Mul on sugulased Moskvas. Kunagi 19. sajandi lõpus läks keegi mu suguvõsast Moskvasse teenima, majateenijaks või nii ja sealt siis tulebki meie suguvõsa Moskva haru. Ning üks inimene, kellega ma viimastel aastakümnetel olen tihedamalt suhelnud, on Nataša, kelle vanaema kaudu me sugulased oleme.

Nataša on matemaatik, ta isa oli lennuväe polkovnik, aga selline polkovnik, kes tegeles uute lennukite väljamõtlemisega ning vanade paremaks tegemisega. Insener vist öeldakse sellise kohta. Nii ongi juhtunud, et tema tütred õppisid ka matemaatikat ja töötasid sõjatööstusega seotud projektides, ehkki ametilt on Nataša ühe Moskva ülikooli õppejõud. Kui ma Siberis käisin, siis ööbisin enamasti sugulaste juures, samamoodi on Nataša ka Tallinnas käinud.

2011. aastal oli Nataša kõva Putini-kriitik. Tulemas olid just Vladimir Putini tagasivalimised, valimistulemus oli ilmselge ning kõik mu tuttavad Moskvas ja Peterburis olid tigedad. Mitte tingimata selle pärast, et Putin kandideeris, aga kogu valimiste protsess oli läbinähtavalt võlts. Kui Putin võitis, puhkesid Venemaal protestid. Või õigemini algasid protestid juba enne valimisi ning neid oli mitmekümnes Venemaa linnas, ehkki räägitakse millegipärast vaid Bolotnajast.

Kuidagi juhtus nii, et mul oli 2014. aasta märtsis Moskvasse asja ja nii olin ma Moskvas just sel ajal kui Krimmis tehti võltsreferendum, Krimm palus ennast Venemaa koosseisu võtta ning vastu ta võetigi. Mäletan, et kui ma Nataša uksest sisse astusin, siis esimene küsimus, mille ta mulle esitas, oli: "Mida teil [Eestis] Ukrainast räägitakse?"

Edasi ootas mind väga ebameeldiv üllatus, sest tuli välja, et mu vanema põlvkonna Moskva sugulased olid muutunud Putini kriitikutest Putini kirglikeks pooldajateks ja seda seetõttu, et nende armastatud president tõi "iidsed Vene alad" Krimmi poolsaare näol Venemaa rüppe. Ning Putini pooldajaks Nataša jäigi.

Kui algas Venemaa-Ukraina täiemahuline sõda, siis ma isegi ei kirjutanud Natašale, ma lihtsalt tean, kuidas ta Venemaa propaganda dieedil olles asju näeb. Nimelt on Natašal, nagu igal korralikul venemaalasel, kodus kaks televiisorit. Üks on elutoas, teine köögis. Enne, kui hommikul kohvi hakatakse tegema, pannakse televiisor käima.

Nataša peres on telekas kanali Rossija 1 peal ja nii jooksevad sealt katkematult kõik propagandasaated ja talkshow'd, mida Vene riigimeedia oma inimeste (ja mitte ainult oma inimeste) ajude pesemiseks pakub. Kõik need Kisseljovi, Solovjovi ja teiste propagandistide saated on Nataša-suguste peamised infoallikad. Eriti head informatsiooni kogumise kohad on riigitelevisiooni hüsteerilised jutusaated, mille vaatamiseks peavad meiesugusel ikka väga kõvad närvid olema.

Mõned aastad tagasi Nataša kirjutas mulle hüsteerilise kirja ja nõudis, et ma ütleks, mida ma arvan Eesti presidendi käitumisest. Mina ei teadnud ööd ega mütsi, millega on tegu. Hiljem selgus, et see oli see kord, kui president Alar Karis sõnas ühes intervjuus, et Eesti aitab oma liitlastel Venemaad põlvili suruda. Kui ma sellest aru sain, siis vastasin umbes nii, et mul suhteliselt ükskõik. Nataša küsis, et kas mind ei huvita Eesti reputatsioon Venemaal. Mina jälle vastasin, et kuna ma niikuinii enam Venemaale ei lähe, siis on ikka väga suva.

Kui nüüd teha pikast loost lühikokkuvõte, siis Nataša kirjutab siiani aeg-ajalt, kui Eesti Venemaa meedias jälle esile kerkib. Selles mõttes on ta hea informatsiooniallikas, et ma saan mõningase ülevaate, mida Venemaal Eestist räägitakse.

Üks asi, mis on pidevalt jutuks, on NATO sõjaväebaasid Eestis (mitmuses kusjuures) ning Eestis baseeruvad F-16 hävitajad, mis olevat kohe valmis startima, et Peterburi ja Moskvat rünnata. Samuti olen ma teada saanud, et kuna Peeter I maksis Eestimaa eest omal ajal Rootsile kompensatsiooni – mis muide vastabki tõele – ja meie siin võiksime üldse suu kinni pidada ja mitte kogu aeg rääkida mingist okupatsioonist, sest Venemaa on Eesti juba 18. sajandil ära ostnud.

Üks plaat, mida Venemaal Eesti kohta pidevalt käiatakse, on see, kui tänamatud on ikkagi "pribaldid" selle eest, et Venemaa neid terve nõukogude aja ülal pidas, ise vaesuses elades. Et mis okupatsioon üldse? Ja kui Eesti taasiseseisvus, siis oli meie SKP nii suur üksnes tänu vene rahva vennalikule eneseohverdusele.

Eriti haigeks läks asi siis, kui Nataša hakkas ähvardama tuumalöögiga Tallinnale, kui eestlased ei jäta NATO baaside pidamist Eestis. "Tallinna vanalinnast on muidugi kahju," kirjutas Nataša eriti õelalt. Ja seda kirjutas inimene, kes mitte väga ammu sõitis Eestisse, et nautida Tallinna vanalinnas käimist. Eriti hämmastav oli muidugi see, et tegemist on ülikooli õppejõu ning matemaatikuga.

Natašaga suheldes olen hakanud aru saama, miks paljud ukrainlased on katkestanud suhted oma Venemaa sugulastega. Ma olen ka aru saanud, et meilgi kultveeritav narratiiv, nagu oleksid Venemaa haritlased Putini-kriitilised ja sõja vastu, on jama.

Ei, Nataša pole ainukene Venemaa intellektuaal, kes kõigest hingest vihkab Ukrainat ja ukrainlasi, soovib Eesti tankidega maatasa teha ning usub igasuguseid jaburdusi, mida meie kohta Venemaal kirjutatakse ja räägitakse. No kasvõi selline absurdne uudis, et Baltimaad on inimestest niivõrd tühjaks voolanud, et meil jalutavad linnatänavatel karud.

Kui ma midagi veel olen taibanud, siis mingit "normaalset" läbisaamist Venemaaga olema ei saa. Nataša-sugused ei muutu, ükskõik, mida meie "heade venelaste" sõbrad kokku ei fantaseeri. Ja ma pole sugugi kindel, et ma tahan kunagi Natašat üleüldse näost näkku näha.