Varasemate liikumiskampaaniate ja -ürituste, igalt poolt kostvate asjalike soovituste ja argiliikumiseks sobiva taristu arendamise järel on ikka rohkelt inimesi, kes on endiselt mittepiisavalt kehaliselt aktiivsed või pole liikumisharrastust omaks võtnud.

Samal ajal tundub, et Eestit on valitsenud juba mitmed aastad liikumise ja spordi vaimustatud pidulikkus. Kahjuks see ei haaku millegipärast kuidagi vähese kehalise aktiivsuse ega selle põhjustega. Alanud liikumisaasta valguses tuleb seega kriitiliselt küsida: kuhu tuleb hoolimata kogu senise tehtud töö põhjal, kuid siiski endiselt inimeste vähese kehalise aktiivsuse taustal, fookus seada.

Riiklikul suunamisel ei ole otsustavat rolli

Kuidas viia liikumisaasta sõnum inimesteni, kes liikumise vastu mingitki huvi ei tunne või kelles tervise ja liikumisega seotud sõnumite kaudu üha uuesti ja uuesti aina ühe ja sama kordamine häbi ning jõuetuse tunnet tekitab? Kas liikumise vajadust ja tervist rõhutavate ning iseenesest ju täiesti õigete sõnumite taga suudame märgata aga ka tegelikult väheaktiivseid ning mõista nende inaktiivsuse, ülekaalu ja halveneva tervise tõelisi põhjusi?

Kas teadlaste ja otsustajate teadmised väheliikuva inimese mõtetest ja argielu toimimisest on ebapiisavad või lausa olematud? Ehk spordi valdkonna professionaalid ja trimmis kehadega aktiivsed liikumise ja tervise edendajad ei oska või suuda ega pahatihti soovigi end väheaktiivsete ja ülekaaluliste olukorda asetada?

Kas näiteks liikumisharrastuse edendamise arengukavade ja kontseptsioonide koostamise arutelude juurde on kutsutud tegevuste sihiks võetud inimesi või nende esindajaid? Neid, kes on inaktiivsed ja vähe liikuvad, ei ole seal istumas. Kuidas saakski, kui selles sihtgrupis pole tahtmist ega ka kedagi, kes võiks kedagi soovitada. Ei saa aga mõista ega aidata, kui pole kuulda võetud.

Lisaks on kehaline aktiivsus ja liikumisharrastus reguleerimata eluvaldkond, kus riiklikul suunamisel ei ole otsustavat rolli. Kui mitmete argitoimingute tegemata jätmiste eest saab inimesi näiteks trahvida, siis inaktiivsus asub väljaspool sanktsioone. Liikumine on olnud populaarne kampaaniateema korduvalt. Fookus on neis olnud eelkõige suunatud inimeste enesevastutuse äratamisele oma liikumise, tervise ja heaolu eest. Vähem on tähelepanu pööratud kehaliselt väheaktiivsete elupoliitikale ja igapäevase elukeskkonna takistustele.

Siin peitubki üks liikumisaasta tõsine väljakutse otsustajatele, teadlastele ja edendajatele. Kuidas esiteks jõuda kehaliselt väheaktiivseteni ja seejärel asetada end nende positsioonile. On ilmselge, et aastaid vähest või pea olematud kehalist aktiivsust, järk-järgult suurenenud kehakaalu ja eelnevaga paratamatult halvenenud tervist, on kogu jutt kehalisest aktiivsusest, liikumisest ja tervislikest eluviisidest nende inimeste jaoks intiimne ja tundlik teema.

Probleemist on aastate jooksul saanud üks osa identiteedist. Kuidas jõuda sellest olukorrast sinna, et senini igapäevaselt kehaliselt inaktiivne ja liikumist kartev või põlgav inimene hakkaks nautima liikumist nii, et sellest saaks tema elus püsiv harjumus?

Tegelikult pole üldse üllatav ega mittemõistetav, miks inimeste kehaline aktiivsus vähikäiku teeb. Oleme saanud ju selle, mille poole palehigis ja ihaledes püüelnud: autod, pesu- ja nõudepesumasinad, robottolmuimejad, kaugjuhtimispuldid, e-poed, toidukullerid, elektritõukerattad jne. Lisaks veel kõiksugu arvuti- ja nutividinad, mis meilt enamasti kehalist tegevusetust eeldavad.

