Eesti on seadnud eesmärgiks katta 2030. aastaks oma aastase tarbimise taastuvelektriga. See tähendab, et aasta lõikes soovime toota taastuvenergiat vähemalt aastase tarbimise ulatuses. Mitte tingimata iga päev või iga tund.

Ehkki ambitsioonikas, on see eesmärk täidetav ja soovi korral isegi kiiremini, kui praegu kavas. Kui meie taastuvenergia arendajate praeguseid plaane ja arenduses olevaid projekte vaadata, võiks 2030. aasta eesmärgi täiesti realistlikult isegi mõned aastad varasemaks tuua.

Suurima panuse annab tuulenergia. Palju räägitakse küll meretuuleparkidest, ent võttes arvesse seda, et lahendus ei tohi jääda venima ega minna maksumaksjale põhjendamatult kalliks, mängivad suuremat rolli pigem maismaatuulikud. See on valdkond, kus kõige kiiremini ja soodsamalt on võimalik vajalikud võimsused luua, ajamata seejuures kätt sügavale maksumaksja taskusse. Meretuulest peaks rääkima Eesti elektriekspordi kontekstis, Eesti enda tarbimine saab odavamalt kaetud teisiti.

Kui palju tuult elektriks tuleb muuta?

Eesti tarbib praegu aastas umbes 8,5 teravatt-tundi (TWh) elektrienergiat. Aastaks 2030 ennustatakse tarbimise kasvu 9,5 TWh-ni. 2022. aastal tootsid Eesti elektrijaamad taastuvatest allikatest 2,7TWh ning katsid umbes 30 protsenti kogutarbimisest.

Praegu on väga suur osa biomassil, millest toodeti eelmisel aastal üle poole taastuvenergia mahust (1,4 TWh). Tuulest toodeti 0,7 TWh ja päikesest 0,6.

Lihtne arvutus ütleb, et kui ligi 9,5 TWh on vaja ning 2,7TWh on olemas, siis vajame juurde pisut alla 7 TWh aastas.

Kliimaministeeriumi hinnangul võiks juurdekasv tulla:

• biomassist 0,7 TWh;
• päikesest 0,5-1 TWh (kahekordistumine võrreldes tänasega);
• tuulest 4,9-6,1 TWh.

Selline kogus tuuleenergiat eeldab ca 2000 MW maismaatuuleparkide või 1500 MW meretuuleparkide rajamist. Neis arvudes on ka väike varu sees, kuna viimasel kümnel aastal on maismaatuulest elektri tootmise tehnoloogia arenenud väga kiiresti ning kasutustegur ei jää enam meretuulikutele märkimisväärselt alla. Parema varustuskindluse kogu aasta lõikes tagavad hübriidpargid, kus on kombineeritud maismaatuulikud, päikesepargid ning salvestus.

Valmisolek need tuule- ja päikeseenergiaprojektid kiiresti ära teha on Eesti arendajatel olemas. Ehk aasta lõikes – nagu eeldab seadusesse kirjutatud eesmärk – on soovitud tootmismahu saavutamine realistlik.

Tunnipõhiselt on olukord siiski keerulisem.

Taastuvenergia tootmise ebaühtlus toob kaasa kaks probleemi. Esiteks muidugi vajadus tagada elekter igal ajahetkel, ka siis, kui tootmine jääb ilmaolude tõttu tarbimisele alla.

Teine probleem on, et praeguse turudisaini korral kipub taastuvenergia suur osakaal tooma väga kõikuvad hinnad, jättes tootjad kehva seisu: kui tuult ja päikest on, tekib liigtootmine ning hind kukub väga madalale ning tulu teenida on raske. Tootjad peavad sel juhul ka elektri külluse ajal tootmist piirama hakkama, et poleks ületootmist. Kui tuult ega päikest pole, on hind küll hea, ent siis pole millestki toota, ehk tulu saada pole samuti võimalik.

Et tuli põleks

Esimene probleem on teatud osas lahendatav nii olemasolevate kui ka uute riikidevaheliste ühenduste abil. Oma roll on tarbimise juhtimiselgi, sest elektriautod, paindlik tarbimine ja võimalik vesiniku tootmine suunavad suurema tarbimise nendele tundidele, mil elektrit on üle.

