Kristina Reinsalu: valimisprogrammides on e-riigi kohta vähe reaalset sisu

Erakonnad muretsevad valimisprogrammis küll e-riigi maine pärast, ent pakuvad vähe reaalset sisu, millele tuginedes saaks arenguhüpe toimuda, kirjutab Kristina Reinsalu.
E-riik on enamikule eestimaalastest igapäevane ja iseenesestmõistetav, ehkki nähtamatu kaaslane. Meie ootused ja lootused, et e-riigi lahendused muudaks asjaajamist ja osalemist veel mugavamaks, on väga kõrged. Sestap analüüsisid E-riigi Akadeemia eksperdid valimisprogramme, et mõista, mis suunas soovivad erakonnad digiriiki edasi nügida. Samuti teeme ettepanekuid, kuidas tähelepanuta jäänud kitsaskohtadega tegeleda.
Analüüs hõlmab Eesti 200, EKRE, Isamaa, Keskerakonna, Parempoolsete, Reformierakonna, Roheliste ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna programmi. Otsisime programmidest digiriiki kõigis selle olulisemates aspektides, nagu kiire interneti kättesaadavus, e-teenuste edasine areng, digidemokraatia, küberturvalisus ja muud olulised riigielu valdkonnad.
Kas oleme digipöördeks valmis?
Ehkki valdavalt on erakondade digiplaanid pigem peenhäälestusele orienteeritud, eristub selgelt Eesti 200, mida on ilmselt teistest enim inspireerinud kehtiv digiühiskonna arengukava aastani 2030. Välja tullakse suurejoonelise digipöörde plaaniga riigivalitsemises ja riigi ning kodaniku suhte isikukesksemaks muutmisega.
Tähelepanu tõmbab ka lubadus ehitada e-Eesti kõrvale i-Eesti (Reformierakond), kuid programmi lugedes tähendab see siiski m-Eestit ehk kasutajakeskseid e-teenuseid nutitelefonis. Selles vallas on üks konkreetsemaid lubadusi nutiseadmest hääletamine (Reformierakond ja Eesti 200), mille kallal töö juba käib. See teenus ei ole abstraktne e-riigi nipsasjake, vaid mõjutab paljusid hääletajaid, kes näiteks tänavu koolivaheajale langeval hääletusperioodil ei märka arvutit puhkusele kaasa haarata.
Mitu erakonda (Eesti 200, Reformierakond, Parempoolsed, Isamaa) toovad sisse "vaid-üks-kord-andmete-küsimise", kuid ka sellega ametkonnad juba tegelevad. Tehismõistusest, mis järgmise viie aasta jooksul nii meie igapäevategemisi kui ka ühiskonnaelu ja haridust laiemalt mõjutab, möödutakse programmides enamasti vaikides. Erandiks on vaid sotsid ja rohelised, kes lubavad luua tehisintellekti kompetentsikeskuse, et anda hoogu uute digitehnoloogiate rakendamisele ettevõtluses.
Paljud teemad on taaskasutust leidnud, näiteks personaalsemad e-teenused, kiire internet kodudesse, tervishoiuteenuste digitugi, avaandmete kasutus või kultuuri digitaliseerimine, mis leidsid käsitlust juba 2019. aastal. Mis tegemata, see uuesti.
Digi osalusdemokraatiat toetamas
Enamik erakondi muretseb e-riigi maine pärast, ent pakuvad vähe reaalset sisu, millele tuginedes saaks arenguhüpe toimuda. Üks seni alakasutatud valdkond on osalusdemokraatia, millele uue hoo andmine oleks enam kui asjakohane.
Viimatise demokraatia indeksi järgi on Eesti alles 27. kohal. Eestit iseloomustatakse kui vigast demokraatiat (flawed democracy)1. Nn täisdemokraatiad (full democracy) on riigid, kelle hulka me ise end paigutada tahame, alustades Norrast, Uus-Meremaast, Islandist. Island muide on üks parimaid näiteid, kuidas inimesi digi abil püsivamalt otsustamisse kaasata. Seega on õigustatud küsimus, kas digi, mis ometi annab võimaluse muuta seaduseloomet oluliselt läbipaistvamaks ja kaasavamaks, on leidnud koha ka valimisprogrammides.
Ambitsioonikuse ja hea alguse eest tasub tunnustada Eesti 200, mis räägib isikustatud seadusandlusest, kus iga uue kavandatava seadusemuudatuse puhul suudetaks kõiki puudutatud isikuid eelnevalt teavitada seaduse otsesest mõjust nende õigustele, kohustustele ja tegevustele. See algatus edendaks kindlasti ka osalusdemokraatiat.
Teised erakonnad jäävad kidakeelseks täpsemal selgitamisel, kuidas ikkagi kaasamist ja oma huvide selgitamist läbipaistvalt teha. Siiski, Reformierakond paneb ette luua lobistide avaliku andmebaasi, kaasavat eelarvet riigi tasandil peavad oluliseks nii Keskerakond kui ka SDE.
Rahvakogust väljakasvanud Rahvaalgatuse platvorm töötab e-petitsioonide esitamiseks hästi. Riigi tasandil saame digikaasamise osas rääkida äärmisel juhul informeerimisest ja konsultatsioonist, mitte aga koosloomest või partnerlusest.
