Ei pea ise selle jaoks olema kurt, et kuuluda viipekeelsesse kogukonda. Minu esimene kokkupuude sai alguse lapsepõlves, mil minu mängukaaslateks olid viipekeelsed naabripoisid. Heleni Kooli (tol ajal Tallinna kurtide kool) otsus kurtide õpilaste vähenemisega võtta keskkooli osasse vastu ka kuuljaid õpilasi ning see otsus andis võimaluse saada veel rohkem osaks sellest maailmast.

See mõjutas tugevalt mu edaspidiseid õpinguid, karjäärivalikuid, andis laiema vaate maailma mitmekesisusele ja väärtusele. Iga kogukond ja selle iga liige meie ühiskonnas loob väärtust, igaühel on koht ja hääl.

Ühe koolituse raames pidin vastama küsimusele, mis tundus mulle väga provotseeriv: mis on kuuljate kultuur ja mis on kurtide kultuur? Kas mitte kuuljate kultuur polegi sama, mis on enamus kultuuri ehk eestlase kultuur ning kas iga eestlasest kuulja ja kurt polegi automaatselt osa Eesti kultuurist?

Aasta lõpus selgus, et nii automaatselt see tõesti ei käi: viipekeeles laulvat koori ei võeta kui võrdset kultuurigruppi ning laulu- ja tantsupeo esinejate valimine vajas õiguskantsler Ülle Madise sekkumist. Üks asi on see, kui me ei soovi kultuurisündmustele minna. Teine aga see, kui meil polegi võimalust kuskil osalemist kaaluda või peame tegema valikut ette antud loetelust või kuuluda "sedalaadi kollektiivi, kes peab leidma teist laadi väljundi."

Uurime, aga kas ka toetame?

Eesti kõrghariduses on üle kümne aasta muutumatult püsinud stipendium sügava ja raske kuulmise kõrvalkaldega üliõpilasele, see on 510 eurot kuus. Mida selle eest saab? 2024. aastal võimaldas see näiteks umbes seitse tundi õpingutõlget ühes kuus. Just. Oma emakeeles, eesti viipekeeles, võimaldas see osalemist seitsmes loengus.

Ilmselgelt on see toetus ammu ajale ja hinnatõusudele jalgu jäänud ja 2025. aastal ei paista sellesse valdkonda kuskilt suuremaid rahalaevasid liikumas olevat, kahjuks. Ilmselt saab selle summa eest veel vähem tõlki tellida 2025. aastal.

Võime ju korrutada, et noored on meie tulevik, eks ole, aga lihtsalt… mitte viipekeelsed noored? Vähe sellest, et kõrgharidus on niikuinii vähe ligipääsetav, nüüd jäi kärbete küüsi ka Eesti Kurtide Noorte Organisatsioon (EKNO). Seni sai EKNO toetust Eesti Noorteühenduste Liidu vahendusel haridus- ja teadusministeeriumist. 2025. aastal kaob see vähenegi. Kogu noortevaldkonda kärbitakse 34,65 protsenti ja sellel on suur mõju EKNO-le.

Mainimata ei saa jätta sedagi, et meil puudub endiselt viipekeeletõlkide järelkasv. 24 kutsetunnistusega viipkeeletõlki peaks katma ära kogu kogukonna tõlkevajaduse: sotsiaalne elu, haridus, igapäevane asjaajamine, ootamatused, perekondlikud sündmused jne. Hea, et aina enam saab tõlketeenust tarbida video vahendusel. Kindlasti mõjutab eri piirkondade kogukonna tõlgi kasutamist ja harjumusi see, et teenuse pakkujaid on juba väga pikalt olnud ainult neljas linnas: Tallinn, Tartu, Kuressaare ja Pärnu.

Viipekeeletõlkide õppekava suleti Tartu Ülikoolis 2020. aastal. Mis saab edasi? Noored tõlgid loovad pere, vanemad lähevad pensionile, ülekoormuse all vaevlevad tõlgid põlevad intensiivset tõlketööd tehes läbi. Aga nõudlus tõlketeenuse järgi aina kasvab.

Tuleb loota, et kiiremas korras luuakse võimalus tõlkide õppe jätkamiseks. Olgu see esialgu siis kasvõi mikrokraad, mõte, mis mitmes kohas esile on kerkinud ning mis aitaks kiiresti veidigi olukorda leevendada.

Loodetavasti on Eesti Keele Instituut (EKI) järgmise aasta alguseks leidnud ühe miljoni euro suuruse eelarvega projektile lepingupartneri, kes looks eesti viipekeele tõlkeroboti prototüübi. Kas tõlkerobot päästab meid ees ootavast tõlkide puudusest? Seda kindlasti mitte, küll aga parandaks loodav robot viipekeelsele kogukonnale avalike teenuste ja teabe kättesaadavust meedias ja digikanalites.

Sotsiaalvaldkonna võlu ja valu

Alates augustist 2024 on sotsiaalkindlustusametil viipekeelsele kogukonnale kohandatud tõlketeenuse mobiilirakendus. Kaugtõlke teenuse kasutajad on harjunud, et esmaspäevast reedeni on valves üks või mitu tõlki, kellega videokõnes jooksvalt ühendust võtta ja nii teha vajalikud telefonikõned – panna endale juuksurisse aeg, suhelda lapse õpetajaga, broneerida aeg arsti juurde, helistada 112 jne.

