25. juulil oli vene-nõukogude laulja, näitleja ja poeedi Vladimir Võssotski surma-aastapäev. Samal ajal avaldas minu Berliinis elav sõber, ukraina päritolu DJ, ajakirjanik ja muusik Juri Gurzi oma järjekordse kolumni ajalehes Tageszeitung. Kirjutis oli sellest, et tema kodulinnas Harkovis tahetakse maha võtta Võssotski mälestussammas. Juri avaldas imestust, et Harkovis selline sammas üldse püstitatud on, ta ei teadnud sellest midagi.

Sammas püstitati suhteliselt hiljuti, kümmekond aastat tagasi, selle finantseerijateks olid kohalikud ettevõtjad ning samba eesmärk oli mälestada Võssotski 1978. aasta esinemist Harkovis. Nüüd on Ukrainas kõva kampaania kultuurilisel derussifitseerimisel ning lendavad mälestussambad, muudetakse teatrite nimesid ja palju muutub lähitulevikus.

Ühesõnaga, tuli meelde, et pole ammu Võssotskit kuulanud ja ma läksin ning kraamisin välja tema nõukogudeaegsed vinüülplaadid. Kes veel mäletab, siis nõukogude aja lõpul avaldati ühel hetkel massiliselt Võssotski kontsertplaate. Ning leidsin, et ühe kontsertalbumi nimi on "Moskva-Odessa". Need olid päevad, kui Venemaa oli just massiliselt droonidega rünnanud Odessa sadamat. Ja siis käis mul peas väike klikk. Asi pole selles, et Võssotski laulis Odessast. Ilma Odessata poleks Võssotskit sellisena, nagu me teda teame, üldse olemas.

Nimelt muusikažanr, mida Võssotski esitas, kannab nime "Odessa laul" ehk "Одесская песня". See on muusikastiil, mis sündis 19. sajandi lõpul Odessas juudi linnaosades. Kes soovib teada, kuidas elu enne Oktoobrirevolutsiooni nendes sisuliselt getodes välja nägi, võib lugeda Isaak Babeli raamatut "Odessa lood", mida on eesti keeles vähemalt kahel korral välja antud. (Kusjuures ma ise olen raamatut lugenud vene keeles ja mul pole absoluutselt aimu, kuidas on eesti keelde tõlgitud tolleaegne juudi släng. Peaks järele vaatama.)

Juutidele oli Vene tsaaririigis kehtestatud massiliselt piiranguid nii selle kohta, kus nad elada võisid kui ka selle kohta, milliste töödega tegeleda tohtisid. Põhimõtteliselt olid juudid sel ajal diskrimineeritud ja marginaliseeritud rahvas, kes elas teatud regioonides vaeselt, sõna otseses mõttes peost suhu. Seega pole ka imelik, et paljud neist elasid pool- või täiskriminaalset elu. Ning sellest keskkonnas sündiski Odessa laul, ehk tegemist on siis algselt Odessa juutidest kurjategijate meelelahutusmuusikaga.

Ühel hetkel levis see muusika Venemaa kuritegelikus seltskonnas ja muutus üldiseks kriminaalse alatooniga kultuurivormiks. Odessa laulu tõi avalikkuse ette samast linnast pärit laulja ja näitleja ja isegi tsirkuseartist Leonid Utjessov.

Utjessovit peetakse nõukogude estraadimuusika rajajaks ning tema loomingus kajastus Odessa kui sadamalinna rahvusvahelisus. Utjessov alustas 1920-ndatel ja segas oma loomingus tolleaegset populaarset muusikat alates ameerika jazzist (Utjessov laulis ka inglise keeles) kuni sellesama kriminaalse taustaga Odessa lauluni. Nii või teisiti, Utjessovi loomingus on tuntavad Ida-Euroopa juutide muusika – klezmeri – mõjutused. Kohutava töövõime ning karismaga laulja sai ruttu kuulsaks, ent teda kritiseeriti ajalehtedes just selle eest, et ta esitas ka kriminaalset romantikat täis laule nagu "S odesskogo kitšmana".

Muide, Utjessovi tõusule aitas kaasa Lenini lühiajaline NEP-i poliitika ehk siis eraettevõtluse lubamine, mis hoobilt käivitas uued restoranid ja trahterid ehk siis lihtsalt peokohad. Sellest hoolimata keelati Utjessovil just kriminaalsete laulude esitamine. Utjessovi karjäärile see aga kriipsu peale ei tõmmanud, sest ta mängis 1934. aastal linastunud filmis "Vesjolõe rebjata" ja see film sai Stalini lemmikfilmiks. Stalini soosing tegi Utjessovist aga nõukogude estraadi superstaari.

Siis algas sõda ja Utjessov hakkas esinema Punaarmee sõduritele. Sel hetkel oli võimudel ükskõik, mida ta laulab, peaasi, et see tõstab moraali ja Utessov kraamis välja allapoole vööd lüürikaga getolaulud.

Sõja lõppedes tõmmati võimude poolt Odessa laulule pidurit, ent see kolis hoopis sinna, kust ta oli tulnud, nimelt tagasi kriminaalsesse miljöösse. Nõukogude ajal elas see muusika täieliku underground muusikana, mida tunti nime all blatnoika. Seda lindistati ja levitati põranda all ning blatnoika suurima staar oli Arkadi Severnõi. Ja siis juhtus, et ühel päeval ilmus avalikkuse ette Vladimir Võssotski, kes hakkas esinema salongikõlbuliku versiooniga blatnoikast.

Võssotski oli oma eluajal üks suurimaid nõukogude meelelahutusmuusika superstaare, ehkki tema muusikat sisuliselt ametlikult ei avaldatud. Blatnoika tegi Venemaal tagasituleku 1990-ndatel aastatel nime all Vene šanssoon.

Huvitav on see, et Odessa laulu kui väga olulist kultuurivormi on vähe uuritud. On olemas saksakeelne raamat, mille autoriks on sakslasest vene filoloog Uli Hufen (raamatu nimi on "Das Regime und die Dandys" ehk "Režiim ja dändid") ning oma mahukas raamatus "The Vory" pühendab tuntud Venemaa tundja ja briti ajaloolane Mark Galeotti ühe peatüki vangikultuuri heroiseerimisele tänapäeva Venemaal.

Kui nüüd pikk jutt kokku võtta, siis Võssotski oli jäämäe tipp ja võib juhtuda, et see tipp kaob Ukraina kultuurimaastikul kaasajal täielikult.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.