SDE lubab küll koosloomet toetada ja disainmõtlemist valitsemistasandi poliitika kujundamises ja teenuste väljaarendamisel, samas täpsustamata digi rolli selles. Poliitikutel võiks olla vähemalt ambitsiooni koosloomet poliitilisel tasandil eest vedada, küll siis tekiksid ka digilahendused, samuti saaksid kodanikud suurema kogemuse olla asjalikeks partneriteks.
Digihaavad ja küberhügieen
Lisaks tehnilistele lahendustele on inimeste teadlikuks osalemiseks vaja teadmisi, kriitilist mõtlemist ja digikirjaoskust, et osata tänapäeva ohtudele reageerida. Kas ja kuidas plaanivad erakonnad tegeleda inimeste digikirjaoskuse parandamise ja digihaavatavuse vähendamisega?
Sotsid küll puudutavad vaenukõnet ("Keelustame vaenukõne ja taunime vaenu õhutamist"), ent kuidas teha vahet valeinfol, väärinfol või pahainfol (soomlastel on välja antud väga hea digikirjaoskuse käsiraamat2) ja tugevdada kriitilise mõtlemise oskust? Viimane pole pelgalt hakkamasaamise, vaid hetkel ka otsese julgeoleku küsimus.
Digihaavatavus on otseselt seotud ka isikliku küberhügieeniga. Kui muidu on julgeolek, sh kübervõimekus arusaadavalt suuremas osa programmidest märkimist leidnud (välja arvatud EKRE), siis küberohtude vähendamine isikliku turvakäitumise võtmes on enamasti tähelepanuta jäänud. Erandiks on siin Keskerakond ja Eesti 200, mis teema olulisust rõhutavad. Viimase programmis on markeeritud strateegilise kommunikatsiooni võimekuse kasv propaganda ja väärinfo vastu.
Mis on programmidest puudu?
Kui rohepöördega hoiavad erakonnad üldiselt madalat profiili, siis digi- ja rohepööret põimitakse eriti vähe. Reformierakond seab eesmärgiks digitaalse jalajälje vähendamise ja energia kokkuhoiu. Enim uusi ideid on Eesti 200, mis tahaks vanale heale tiigrile uue elu sisse puhuda ja siduda digi nii roheenergia kui ka ringmajandusega. Samuti digitaliseerida jäätmemajandus selliselt, et riik saaks hinnata nii inimeste prügikäitumist ja inimene ise oleks usinam ja motiveeritum jäätmekäitleja. See on üllas eesmärk, millega riik vist küll ka juba tegeleb.
Palju on lahtisest uksest sissemurdmist. EKRE lubab nagu neli aastat tagasi korraldada e-hääletamise sõltumatu auditi, erakonnad räägivad ka e-arvetest, lubavad andmepõhiseid juhtimisotsuseid elusündmuste või vajadustega seoses (nt renoveerimistoetused, päästeameti teenused), kuid nende teemadega on kas tegeletud või juba tegeletakse. Mingit lisaväärtust nende tegevuste ülesloetlemine ei loo.
On üks väga oluline teema, mida vaid kaks erakonda puudutavad: kuidas pakkuda tuge omavalitsustele e-teenuste uuendamiseks. Teema, mis mõjutab otseselt väga paljusid inimesi ja kust e-riigi king päris korralikult pigistab. Siin näeb Keskerakond lahendusena "konsolideeritud riikliku IT-asutuse" loomist ja Isamaa standardsete tarkvaralahenduste ja platvormide väljatöötamist.
Vajame julgeid otsuseid
Meie helgem tulevik ei sõltu ainult julgeolekust ja eesti keele ning kultuuri säilimisest. Sõltub väga paljuski ka sellest, kui hästi suudavad poliitikud kaasata tehnoloogiat oma otsuste elluviimisse ja igapäevase elukorralduse edendamisse. Seda tehes ei tohi ära unustada, kellele digiriiki ikkagi ehitatakse või ülal peetakse. Ikka Eesti inimestele. Ja oleks tore, kui ka Eesti inimestega koos. Tehnoloogilisi vahendeid tuleks senisest julgemalt rakendada inimeste kaasamiseks probleemide lahendamisse ja seaduste koostamisse, mis neid puudutavad.
Paraku see kõik ei saa juhtuda rahata. Raha ei ole maailmast ega isegi Eestist otsa saanud, aga raha jagamine on prioriteetide küsimus. Kunagised julged otsused investeerida vaeses noores riigis IT-sse on ennast kuhjaga ära tasunud. Seega ei peaks kartma uusi julgeid otsuseid ega andma järele kihule tulevikku suunatud otsuste asemel ainult päevaprobleemide lahendamiseks miljoneid kulutada, nagu äsjane käsitöö toetuste arvestamisel ilmekalt tõendab.
Lähitulevik ja uus koalitsioonileping näitavad, kas suudame panna tehnoloogia veelgi tõhusamalt meie inimeste igapäevase asjaajamise ja aktiivse osalemise teenistusse, et oskaksime e-riigi üle jälle rõõmu ja uhkust tunda.
Toimetaja: Kaupo Meiel