Neist lahendustest ilmselt siiski ei piisa, kuna kogu meie regioon liigub oma energeetikaga samas suunas ning ilmaoludki kipuvad naaberriikides kattuma. Kui meil on elektrit üle, pole lähiriikidest ostjaid, sest neil on omalgi küll. Kui on puudu meil, napib ka neil.

Kui elektrisüsteem on defitsiidis, ei aita täielikult ka tarbimise juhtimine, sest vaevalt soovivad tarbijaid külmal tuulevaiksel talvepäeval soojuspumpade kütet või muud tarbimist maha reguleerida. Küll aga võiks piisava rahalise motivatsiooni korral olla äritarbijatel huvi oma elektritarbimise vähendamise vastu. Selleks tuleks kiiremas korras välja töötada tarbimise juhtimise regulatsioon, mis on praktikas seniajani rakendamata.

Siiski jääks ülalnimetatud tootmisvõimsuste struktuuri puhul kriitilisematel hetkedel ehk tuulevaiksel talvisel nädalal Eestis puudu kuni 1200 MWh tunnis ning aasta jooksul on ligi 30 protsenti tundidest sellised, mil taastuvenergia tootmine ületab tarbimist ning tootmist tuleks hakata piirama.

Need kaks probleemi tuleb lahendada selleks, et soovitud hulgal tootmisvõimsusi turule tuleks. Vastasel juhul ei julge ega saa tootjad varsti teha lõplikku investeerimisotsust uute tootmisvõimsuste rajamiseks.

Salvestus on lahendus

Mõlemat probleemi aitab vähemalt osaliselt kindlasti lahendada piisavas mahus salvestusvõimaluste loomine. Ilma selleta nii ambitsioonikat taastuvelektri eesmärki ei saavuta. Kui ei ole plaanis suuremahuliselt kasutada mingeid muid lahendusi, nagu gaasijaamad, põlevkivitootmine või muu, võiks teoreetiliselt Eestis vaja minna kuni 1000 MW salvestusvõimsust.

Traditsioonilisi akukonteinereid praeguse tehnoloogia põhjal nii suures mahus paigaldada ei ole kindlasti mõistlik. Aku tasuvaks saamiseks oleks vaja aasta läbi teha iga päev vähemalt üks laadimistsükkel hinnavahega tugevalt üle 100 EUR/MWh või kasutada seda paralleelselt ka süsteemiteenusteks. Erinevatel hinnangutel võiks akusid olla Eestis paarisaja MW võimsuse ulatuses.

Olulise panuse lahendusse saavad anda ka vesisalvestid, millest suurim on Paldiskisse arendatav 500MW võimsusega Energiasalv.

Salvestus hoiab ära kõrged hinnatipud, mis toob suure võidu kogu ühiskonnale ja majandusele madalamate ja stabiilsete elektrihindade näol. Suur probleem salvestusse investeerimisel on aga see, et hindu ühtlustades sööb ta iseenda tulukust. Salvestusjaama põhitulu tuleb just hinnaerinevustelt – ostes odavat elektrit ületootmise tundidel müüb ta seda tundidel, kui nõudlus on suurem ja hind kallim. Ehk mida suurem ühiskondlik kasu ühtlaselt madalamatest hindadest, seda vähem salvestusjaam ise teenib.

See tähendab, et kogu elektrituru korrashoiuks ehk piisava salvestusvõimsuse tagamiseks on vaja turg mõistlikult üles ehitada. Kindlasti tuleks ka jälgida, et süsteemiteenuste turg oleks läbipaistev ja turuosaliste võrdne kohtlemine tagatud.

Selleks, et püstitatud eesmärgid ka realiseeruksid, ei ole riigi toetusskeeme ehk maksumaksja suurt rahalist panust ilmtingimata vaja just elektritootmise toetamiseks, vaid selle asemel on vaja tagada, et Eestis oleks piisavas mahus salvestuse või tarbimise juhtimise võimekust. See aitaks hoida elektri hinna stabiilsena ja annaks meile konkurentsieelise ka naaberriikide ees.