Terje Talv: miks on Eesti meretuuleparkidele vaja riigi garantiid?

Lühike vastus pealkirjas esitatud küsimusele on, et ilma ei tule Eestisse meretuuleparke. Milleks on meile vaja meretuuleparke? Kuna ilma ei suuda me pikas vaates tagada riigi energiajulgeolekut. Oluline on lisada, et energia julgeolek ei ole ainult elektron, mis kaablis liigub, vaid ka selle taskukohane hind, kirjutab Terje Talv.
Üsna tõenäoliselt suudab Elering tagada Eestis aegade lõpuni elektri olemasolu, kuid ainult elektri olemasolust jääb väheks, kui me ei suuda ühiskonnana selle eest maksta. Võrdluseks: poes on leivapäts küll olemas, kuid ühel hommikul maksab see 50 eurot. Mis kasu on leivast poeriiulil, kui enamikule käib selle ostmine selgelt rahakoti pihta?
Eesti on läbi aja enda elektri tootnud põlevkivist, mis täna ei ole aga mõistlik ei loodushoiu ega hinna seisukohast. Olenemata sellest, millisel kuupäeval me põlevkivist väljume, on see fakt. Leiva analoogiga jätkates tähendab see, et meie kohalikud traditsioonilised leivatehased jäävad seisma. Leiba ei ole ega tule.
Elering ehk riik on selle stsenaariumi vaates väitnud, et lihtsam viis leiba saada on seda naabritelt sisse osta. Põhjanaabrid on rajanud kaasaegsed leivatehased ja neil näikse seda ka üle olevat. Riik panustab palju energiat ja raha, et luua kaubaautode vool Soomest Eestisse, igal hommikul värske leivaga.
Maailma kogemus sellise leivakaubanduse juures on näidanud, et kaubaautod kipuvad leiva madala hinna juures katki minema. Väga tihti on neid just sel päeval vaja hooldada ja laomeeste tervis kipub just leiva madala hinna juures alt vedama. Ükskõik kui lollikindlad on mängureeglid, päriselt ei müü keegi oma leiba suurest heasoovlikkusest hea hinnaga naabrile.
Meile eestlastele tähendab see, et leib maksab poes hommikul 50 eurot ja Elering silub särgi rinnaesise sirgeks väitega, et leib on olemas ja nemad enda töö justkui ära teinud.
Kui ootamatu leivahind rahva pöördesse ajab, siis mõtleb riik paratamatult, kuidas ikka ise leiba küpsetada. Ta puistab üle riigi erinevaid meetmeid, kus iga küla saab väikse leivatehase püsti panna. Olukord läheb märkimisväärselt paremaks, kuid kahjuks ei ole meil olemas head logistikavõrku, et kaugel külas valmis küpsetatud leib linna tuua. Praegune elektrivõrk ei kannata rohkem päikese või muude tootmisüksuste liitumist, vabu võimsusi lihtsalt pole. Suuremate leivatehaste ehk maismaatuuleparkide rajamine venib aastaid, kuna kõik on hajunud, et leiba tehakse kaugel Ida-Virumaal.
Teiseks on puudu maad, kuhu leivatehaseid ehk maismaatuuleparke rajada. Kui kõik linnud, loomad, inimesed ja muud piirangud korraga kaardile panna, siis head kohta, kuhu tuuleparke teha, justkui polegi. Inimesed on kuulnud, et merel keegi ei ela ja soovitavad pargi ehk leivatehase merre rajada. Kuid leiba on ikka igal hommikul vaja.
Elektri tootmise merele viimine on tegelikult hea idee, meie meri ei ole liiga sügav ja tuult jätkub ka. Kui me oleksime esimesed või ainsad, kes selle idee peale tulevad, siis saaksime meretuulepargid ilma suurema mureta valmis. Kuid elektri- ehk leivakriis on kogu maailmas valdav ja eriti valusalt lööb see Euroopat. Kellelgi ei ole leiba ülearu.
Neid ettevõtteid, kes suudavad merele tuuleparke rajada, on jätkuvalt kahe käe sõrmedel lugeda ja täna järjekorda asudes tuleb oodata vähemalt kümme aastat, enne kui keegi su merele laevaga ehitama tuleb. Eestis on õnneks kolm nn esimese laine projekti, kes said enda järjekorranumbrid õigel ajal kätte ja meie lootus ise leiba küpsetada ei veel kustunud.
Merre tuulepargi rajamine on hirmkallis tegevus ja säärast raha tuleb minna maailmast otsima. Raha, mis tahaks Eestisse tulla, näikse palju olevat, kuid riigi ja rahvana oleme me juba otsustanud, et mitte kõiki hunte lambanahas ei ole mõislik leivatainast segama võtta. Kõlblikuks kuulutanud raha aga palju turul ei ole ja see küsib riigi garantiid. Partnerid ja pangad, keda meie ise tahame Eesti energeetikas näha, küsivad väga selgelt, et riik tagaks toodetavale elektrile hinnapõranda. Meretuulepargi arendaja võib praegu visata hundirattaid, kuid ilma riigi garantiita keegi investeerimisotsust ei tee.
Mis see garantii siis on, mida riigilt oodatakse? See on kahepoolne garantii, et riik tagab, et kui leivapätsi hind kukub alla euro, siis riik hüvitab vahe. Selleks, et mäng oleks kõigile aus, lubab leivaküpsetaja, et kui leiva hind läheb üle seitsme euro, siis ta maksab ülejäänud osa riigile tagasi. See loob põhimõtteliselt olukorra, kus hommikul poodi minnes maksab leib alati üks kuni seitse eurot ja seda umbes järgmised 20 aastat.
Hommikul poodi minnes ei arva keegi, et leivapäts peaks tasuta olema. Jahu, pagari tööaeg, elekter, transport on vaid mõned komponendid, mis leiva hinna määravad. Elektriga on sama lugu, see ei saa olla tasuta. Kuid see saab olla stabiilne, mõistlik ja soodne.
Toimetaja: Mirjam Mäekivi