Samuti oleme omaks võtnud kaugtööga kaasneva permanentse tööloleku ning üleistumise nii töö- kui ka puhkeajal. Puudu on kahjuks vaid kehaline aktiivsus igapäevaelus ja veelgi enam planeeritud aeg liikumiseks. Jah, inimesed on küll pidevalt toimetamas ja tegutsemas, kuid seda enamasti üksnes hetkeliste ja vahetute passiivsete ning sageli ebatervislike naudingute järel.

Enda tervise heaks aja leidmine ja liikumise kaudu homsesse investeerimine ei paelu ega huvita. Selle võib kõige muu pakilise juures suurema vaevata homsesse lükata. Lihtsam on jääda tugitooli, istuda autosse, haarata telefon või kaugjuhtimispult. See ei nõua mingit pingutust.

Naudingud on sõrmeliigutuse kaugusel. Püsti tõusmine, jala poodi või tööle minemine tundub päev-päevalt üha raskem. Ja kasvav laiskus, suurenev kehakaal ja tervisehädad lükkavad kehaliselt aktiivsema elu alustamise üha edasi ja edasi.

Kehalise aktiivsuse ja liikumise vajalikkus ning positiivsed mõjud on aga ammu teada. Need on üha uuesti ja uuesti teadustöödes kinnitust leidnud ja avalikkuses korratud. Mõistmine, miks inimesed on kehaliselt aktiivsed või mitteaktiivsed, on aidanud kaasa rahvatervise sekkumiste tõenduspõhisele planeerimisele. Rakendatud programmide kaudu on tähelepanu suunatud teguritele, mis teadaolevalt nii üksikisiku kui sotsiaalse ja füüsilise keskkonna tasandil põhjustavad inaktiivsust.

Kehalise aktiivsuse suurendamiseks ja liikumisharrastuse edendamiseks on tehtud palju tööd avalikus halduses, organisatsioonides, koolides, töökohtadel ja spordiklubides. Vaevalt on kellelgi õnnestunud pääseda sõnumitest, et suur osa elanikkonnast liigub oma tervise jaoks liiga vähe ja istub liiga palju. Inimestele on pakutud teadmisi, soovitusi, tervise- ja treeningprogramme ning korraldatud igasuguseid kampaaniad.

Kuidas rääkida kehaliselt inaktiivsete inimestega?

Ilmselt on suuremal osal inimestel olemas ka teadmine kehalise aktiivsuse ja liikumise vajalikkusest, et olla terve. Kuid teadmised üksi avaldavad harva mõju. Kui see nii oleks, siis inimesed ei suitsetaks, ei liigtarvitaks alkoholi, ei sööks üle vajaduste.

Igapäevane argiliikumine aina väheneb ja liikumisharrastusega seotud innustus jääb sündimata või püsib vaid sageli lühiajaliselt. Miks on endiselt kasvutrendis nende inimeste hulk, kellel on isegi igapäevane kehaline aktiivsus ebapiisav ja liikumisaktiivsus vähene? Kas seda infot liikumise vajalikkusest ei kuulata või see ei tööta? Miks on nii, et see läheb korda vaid nendele, kes kehalise aktiivsuse, liikumise ja treeningute juurde juba jõudnud ning nende poolt pakutavaid naudinguid maitsta saanud?

Liikumisaasta võtmeküsimus on tegelikult vaid üks: kuidas kõigepealt leida ja seejärel rääkida kehaliselt inaktiivsete inimestega?

Seejuures tuleb ka otsustada, mida soovitakse tegelikult saavutada. Kas need inimesed, kes Maailma Terviseorganisatsiooni liikumissoovituste kohaselt liikumisega ebapiisavalt tegelevateks liigituvad, peakski üldse n-ö liikumise juurde tooma? Äkki nad, või vähemalt üks osa neist, on oma igapäevaelu toimetuste (töö iseloom, kodused toimetused, perekondlikud kohustused, argitoimingud) juures piisavalt juba kehaliselt aktiivsed.

Kas meie esivanemad tegelesid piisava liikumise või kehalise treeninguga tänapäevaste soovituste mõttes? Ei! Kas nad olid kehaliselt aktiivsed? Jah, ja kuidas veel ning seda läbivalt kogu pika elu! Polnud neil ei autot, lifti, pesu- ega nõudepesumasinat, elektritõukeratast, pulte ega ekraane. Kõike tehti oma kätega ja liikumiseks tuli kasutada jalgu. Ja seejuures ei põetud tänapäevaseid haigusi ega vaevusi.

