Me peame rääkima ebaturvalisest spordist, kus sportlased tunnevad end kehvasti. Eelkõige on oluline rääkida väärkohtlemisest, sest see on jätkuvalt väga levinud.

Väärkohtlemine spordis raiskab talente ja takistab sportlike saavutuste arendamist, põhjustades isiklikke kannatusi ja vaimse tervise probleeme nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis. See on igas mõttes destruktiivne nähtus, millel pole tänapäeva spordis kohta.

Väärkohtlemise pikaajaline mõju on kahjustav

Uuringud näitavad, et 75 protsenti spordis osalevatest inimestest on kogenud mingil kujul psühholoogilist väärkohtlemist, mis väljendub hirmutamises, alandamises ja manipuleerimises.

Väärkohtlemine näib mõnikord hästi oma eesmärki täitvat. Kui meid hirmutatakse või manipuleerimise käigus endast välja viiakse, muutume vihaseks. Tugevate emotsioonide mõjul on lihtsam end kokku võtta, sest see paneb meid kas võitlema või põgenema, kuid tugevaid tundeid saab tekitada ka elevusest, põnevusest ja positiivsest erutusest, mis aitab keskenduda ilma hirmu või muretsemiseta, mida väärkohtlemine tekitab.

Üldiselt on psühholoogilise väärkohtlemise eesmärk spordis sportlase motiveerimine, distsipliini hoidmine või soorituse parandamine. Tegelikult pakub tänapäevane spordipsühholoogia kõigi nende eesmärkide saavutamiseks paremini töötavaid võimalusi kui vägivald.

Väärkohtlemise kahjulikkus seisneb selles, et ehkki lühikeses perspektiivis see töötab, kuid selle pikaajaline mõju on kahjustav. Sportlased võivad kogeda, et on lihtsam end kokku võtta, kui treener karjub, kuid taolise käitumise pikaajaline mõju nii enesehinnangule kui sooritusele on negatiivne.

Miks muutust ühiskonnas ei toimu, on raske põhjendada. Inimestel – nii treeneritel, lapsevanematel, pealtvaatajatel kui ka sportlastel endil – on juurdunud uskumus, et tippspordis ei saa teisiti kui piiravate ja hirmutavate meetmetega. Seda uskumust on raske muuta, kuna see tundub tõsi olevat.

Kui spordis kogetakse, et karjumine aitab end kokku võtta, siis see uskumus kinnistub ega murene. Tartu Ülikooli psühholoogia instituut uurib, kuidas uskumused püsivad ja kuidas neid muuta. Varasemad uurimused kirjeldavad sportliku soorituse olulisust vägivalla normaliseerimisel, kusjuures väärkohtlemist peetakse nii tulemuste saavutamiseks sobivaks tööriistaks kui saavutustega kaasas käivaks aspektiks.

Võitjate üle kohut ei mõisteta

Sama probleem esineb lisaks tippspordile ka muusikahariduses, kus õpetaja ja õpilase vahel on selge võimusuhe. Nagu treeneril on palju võimu sportlase üle, näiteks mänguaja määramisel, toetamisel või ignoreerimisel, on ka teiste sooritusvaldkondade õpetajatel võimalus talendi avaldumist toetada või takistada. Võimu tasakaalustamatuse foon võib soosida treenereid kasutama oma kõrgemat positsiooni vabalt, kuna tulemustele orienteeritud sportlased alluvad hästi.

Uskumus, et võitjate üle kohut ei mõisteta, kinnistub, kui treenerid saavutavad tulemusi hirmutavate meetoditega. Keegi ei näe, mis neist väärkoheldud sportlastest viie aasta pärast saab. Teisalt ei paista ka positiivsete ja lugupidavate meetodite kasutamine spordis alati välja. Kätega vehkivad ja karjuvad treenerid eristuvad väljaku ääres paremini kui toetavalt ja lugupidavalt suhtlevad treenerid.

On palju treenereid, kes kasutavad toetavaid ja sportlase suhtes lugupidavaid treenimismeetodeid. Hirmutavate numbrite taustal näeme tegelikult tasapisi muutust. Kui treenerid õpivad kasutama tõhusaid ja jätkusuutlikke motiveerimise viise ja õpetama sportlastele pikaajalist motivatsiooni hoidmist, on võimalik saavutada paremaid tulemusi nii võistlustel kui ka kogu karjääris. Treenerid saavad neid oskusi juurde õppida.

Kurva pildi taustal on positiivne see, et teemat on hakatud kajastama alates 2019. aastast, kui toimus esimene suur rahvusvaheline treenerite seminar Tallinnas. Eestis alustati esimeste selleteemaliste uuringutega Eesti Antidopingu ja Spordieetika Sihtasutuse eestvedamisel eelmisel aastal.

Mujal maailmas on väärkohtlemist spordis uuritud viimased paar aastakümmet. Muutus jõustub pika vinnaga, kuid mida parematele koolitustele treenerid ligi pääsevad, seda enam on neil võimalus valida meetodite vahel, mis pikaajaliselt aitavad ja sportlasi toetavad.

Sageli usutakse, et nõudlikkus ja toetus välistavad teineteist. Tegelikult on need omavahel sõltumatud. Parim lapse arengule on nõudlik ja toetav vanem, samuti on nõudlik ja toetav treener parim kaasteeline sportlase arendamisel.