Kliimaministeerium on alustanud paljudest lääneriikidest tuttava, kuid Eesti tingimustes ainulaadse kliimaseaduse väljatöötamist. Oodatult on see tekitanud erinevate osapoolte vahel tuliseid arutelusid ning mõõkade ristamisi teemadel, kas ja kellele seda üldse on vaja, kas see on mõistlik ning veelgi olulisemana, milline on Eesti energiamajanduse perspektiiv ning tulevikustsenaariumid.

Leian, et Eestil on majanduskasvu kiirendamiseks ühtset ja selget nägemust vaja. Sealjuures vaidlen vastu ERR-i portaalis ilmunud Juhan Partsi furoori tekitanud arvamusele, et seadus on justkui käsumajanduse võrdkuju või eesmärgid teostamatud. Igasugune juhtimis- ja muutuste käsitlus ütleb, et vahe-eesmärke seadmata ja mõõtmata ning ühtse arusaamata ei ole võimalik soovitud suunas edasi liikuda.

Taastuvenergia tootmisvõimekus suureneb iga päevaga

Vaatame esmalt otsa faktidele. Viimased aastad on elektrisüsteemihalduri Eleringi andmetel lisandunud Eestis suur hulk taastuvenergia tootmise võimekust, peamiselt päikeseparke. Eleringi statistika võrguliitumiste kohta kinnitab veelgi, et siinsetel ettevõtjatel on huvi rajada uusi energiatootmisjaamu.

See trend ei puuduta ainult Eestit, Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on viimasel aastal energiakriis tõuganud järsult taastuvenergia võimekuse loomist kogu maailmas ning prognoosi kohaselt suureneb sel aastal tasemeni, mis ületab fossiilsetest allikatest energiatootmise.

Sealjuures näitab taastuvenergia kiireimat kasvu just päikeseenergia tootmine. Päikesepargid on väiksema keskkonnamõjuga ning neid kombineerides – maa- ja katusepargid ning ka tuulikud – annab võimaluse paindlikumaks, stabiilsemaks ja säästlikumaks energiatootmiseks.

Teatavasti on Eesti ambitsioon saavutada järgmise seitsme aasta jooksul ehk 2030. aastaks sada protsenti taastuvenergiaga kaetud elektritarbimise. See on siht, millest joonduvad paljud arendajad ning mis ilmselt veelgi konkreetsemalt saab sisse kirjutatud tulevasse kliimaseadusesse. Nagu lubatud, saavad seaduses olema ka selle eesmärgi täitmise eest vastutajad koos ressursivajaduse hinnanguga, aga olulisemgi veel on minu hinnangul paika panna põhimõtted.

Taastuvenergia eesmärgi võib täita varemgi

Kui piisavalt pingutada, võiks Eesti olla juba 2027. aastaks saavutanud sajaprotsendilise taastuvenergia osakaalu. Need projektid on juba maismaal tuule ja päikese näol olemas.

Kui vaadata aegrida ehk ca seitse aastat tagasi, siis 2016. aastal oli taastuvenergia osakaal 15 protsenti. Oleme hiiglaslike hüpetega nüüdse 40-protsendilise osakaalu saavutanud. Arvestades arenduste kiirust ja võrguliitumiste statistikat, siis leian, et me ei pea ootama aastani 2030 seatud eesmärgi täitumisega. See ei sünni aga tühjalt kohalt ning rajaneb mitmel olulisel eeldusel.

Minu kindel veendumus, et Eesti energiamajandus peab ennast lahti ühendama nõukaaegsest mõttepärandist ning saama hakkama ilma riigi toeta. Toetused rikuvad turgu ning tekitavad halva nähtavuse tuleviku osas. Nagu näha, on ettevõtete huvi uusi taastuvenergialahendusi luua on väga suur. Riik ei tohiks seda initsiatiivi tappa ning teise käega toetusi jagada energiaturul konkureerivatele alternatiivsetele arendustele või uutele tulijatele olgu selleks meretuulepargid või veelgi vähem Partsi mõte rajada maksumaksja rahaga Auvere 2 jaam.

Riik saab tagada ühelt poolt selge õiguskeskkonna ning teisalt suunata toetused ainult sellele osale turust, kus on praegu tõrge ning areng väga pikaajaline. Näiteks puudutab see uute tehnoloogiate kasutuselevõttu salvestuslahendustes või energiajuhtimises. Kapitali kaasamine ja pankade laenupoliitika juba lähtub eeldusest, et projekt panustaks kliimamuutustega kohanemiseks ning oleks jätkusuutlik.

Tootmised peavad turule tulema ja konkureerima toetusteta

Seega ei ole riigi täiendav toetuste matmine otstarbekas ei päikese-, tuule- ega rohegaasi tootmise rajamisel ning eelmisel aastal ligi 90 miljonit toetust taastuvenergia tootmise toetust võiks edaspidi suunata palju kriitilisematesse valdkondadesse.