Seega, kas meil on vaja edendada liikumisharrastust või tõsta inimeste igapäevast kehalist aktiivsust? Või korraga mõlemat?

Üheks liikumisharrastuse edendamise probleemiks on loetud seda, et need, kes vähe liiguvad, ei mõista, kuidas liikuda, isegi kui neid on aidatud info jagamise ja liikumisvõimaluste pakkumisega. Probleem on veeretatud inimeste kaela. Siiski on probleeme ka pakkujate pool.

Isegi arusaam sellest, mis on liikumine, on asjatundjate seas ebaselge. Instantsides ja paberites puudub ühine kokkulepe kehalise aktiivsuse ja liikumisharrastuse sõnade kasutamise kriteeriumide osas. Kehalisest aktiivsusest, millest piisab tervise säilitamiseks, ei piisa kehalise vormisoleku parandamiseks ja ammugi mitte spordis tulemuste saavutamiseks.

Üksnes pool ülesannet

Üks liikumisaasta eesmärke peakski olema, et inimestele soovitusi andvad spetsialistid (olgu selleks siis näiteks õpetaja, perearst, terviseedendaja ja -nõustaja, sporditeadlane) hakkaksid kasutama asjast rääkides sõnu kindlas tähenduses. Et oleks selgelt arusaadav, mida soovitatakse ja mida inimesed muutma peaksid hakkama.

Mõnikord on kohane anda soovitusi liikumisharrastusega alustamiseks ja teinekord lihtsalt igapäevase kehalise aktiivsuse suurendamiseks. Siin kehtib mugandatult klassikaline ütlus: "Igaühelt tema liikumisvõimelisuse kohaselt, igaühele tema liikumisvajaduste järgi."

Olgu siis ka siinkohal lõpuks ära defineeritud need kaks mõistet. Kehaline aktiivsus on igasugune skeletilihaste poolt tekitatud kehaline liikumine, mis nõuab energiakulu. Selle alla kuuluvad kõik igapäevaelus teostatavad tegevused ja argiliikumine. Ehk see, mis n-ö moodsa aja saabudes üha vähemaks on jäänud. Liikumisharrastus on aga kehalise aktiivsuse vorm, mis on planeeritud, regulaarne ja sihiteadlik liikumine ning kehaliste harjutuste sooritamine ühe või enama kehalise vormisoleku osise parandamiseks või säilitamiseks.

Tervise seisukohalt muutub liikumisharrastus kui kehalise aktiivsuse spetsiifiline vorm hädavajalikuks tegelikult alles siis, kui igapäevane kehaline aktiivsus on ebapiisav. Muidugi võib liikumisharrastus olla teostatud ja harjumuseks saanud mitmetel teistel põhjustel, peale tervislike. Paljude inimeste jaoks ongi liikumisharrastuse tegelemise ajendiks hoopis liikumisviis või kehaline treening kui selline, huvi, nauding, pädevuse kogemus ja sotsiaalne suhtlus.

Liikumisaastal tuleks seega liikumisest rääkides vähendada ka utilitaarset mõtlemist. Liikumise instrumentaalsele väärtusele – see on tee tervise ja heaolu juurde – on panustatud seni selgelt rohkem kui selle sisemise väärtuse esiletoomisele. Näiteks kultuuriministeeriumi liikumisharrastuse edendamise kontseptsioonis ei leia kordagi sõna "nauding" ning sõna "liikumisrõõm" esineb suuresti vaid lastega seotult. Loomulikult on õigesti väidetud, et kehaline aktiivsus ja liikumine on olulised komponendid nii tervise kui ka heaolu tagamisel. Kuid inaktiivsetele ja väheliikuvatele liikumise turustamine eelkõige vahendina on üksnes pool ülesannet.

Sellega seotult on liikumisaastal seega kindlasti üks küsimus see, kuidas tekitada inimestes endis kõigepealt huvi ja seejärel tahtmine alustada liikumisharrastusega ja kujundada sellest lõpuks loomulik harjumus. Seejuures on oluline leida need lähenemised, mille kaudu saaks liikumisharrastusega seotult vähendada inimestele väljastpoolt tulevat "pean" survet.