Ain Peil: joobe tuvastamise muudatus ei too EMO-dele uut ülesannet

Me ei saa vaadata joobeseisundi tuvastamist ainult politsei menetlustoiminguna, sellel on otsene seos inimeste elu ja tervise kaitsmisega, kirjutab Ain Peil vastuses Aleksei Gaidajenko arvamusloole "EMO on ravimiseks, mitte joobeproovide võtmiseks".
Sarnaselt Lääne-Tallinna keskhaigla juhatuse liikmele Aleksei Gaidajenkole arvan ka mina, et näiteks autojuhi võimaliku joobeseisundi kiire ja usaldusväärne tuvastamine on oluline. Ent mõne teise väitega ma võtan julguse oponeerida.
Gaidajenko rõhutab, et erakorralise meditsiini võimalusi tuleb kasutada eelkõige abi vajavate patsientide ravimiseks. Just sellest soovist lähtubki ka korrakaitseseaduse uus muudatus. Paraku on arvamusloos eelnõu sisu kirjeldatud mitmes olulises osas vastupidiselt sellele, mida eelnõuga tegelikult muuta tahame.
Nii on tõest eemale nihkunud väide, et eelnõuga pannakse joobeseisundi tuvastamine senisest suuremas mahus EMO-de õlule. Praegu peab iga narkojoobe kahtlusega inimese arst läbi vaatama, isegi siis kui inimene ise tunnistab enda joovet. Lisaks ei ole politseil kuigi palju ööpäevaringselt kättesaadavaid võimalusi sellele teenusele peale EMO-de.
Seega on kõik selles loos kirjeldatud tegevused just nimelt EMO arstide õlgadel ja selle eelnõu eesmärk on seda olukorda leevendada.
Haiglate erakorralise meditsiini osakonda pöördumiste arvu peaks vähendama, et seadusemuudatuse järgi saaks riiklik ekspertiisiasutus joobeseisundi hindamisel arvestada ka politsei sündmuskohal dokumenteeritud joobetunnuseid. Politsei kirjeldab joobele viitavaid tunnuseid juba praegu, näiteks inimese kõne, koordinatsioon, käitumine ja muud nähtavad tunnused.
Uus seadusemuudatus võimaldaks riiklikul ekspertiisiasutusel seda dokumentatsiooni kasutada koos bioloogilise vedeliku proovi uuringu tulemustega. Kui inimene on valmis koostööks ning politseil on olemas tingimused uriiniproovi võtmiseks, ei peaks iga kord viima inimest enam haiglasse.
Siiski, kui kirjeldatud joobetunnustel võib olla meditsiinile põhjus, jääb tervishoiutöötaja hinnang vajalikuks. Kõnealune korrakaitseseaduse muudatus näeb ette, et terviseseisundit võiks kirjeldada lisaks arstile ka muu vastava pädevuse ja väljaõppega tervishoiutöötaja. See võimaldaks politseil senisest rohkem kasutada ka erasektorit, kui too suudaks pakkuda joobe tuvastamiseks vajalikku tervikteenust, näiteks võtta bioloogilist proovi, vajadusel kirjeldada inimese terviseseisundit ja korraldada proovi edasise käitlemise.
Mitmetes erahaiglates ja ka mõnes kainestusmajas olemas ööpäevaringne meditsiiniõde. Me soovime, et tulevikus saaks suurema osa vajalikest toimingutest teha ka väljaspool haiglat.
Me ei saa vaadata joobeseisundi tuvastamist ainult politsei menetlustoiminguna, sellel on otsene seos inimeste elu ja tervise kaitsmisega. Joobes juht, keda ei õnnestu kiiresti ja tõhusalt liiklusest kõrvaldada, võib põhjustada raske liiklusõnnetuse. Sellise õnnetuse tagajärjel võivad erakorralist meditsiiniabi vajada juba mitu kannatanut. Seetõttu aitaks toimiv ja mõistlik joobe tuvastamise süsteem lisaks õigusrikkumiste menetlemisele ennetada ka uusi vigastusi ja vähendada haiglate järjekordi.
Toimetaja: Kaupo Meiel




