuigi üldine jõukus ja heaolu on positiivselt edenenud, on kasvanud ka erinevused. Heaolu ja toimetuleku raskused kipuvad kuhjuma. Liikumisharrastuse taustal seda mõjutavana toimivad elutingimused ja harjumused võivad olla väga erinevad. Eluga hästi või rahuldavalt toimetuleva elanikkonna jaoks on oluline eemaldada suuremad takistused inimeste väljendatud liikumissoovi eest (elukeskkond, taristu ja ligipääs sellele).

Liikumisharrastuse põhivoolust kõrvalejäetud ja -jäänud elanikkonna gruppidele, kellel olulised raskused igapäevaeluga toimetulemisel, tuleb alles tekitada mõte ja seejärel soov liikumisharrastusega tegelemiseks.

Kui sellele osale elanikkonnast (liikumisaasta peamine sihtgrupp?) tuletada jätkuvalt meelde enda liikumisaktiivsuse eest vastutuse võtmist, peaks selle eeldusena panustatama esmalt toimetulekutoetustele ja alles seejärel sihitud teenustele. Seda vähemalt majanduslikult raskemal perioodil.

Paradoksaalne on see, et samal ajal nähakse liikumisharrastust suuresti inimese enda elupoliitika küsimusena, kuhu avalik võim peaks sekkuma võimalikult vähe. Ja eks tegelikult toimubki peamine liikumisharrastuse edendamine avaliku poliitika asemel täna juba peamiselt turul.

Liikumiskultuur areneb ja muutub elanikkonna tarbimisvalikute kaudu. Positiivsed arengud spordi- ja jõusaaliteenuste kasutamises on selle heaks näiteks. Mittesportivate täiskasvanute liikumisharrastuse võimaluste pakkujatena ongi sellised ettevõtted ilmselt juba klassikalistest vabatahtlikkuse alusel tegutsevatest spordiklubidest olulisemad. Iseasi muidugi, kas need toimetulekuraskustes inimesed, kellel liikumise vastu juba huvi olemas, neid turul ohtralt pakutavaid teenuseid ka osta suudavad.

Kuigi pilk on üha enam suunatud üksikisiku suunas, kellelt oodatakse iseseisvat vastutuse võtmist oma tervise ja heaolu eest, ei ole vähese liikumisharrastuse puhul põhjused üksnes individuaalses valikus. Inimese valikuid määravad arvukad igapäevased kohustused. Inimesed ei vali oma elustiili vabalt, vaid keskkonna poolt seatud piirides. Neil võivad olla väga erinevad võimalused võtta vastutus oma tervise, heaolu ja liikumise eest.³

Avaliku sektori roll

Kultuuriministeerium näeb enda rolli selles, et kaasa aidata tingimuste loomiseks selleks et "inimesel oleks soovi korral võimalus harrastada temale meeldivat spordiala või tegeleda temale jõukohase liikumisharrastusega" (LHK, lk 4). Samas tunnistatakse, et ainuüksi sellest jääb väheks ning rahvastiku tasandil inimeste käitumist suunata saab valdkondade koostöö kaudu. Väga hea. Ilmselt vaid nii ongi võimalik leida toimivaid lahendusi.

Kuigi "Eesti 2035" arengukavas on planeeritud tegevusena sõnastatud "liikumisaktiivsust (sh looduses liikumist) suurendavate tegevuspõhimõtete väljatöötamine"⁴ võib ilmselt siiski väita, et liikumisharrastus ei ole riigi jaoks prioriteetne valdkond. Osalt on see ilmselt ka hea, kuna see on säästnud meid püüdest tsentraliseerida liikumisharrastuse vastutuse valdkond. Paremaid tulemusi on võimalik saada, kui haldusvaldkonnad rikuvad piire ja edendavad ühiselt elanikkonna liikumisharrastust.

Tegevusvaldkondade ülese koostöö sihiks peaks muuhulgas jätkuvalt olema madala sisenemislävega elukohalähedased ja reaalselt avalikuks kasutamiseks avatud spordirajatised ning inimeste olulisi sihtpunkte ühendavad kergliiklusteed.

Liikumisnõustamise teenused võiks samuti toimida mitmete osapoolte koostöös. See võiks hõlmata sotsiaal-, tervishoiu-, haridus- ja spordivaldkonda. Eesmärgiks inspireerida inimesi aktiivsele eluviisile, toetades neid samas igapäevaeluga toimetulekul. Selline koostöö saaks toimida kõige produktiivsemalt kohalikul tasandil, võimalikult lähedal inimestele.

Võiks eeldada, et kohalike omavalitsuste roll on elanikkonna liikumisharrastuse edendamisel keskne. Kahjuks on see valdkond omavalitsuste strateegiates tavaliselt väike, kuigi ilmselt on mitmete kohalike omavalitsuste arengukavade rahvatervise alajaotuses leitav lause "kohalik omavalitsus ja kogukonnad toetavad inimest oma tervise eest vastutuse võtmisel."

Omavalitsused on ilmselt võimekuse poolest selle valdkonnaga tegeleda diferentseerunud ja võimalused nii iseseisvalt kui organiseeritult liikumisharrastusega tegeleda on valdade ja linnade lõikes väga erinevad. Ka spordiseadust ei tajuta selles osas olulisena ja siduvana, sest see ei mainigi üldse liikumisharrastust ega reguleeri eraldi ka spordikorralduse või -teenuste kvaliteeti ega kvantiteeti.

Selleks, et liikumisharrastus saaks heaolu ja tervise edendajana oma väärilise koha, tuleks seda kõikide omavalitsuste arengukavades ja strateegiates senisest märksa jõulisemalt ja selgepiirilisemalt kirjeldada.

