Reformierakonna ja Eesti 200 programmist võib välja lugeda, et mõlemad soovivad vähendada erakondade riiklikku rahastamist, pidades ebaeetiliseks, et parteide kampaania- ja turunduskulud tulevad riigieelarvest. Valimiskampaaniaid peaks edaspidi rahastama ainult annetustest ja liikmemaksudest.

Esmapilgul näib see üllana ja ilmselt pälviks ka paljudelt valijatelt aplausi. Kuid mõtisklegem korraks: teatavasti on valimiskampaaniad erakondade eelarves kõige suurem kuluartikkel ja liikmemaksud moodustavad Eesti erakondade sissetulekust vaid mõne protsendi, seega viiks see selleni, et erakonnad panevad endid edaspidi ülisuurde sõltuvusse ettevõtjate annetustest.

Riigieelarvelisel rahastamisel võib olla küll mitmeid puudusi, kuid sel on kaks vaieldamatut plussi. Esiteks on see läbipaistev ja lihtsalt kontrollitav, sest me teame, milliselt realt raha tuleb ja meie järelevalveinstitutsioonid on piisavalt võimekad kontrollimaks, kuidas seda kasutatakse.

Teiseks, vaid erasektorilt tulevate annetuste puhul tekib parteide vahel taas väga suur ebavõrdsus, kuna suures eelisseisus on võimuerakonnad ja need, kellel on väljakujunenud püsisponsorid.

Läti oli viimane (rõhutan: viimane) Euroopa Liidu riik, mis aastal 2012 viis sisse parteide riikliku rahastamise. Enne seda rahastasid Läti erakondi rikkad ärimehed ehk oligarhid. Ma ei mõista, miks Reformierakond ja Eesti 200 soovivad pöörduda tagasi just selle süsteemi juurde, millest lätlased kümnendi eest loobusid? Kust tuleb kindlus, et meilgi ei hakka erakonnad sõltuma kolmest-neljast suurettevõtjast, kes oma sponsorluse eest eeldavad ka vastuteeneid?

Kas ollakse veendunud, et Erakondade Rahastamise Järelevalve Komisjon (ERJK) on nii võimekas, et suudab annetuste kontrollimisega edukalt toime tulla? Viimasel ajal on ju ettevõtjad muutunud järjest ettevaatlikumaks avalike annetuste tegemisel, soovimata endale liigset meedia tähelepanu.

Nii jääbki arusaamatuks, miks on tarvis lõhkuda toimivat süsteemi ja tagasi pöörduda Ida-Euroopa halvimate praktikate juurde, millest isegi seni korruptsiooni osas halvaks eeskujuks peetud Läti on loobunud?

Sotsiaaldemokraadid soovivad samuti maale tuua Läti praktikaid. Nende plaan on erakonna registreerimiseks vajalik liikmete arv viia 500-lt 300-le. Lätis on vastavaks piiriks 200 liiget. See on teiste seas üks põhjusi, miks on Lätis Euroopa üks kõige ebastabiilsemaid parteisüsteeme, kus iga valimistsükkel toob parlamenti kaks-kolm uhiuut erakonda.

Ma ei saa aru, mis probleemi sotsid lahendavad? Kui uute erakondade järele on tõesti suur ühiskondlik nõudlus, siis Eesti 200, Parempoolsete, ega Vabaerakonna kogemus ei kinnita, et 500 liikme nõue oleks olnud partei asutamisel oluliseks takistuseks. Ma ei lükkaks nii kergekäeliselt kõrvale regulatsiooni, mis on suunanud poliitikuid rajama pigem organisatsiooniliselt jätkusuutlikke erakondi, mitte nõrku projektiparteisid, mis muide ongi tänu liialt lõtvadele reeglitele saanud Läti poliitika suureks nuhtluseks.

EKRE ja Keskerakond soovivad Eestis süvendada otsedemokraatiat, lubades korraldada senisest enam referendumeid ja seadustada rahvaalgatus, andes 25 000 kodanikule õiguse algatada eelnõu.

Meie naaber Läti on aastatel 1991-2012 korraldanud tervelt üheksa referendumit, ühe peaaegu iga kahe-kolme aasta järel. Lätis oli võrdlemisi lihtne rahvahääletusi esile kutsuda, kui koguti vajalik arv allkirju. Seejuures oli lävend proportsionaalselt kõrgemgi, kui meie plaanitud 25 000. Lätlaste entusiasm kadus hoobilt ja seadust muudeti, kui 2012. aastal toimus ühiskonda lõhestav referendum "vene keel teiseks riigikeeleks".

Kas me Eestis saame nii kindlad olla, et 25 000 allkirja ei suudeta kokku saada analoogseteks algatusteks nagu "õigeusu jõulud riigipühaks", "tühistada haridusreform", "kodakondsuse nullvariant kõigile, kes on siin elanud alates 1991. aastast"? Juhul kui need algatused lõpuks päris referendumiteks ei vormugi, lõhestavad need ometi ühiskonda.

Lätlased nägid ära, millise kena mõjutushoova annavad nad lihtsalt esile kutsutavate rahvahääletustega Venemaale. Isegi kui otsedemokraatial on omad voorused, siis ehk tasuks meilgi Eestis mõelda Läti kogemusele ja seda eriti just praeguses hapras julgeolekuolukorras.

Niisiis jääbki arusaamatuks, miks soovivad Eesti erakonnad maale tuua meie lõunanaabrite halvimaid ja läbikukkunumaid praktikaid. Ehk see entusiasm vaibub, kui valimised on läbi ja tuleb taas asjalikult valitsemisega tegeleda. 

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.