Rahvaalgatuste veebikeskkond annab võimaluse probleemi sõnastades ja algatustele toetust kogudes ühiskonnale olulisel teemal riigikogule ja kohalikele omavalitsustele ettepanekuid esitada. Nõutud häälte kogumise järel on näiteks riigikogu vastaval komisjonil kohustus pöördumist menetleda ning selle suhtes seisukoht kujundada. Kuidas see aga reaalsuses välja näeb?

Aastatepikkune reaalne kogemus näitab, et kuigi rahvaalgatuste süsteem on üles ehitatud probleemidele tähelepanu juhtima ja neile lahendusi leidma, näib see praegu pakkuvat vaid võimalust auru välja lasta ehk sisuliselt kulutada ära energia, aja- ja vaimuressursid, ilma tegelikku muutust loomata.

Kus tekib lõhe süsteemi idee ja teostuse vahel?

Kollektiivse pöördumise menetlemise kord ütleb, et pöördumisega on komisjonil vajalik teha erinevaid tegevusi. Komisjonil tuleb pöördumist kolme kuu jooksul arutada ning teha otsus kuue kuu jooksul pöördumise menetlusse võtmisest arvates; komisjonil on vaja pöördumisel märgitud kontaktisik või tema esindaja komisjoni istungile kutsuda pöördumist selgitama; samuti on kohustuslik pöördumise ja selle menetlemise seisukoht kujundada.

Välja on toodud, et komisjon võib esitatud ettepanekuga osaliselt või täielikult nõustuda või mitte nõustuda ja loomulikult peab komisjon teavitama pöördumisel märgitud kontaktisikut või -isikuid, milline seisukoht on võetud.

Pöördumist võib komisjon menetleda kuuel moel kas algatades eelnõu või olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu; korraldades avaliku istungi, edastades ettepaneku pädevale institutsioonile seisukoha võtmiseks ja lahendamiseks või edastades ettepaneku valitsusele seisukoha kujundamiseks ja pöördumisele vastamiseks, esitatud ettepanekut tagasi lükates või lahendades pöördumises püstitatud probleemi muul viisil.

Kuidas aga lugeda riigikogu töö- ja kodukorra seadust prg 152, prim.12 ja 13? Usk rahvaalgatuste veebikeskkonda ja rahvaalgatuste tegemisse on paljudel veel alles, mistõttu neid tehakse palju ning portaal toimib kommunikatsioonivahendina suurepäraselt.

Ilmselt pole jäänud märkamatuks, kuidas ühiskondlikult oluliste rahvaalgatuste päevakajalisus ametnikeni jõudes vaibub, sest viimastel pole mahti nendega tegeleda, kuna puudub nupp, millele vajutades saaks riigikogu midagi probleemi lahendamiseks ette võtma sundida.

Inimeste tahe end ja ennast ümbritsevat muuta ning paremaks teha ei ole iseenesestmõistetav, pidevalt olemasolev ja raiskamist väärt demokraatia kõrvalprodukt, vaid kodanikuühiskonna alustala. Näiteks koerte ketis pidamise keelustamise rahvaalgatus tehti hiljuti samasisulisena juba kolmandat korda (petitsiooni allosas on ka selgitus, miks seda teadlikult tehti). Miks ometi niimoodi raisata?

Kodanikuühiskonna väärt tööriist

Võrdluseks võib tuua Euroopa kodanikualgatuse protsesse, kus selleks, et algatus oleks edukas, peab kokku saama vähemalt miljon valideeritud allkirja ning oma künnise (vastavalt rahvaarvule teatud hulga allkirju) peavad ületama vähemalt seitse riiki. Pärast allkirjade kogumise perioodi lõppu kontrollitakse kõik allkirjad üle, veendumaks, et iga isik on tuvastatav ning ei esine duplikaate.

Eesti allkirjad, mille künnis on 4935, kontrollib üle siseministeerium. Pärast allkirjade üle kontrollimist peab Euroopa Komisjon andma ametliku vastuse, kuidas kodanikualgatuses nõutu ellu viiakse.

Olari Koppel, õiguskantsleri asetäitja-nõunik ja kantselei direktor, vastas arupärimisele rahvaalgatuste keskkonna toimimise kohta järgnevalt: "Tuleb tõesti möönda, et teie viidatud juhtum kinnitab varasemaid muljeid, et "Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse ning riigikogu kodu- ja töökorra seaduse muutmise seadus" ei loo üheselt mõistetavat selget mehhanismi rahvaalgatuste korras esitatud ettepanekute menetlemiseks riigikogus. Normid jätavad riigikogule ja komisjonile üsna avara mänguruumi edasiseks tegevuseks, sealhulgas ettepanekute redigeerimiseks, liitmiseks ja muuks seesuguseks. Konkreetsele juhtumile hinnangut andmata söandan mitte välistada võimalust, et seesugune ebaselgus kirjutati seadusesse teadlikult."

Olles rahvaalgatusi jälginud, neis osalenud ja neid ise loonud, olen veendunud, et on vaja süsteemi, mis tagaks probleemi riigikogu vastava komisjoni lauale jõudes ka selle sisulise lahendamise.

Aktiivsete inimeste ajaliste ja vaimsete ressursside raiskamine ning frustratsiooni ja (enese)usaldamatuse tootmine nii isiklikus plaanis kui ka süsteemi tasandil ei tohiks olla kellegi huvides. Mitte kedagi ei tohiks rahuldada kodanikuühiskonna ühe väärt tööriista suutmatu olek. Ka mitte riigikogu.