Mõte peaks seisnema selles, et kehalist aktiivsust ja liikumisharrastust edendataks kogu inimese elukaare jooksul, liikumisteenused oleksid kergesti kättesaadavad, elukeskkond oleks kujundatud selliseks, mis soodustab inimeste jalgsi ja jalgrattaga liikumist ning omavalitsused selgitaksid välja elanikkonnarühmad, kes liikumisharrastust kõige enam vajavad ja sellest rohkem kasu saavad.

Spordiorganisatsioonide roll

Riigi eelarvestrateegias 2023-2026⁵ on liikumisharrastus paigutatud spordi valdkonda. Samas on lisaks osutatud, et spordi tulemusvaldkonna üks eesmärke – liikumisharrastusega regulaarselt tegelevate inimeste osakaalu tõstmine – viiakse ellu spordiprogrammi kaudu.

Nii tulemusvaldkonna kui ka programmide eesmärkide saavutamiseks vajalike tegevuste ja rahaliste vahendite kavandamise eest on pandud vastutama kultuuriministeerium. Lisaks on siiski märgitud, et oluline osa on selles ka mitmete teiste valdkondade eest vastutavatel ministeeriumidel, kohalikel omavalitsustel, era- ja kolmanda sektori ning kultuuri- ja spordiorganisatsioonidel.

Julgen väita, et senise elanikkonna liikumisaktiivsuse edendamise ebaõnnestumise põhjuseks on vähemalt osaliselt liikumisharrastusele ärgitavate kampaaniate korraldamine spordiorganisatsioonide poolt ja tippsportlaste kui eeskujude kaudu.

Vähese liikumisharrastuse probleemi ei saa lahendada ainuüksi spordipoliitikaga. Liikumisharrastuse ja eriti igapäevase argiliikumise suurendamisel ja väheliikuvate aktiviseerimises on spordiorganisatsioonidel üsna väike roll täita. Lihtsustatult, vähe liikuva kodaniku leiab tervishoiu- mitte spordisüsteemist.

Liikumisharrastuse edendamise võiks ju tõesti lihtsalt suunata spordivaldkonnale ja teha enam analüüse, kaardistusi, sekkumisi, tutvustamist, levitamist, tõhustamist. Spordiorganisatsioone toetades saab selle eest vastu aga ilmselt vaid rohkem sporti ja üritusi, kuid mitte tingimata rohkem kehaliselt aktiivseid ja liikuvaid inimesi.

Samale tõdemusele on statistikale tuginedes õnneks jõutud ka LHK-s: "aina rohkemate võistluste korraldamine nendele inimestele, kes juba regulaarselt liiguvad ja sellest rõõmu tunnevad, ei oma piisavat efekti rahvatervise seisukohast. Ülejäänud inimesi, keda on hinnanguliselt u 2/3 elanikkonnast, sellesse ei kaasata." Elanikkonna inaktiivsus ei saa seega lahendust ainuüksi spordiorganisatsioonide tööga.

Spordiorganisatsioonid on oma liikumis- ja spordiharrastajatest liikmete, mitte kehaliselt inaktiivsete jaoks, kellel liikumishuvi puudub ja tahe nõrk. Elanikkonna valdav enamus ei kuulu ühessegi liikumisringi ega spordiklubisse ja ei käi kunagi üheski liikumispaigas ega spordisaalis. Pealegi on spordialaliitudel vaja eelkõige hoolt kanda tipp- ja võistluspordi eest, kus eesmärgid on üsna kaugel sellest, mida haridus- ja tervishoiuvaldkond liikumisharrastuse eesmärkidena näevad. Spordiklubid otsivad andekaid, mitte vähevõimekaid ja andetuid.

Liikumisharrastuse käsitlused ja kuvandid põhinevad kahjuks aga endiselt tugevalt spordil ja selle traditsioonidel. See ei tõmba aga ligi seda osa elanikkonnast, kes ei ole liikumisele pühendunud. Ja mis kõige tähtsam: inaktiivseid inimesi püütakse järjekindlalt muuta kehaliselt aktiivsemaks liikumist rõhutades. Inaktiivsuse põhjusi ei tule aga otsida mitte niivõrd liikumisvõimaluste pakkumisest ega selle kvantiteedist või kvaliteedist.

Kuidas edasi liikuda?

Peamised inaktiivsuse põhjused on peidus liikumissfäärist väljaspool. Seal, kuhu ainuüksi liikumiskampaaniate ja -projektidega ei ulatu. Tegemist on enam haridus- ja sotsiaalpoliitika kui spordipoliitika problemaatikaga. Spordikorralduse eksperdil tuleb võtta ette raske teekond igapäevase liikumise edendajaks. Nii nagu inaktiivsete aktiveerimist tuleks vaadata eluga toimetuleku võimaluste ja elukeskkonna kontekstis, peaks ka spordi valdkonnas tegutsev suutma üle võtta peaaegu kogu avaliku halduse arsenali.

Seega, mida rohkem soovitakse jõuda nendeni, kes vähe liiguvad, seda rohkem on vaja eri valdkondade ja sektorite meetmeid. Eelkõige hariduspoliitika, töötingimuste ja töösuhete parandamine, sotsiaal- ja regionaalpoliitika ning elukeskkonna ja kogukonna areng.

LHK viimases lõigus on tõdetud "Vajalik on valdkondadeülene süsteemne lähenemine, et arvestada kõikide poliitikate kujundamisel liikumisaktiivsuse olulisusega." Täiesti õige. Elanikkonna kehalise aktiivsuse ja liikumisharrastuse suurendamine ei saa olla üksnes tervisevaldkonna ja veelgi vähem spordivaldkonna ülesanne ega vastutus.