Alates teenuse osutamise algusest 2018. Aastal kuni siiani on igal aastal astutud samme, et teenus oleks aina suuremas mahus tagatud: viipekeelne kogukond on harjunud, et tööpäevadel kell 9–18 ja laupäeviti 10–16 saab jooksvalt oma asju tõlgi vahendusel ajada. 2025. aasta tõi ebamugava muudatuse: kahjuks ei ole leitud teenusepakkujat teisipäevale ja neljapäevale. Nii et hädaabiolukorrad, mille puhul on vaja valida 112, paluks edaspidi ajastada väga täpselt.

Kogukonna tagasisidest on tulnud välja, et nad ootavad juba ammu pideva kaugtõlke teenuse tagamist, et nende elu ei peaks ära mahtuma kellaajalistesse raamidesse ja ega pühapäeviti olema justkui pausil. Tundub, et nüüd peab kogukond oma elu pausile panema veel kahel tööpäeval. See ongi tõlkide puudus, millest aastaid on räägitud ning mis nüüd nii valusalt realiseerub.

Lisaks kaugtõlkele vastutab iga kohalik omavalitsus (KOV) vajalikus ja võimalikus määras viipekeeletõlketeenuse tagamise eest oma elanikele. Vajaliku ja võimaliku otsustab ning määratleb iga kohalik omavalitsus ise. See võib olla piirkonniti väga erinev.

Mõnes KOV-is tagatakse tõlketeenus vastavalt vajadusele, teises võib see sõltuda viipekeelse kurdi sissetulekust. Levinud on tundide arvu fikseerimine aastas või kuus. Piirkonniti ebavõrdsed tõlketeenuse piirangud ja regulatsioonid peegeldavad kitsast arusaama inimeste vajadustest ja väärtusest.

Tööintervjuu või arsti juurde viipekeeletõlke tagamine on küll oluline, kuid inimese heaolu ja elukvaliteet hõlmavad ka võimalused saada osa kultuurist, loovusest ja vaba aja tegevustest. Kui neid aspekte ei toetata, jääb inimese terviklik areng ja emotsionaalne heaolu tagaplaanile.

Inimese iseseisvusele on kõige halvem variant ehk see kui omavalitsus ei olegi teadlik tõlketeenuse võimalikest vajajatest. Kahjuks võib see tuleneda sellest, et harjumuseks on kujunenud lähedase kuulja pereliikme kasutamine tõlgina. Mis saab siis, kui seda lähedast enam ei ole või tal ei ole võimalust alati tõlgiks olla? Kas koos lähedasega kaob ka ühendus kuulva maailmaga või suudetakse elu jooksul kujunenud harjumusi muuta ning leida üles KOV ja hakata tõlketeenust kasutama?

Kuuldavasti on sotsiaalministeerium teinud otsuse kaotada ära viipekeelse kommunikatsiooni spetsialisti ametikoha. Sellega jääb kogukond ilma iganädalastest viipekeelsetest kokkuvõtetest sotsiaalvaldkonna uudistega. Taas jäävad ainsaks viipekeelsete uudiste allikaks ETV2 igaõhtused viipekeelsed uudised, kuhu peab sisse mahtuma kõik oluline ja päevakajaline. Seda viies minutis. Kuulja saab samal ajal valida erinevate kanalite ja eri stiilis edastatavate uudiste vahel.

Mida toob aasta 2025?

2025. aasta võiks tuua juurde uusi viipekeeletõlke, suurema stipendiumi viipekeelsetele üliõpilastele, rohkem viipekeele tõlketeenuste võimalusi, aga see tundub hetkel sama lootusetu kui eelnevate jõulude ajal lumest unistamine: midagi kuskil oli, aga ei täitunud unistust ühtsest üleriigilisest valgest jõulust. Täpselt sama tõlketeenustega: midagi kuskil toimib ja toimub, aga ei mingit ühtset või ammugi mitte täielikult vajadust katvat lahendust.

Soovin vastupidavust tööturul tegutsevatele tõlkidele, ehk saab teid varsti rohkem. Soovin, et viipekeelsete kurtide kuuljad lähedased ja sõbrad saaksidki olla lähedased ja sõbrad, mitte ei peaks olema tõlkide vähesuse ja teenuse regionaalse piiratuse tõttu ise "tõlgid".

Kuulus pimekurt Helen Keller on öelnud: "Pimedus eraldab meid asjadest, kuid kurtus eraldab meid inimestest." Ülikoolid, tööandjad, kuuljad kaaskodanikud, ärge eraldage ennast sellest kogukonnast ja ärge looge enda peas piire.

Loodan, et aasta toob uusi tehnilisi lahendusi ja rohkem ligipääsetavust viipekeelsele kogukonnale. Suuremat ligipääsetavust survestab tagama 28. juunil 2025 kehtima hakkav Euroopa ligipääsetavuse direktiiv.

Ligipääsetavuse direktiiv seab Eesti riigile kohustuse luua seadusandlik raamistik ja praktilised lahendused, mis tagavad, et kõigil inimestel, sõltumata nende võimekusest, oleks võrdne juurdepääs olulistele toodetele ja teenustele. See on suur samm kaasavama ühiskonna suunas. Loodame, et suur samm ka viipekeelse kogukonna võimalustele saada rohkem infot oma emakeeles, eesti viipekeeles.