Peame saavutama selle, et kõik ettevõtjad saaksid võrdsetel ja turutingimustel investeerida ning arendada. See tagab kiire arengu, ettevõtjate huvi püsimise ning riik võiks jääda üksnes vahemeheks tootjate ja tarbijate koostöömudeli loomisel ning siseriikliku elektrienergia turu tekkimiseks.

Teise olulise eeldusena peame mõistma, et päike ja tuul on ka Eestis arvestatav ja küllaldane ressurss. Jätkuvalt räägitakse millegipärast, et Eestis pole päikest või tuult piisavalt ning ainuke energiajulgeoleku kindlustaja on kohapealne fossiiljaam või tuumajaam. Julgen väita vastupidist: viimased aastad on Eestis üha päikeselisemad, tuulisemad ning selles on peidus aina kasvav ressurss.

Päikeseenergia arendused on väiksema keskkonnamõjuga

Eesti keskmisena oli möödunud aastal päikesepaistelisi tunde 2066. Kui lisada sellele tuuleenergiavõimekus ning uuemad salvestuslahendused, siis see tagab nii ettenähtava hinna, stabiilse varustatuse kui ka keskkonda säästva lahenduse. Neid näiteid leiab maailma kuklapoolelt ja Euroopastki, et kombinatsioon päike-tuul-salvestus võiks saada lähitulevikus normaalsuseks.

Näen peamise fookusena lähiaastatel päikeseparkide rajamist, mis on kiirem, stabiilsem ning ka keskkonnasäästlikum kui suurte tuuleparkide ehitamine. Tuulikute koht on pigem päikesejaamade kõrval, et neid täiendada ja toetada, mitte välistada. See on efektiivse energiatootmise võti, kui soovime seda saavutada mitte ainult minimaalse keskkonna jalajälje, vaid ka mõistliku tasuvusega. Üksikud tuulepargid, iseäranis meretuulepargid ei suuda tulevikus konkureerida tarkade kombineeritud energiatootmislahendustega.

Oleme ka ise eelmisel aastal Tallinnas Avala ärilinnakus testinud päikesepargi ja salvestustehnoloogia võimalusi. Nende pealt võib teha järelduse, et päike pluss salvestus ning ka pluss tuul võiks tagada atraktiivse hinna ja stabiilse energiakoguse. Seda arendades kasvab ka võimekus varustada suuri tarbijaid pidevalt, tõrgeteta ning prognoositava elektrihinnaga.

Kui päikesepaneelide kasutustegur on 11-15 protsenti ajast, mis sõltuvalt tarbimisprofiilist võimaldab katta omatarvet 30 protsendi ulatuses, siis tuulenergia 40-protsendilise kasutusteguri pealt on võimalik portfelli põhiselt pakkuda tarbijale mõningate mööndustega ligi 90 protsenti energiakatvust aasta läbi.

See tähendaks tööstustarbijale võimalust fikseerida tegeliku tarbimise vastu elektrihind ning maandada oluline tootmissisend. Samal ajal on selliselt võimalik taastuvenergia tootjal saavutada investeerimiskindlust järgnevaks paarikümneks aastaks ilma riiklike garantiideta. Sisuliselt on see win-win-win ehk võit tootjale, tarbijale ja maksumaksjale süsinikuheite vaba energia konkurentsivõimelise hinnaga.

Kahtlemata ei saa ülaltoodud stsenaarium, sada protsenti taastuvenergiat 2030. aastaks, reaalsuseks ettevõtjate valmisoleku ning rahastajate panuseta. Nii rahvusvahelised kui ka kodumaised investorid on näidanud valmisolekut investeerida rohetehnoloogiatesse ja kliimaeesmärkide saavutamisse laiemalt ning ettevõtjad tahet arendustega ennaktempos edasi liikuda. Seega peame ka loodava kliimaseadusega hoidma ja mitte tapma ettevõtjate tahet ja koostöövõimalusi.

On muidugi ka selge, et seda kõike ei saavuta ainult seaduse, käsulaudade ega ainuüksi hea eeskujuga. Sada protsenti taastuvenergiaga tarbimise katmine kas siis 2027. või 2030. aastaks on realistlik ainult koostööna. Seda ettevõtjate, riigi, poliitikakujundajate, kohalike omavalitsuste ja inimeste vahel. See saab alata näiteks sellest, et lubame päikeseparkide maalappidele põllumeeste lambakarjad või suudame sõlmida kohaliku suurtööstustega otselepingud energia pakkumiseks. Või ka ainuüksi sellest, et ei pane kas ressursipuudusel või muudel kaalutlustel kätt ette tuulikute või paneelide paigaldamisele.

Oleme ju kõik väljas eesmärgi nimel pöörata Eesti energiatootmine välismõjudest sõltumatule ja jätkusuutlikumale teele ning tagada mõistlik hind ja elektri kättesaadavus tarbijatele. Kliimaseadus on hea võimalus anda sellele koostööle konkreetne raam, vastutajad ja sisu.