Markus on 14-aastane. Koolis hakkavad tema hinded langema ja puudumised sagenema, sotsiaalpedagoog teeb, mida peab. Perearst näeb teda korduvate peavalude ja uneprobleemidega, teeb omakorda, mida peab. Naabrid kutsuvad mõne kuu jooksul paar korda politsei, sest korterist kostab karjumist ja asjade lõhkumist.

Patrull fikseerib juhtunu ja edastab vajaduse korral info lastekaitsele. Lastekaitsetöötaja võtab perega ühendust. Ema kinnitab, et midagi hullu ei ole, lihtsalt raske aeg.

Igaüks tegi oma töölõigu korrektselt. Ja ikkagi jõuab lugu paar kuud hiljem kaubanduskeskuseni, kus Markus koos sõpradega peksab teist noort. Keegi filmis, video ringleb sotsiaalmeedias, kannatanul on päris vigastused. Nüüd muutub süsteem järsku väga efektiivseks. Kogutakse tõendeid, menetletakse, lastekaitse sekkub, kool märkab, vajaduse korral pöördutakse prokuratuuri ja kohtusse.

Kõik need infokillud, mis varem paiknesid eri kohtades, hakkavad ühtäkki moodustama tervikut, ainult et nüüd on meil juba paratamatult ka kannatanu.

Tartu Ülikooli teadlased Anna Markina ja Mari-Liis Mägi kirjutasid hiljuti ERR-i portaalis ilmunud kommentaaris noorte vägivallast ja probleemist, mida patrullpolitseinik näeb natuke teise nurga alt. Kool tegeleb sellega, mis toimub koolis, perearst tervisega, lastekaitse perega, politsei õigusrikkumisega. Igaüks näeb oma töölõiku ja killukest. Tervik tekib enamasti alles siis, kui midagi on juba juhtunud.

Sellest hetkest peale arutame tavaliselt karistuse üle. Kas noortega ollakse liiga leebed? Kas vastutuse iga peaks langetama? Need küsimused pole ju valed, aga need on ajaliselt pentsikud, sest küsime neid pärast seda, kui kõige odavam ja inimlikum võimalus sekkuda on juba möödas.

Justiitsministeeriumi kriminaalpoliitika asekantsler Mari-Liis Sööt on kirjutanud, et karmimad karistused üksi kuritegevust ei vähenda ning et kuritegeliku värbamise ja radikaliseerumise ennetamine peab algama enne esimest tegu.

Politseitöö on põhjusega sündmusekeskne. Häirekeskus annab väljakutse, patrull sõidab kohale, hindab ohtu, lõpetab rikkumise, kogub esmase info. Edasi minnakse järgmisele väljakutsele. Süsteemi jaoks on see episood, lapse jaoks on see üks punkt tema eluloos ja need kaks vaadet ei kohtu kunagi automaatselt.

Enamik noori, kes ühe õigusrikkumise toime paneb, ei jää politsei püsiklientideks. Noorukieas tehakse rumalusi ja oleks vale hakata iga kakluse järel otsima tulevast kurjategijat.

Markina ja Mägi toovad õigesti välja, et suure osa vägivallast paneb toime suhteliselt väike hulk noori, aga kuidas märgata just neid, kelle puhul üksikutest episoodidest hakkab kujunema muster?

Koolist puudumine, kodune vägivald, korduvad politseiväljakutsed, sõltuvusained, vägivaldne sõpruskond. Ükski neist märkidest eraldi ei ütle midagi kindlat lapse tuleviku kohta, aga koos on tegu juba teistsuguse infoga kui üks kaklus. Need märgid paiknevad tavaliselt eri asutustes, kellel puudub omavaheline ülevaade.

Kui laps on juba tuttav, peaks kõlama häirekell

Politseitöös kõlab vahel peaaegu möödaminnes lause, et see laps on meile juba tuttav. See peaks häirima rohkem, kui seda tavaliselt kogen. Korduv kontakt politseiga ei tähenda tingimata, et tegu on tulevase raske kurjategijaga, aga see tähendab, et lootus probleemi iseeneslikule lahenemisele muutub aina vähem põhjendatuks.

Sagedamini on olukord veel kummalisem, sest laps on tuttav kõigile. Kool teab, lastekaitse on kokku puutunud, perearst on ravinud, politsei on käinud. Ja ikkagi pole kedagi, kes tunneks noore lugu tervikuna.

Laps pole esmaspäeval haridusprobleem ja teisipäeval terviseprobleem, tal on üks elu, mille riik on halduslikult tükkideks lõiganud. Järjekordne üleskutse teha rohkem koostööd seda ei paranda. Toimiv koostöö tähendab, et keegi näeb tervikut, keegi vastutab järgmise sammu eest, ja keegi kontrollib kolme kuu pärast, kas midagi lapse elus tegelikult muutus.

Loogika võiks olla vastupidine sellele, mis praegu kehtib. Tavaliselt jäävad infobarjäärid püsti, kuid kui mitmes sõltumatus süsteemis tekivad sama lapse kohta samaaegselt kõrgema riski tunnused, peaks käivituma selgelt reguleeritud juhtumikorraldus, mitte automaatselt kellegi otsusest sõltumata, vaid kindla mandaadi ja vastutusega.

See ei tähenda, et patrullpolitseinik saaks lugeda lapse haiguslugu või õpetaja tutvuda politsei menetlusmaterjaliga. See tähendab, et kellelgi on seaduslik õigus killud kokku panna, hinnata nende koostoimet ja otsustada, kas sekkumine on vajalik. Ligipääs peaks olema rollipõhine, logitud ja kontrollitav.

Patrull näeb asju enne, kui need on korralikult pakendatud

Politseilt ei saa oodata noorte vägivalla sotsiaalsete põhjuste lahendamist. Patrullpolitseinik ei ole psühholoog ega terapeut. Aga meil on üks eelis, me jõuame esmareageerijatena kohale enne kõiki teisi. Kell kaks öösel näeme kodu sellisena, nagu see päriselt on. Näeme vanemat joobes, last hirmul, pereliiget, kes ütleb, et nende peres ongi vahel niimoodi.

Tihti sattume korterisse, kus keegi ei pea joomist erakordseks, ja laps on selle keskel kasvanud harjumusega, et nii see lihtsalt on. Näeme, kas vanemal on lapse üle üldse mõju säilinud või on rollid ammu vahetunud.

Mõnikord näeme ühe väljakutse jooksul rohkem konteksti kui mõni spetsialist mitme kabinetikoosoleku jooksul, kuna vaatame läbi teistsuguse akna. Selle akna kasutamine tähendab, et esmareageerija on ennetussüsteemi üks andureid, ta märkab signaali ja annab selle edasi. Kui aga sama häiret antakse kolmandat, neljandat, viiendat korda ja süsteem vastab iga kord vaid uue teate registreerimisega, ei ole probleem enam esmareageerijas.

Vastutus ja abi ei ole vastandid

Markina ja Mägi kirjutavad vägivalda kujutavatest videotest ja neis on toimunud muutus, mida statistika üksi ei näita.

Nutitelefoni kaamera on sageli osa sündmusest endast. Kui kaklust jälgib viis sõpra, on publik viis inimest. Kui seda filmitakse, võib publik olla terve kool, linn või kogu Eesti. Kaamera lisab vägivallale sotsiaalse väärtuse, võimaluse demonstreerida staatust, koguda reaktsioone, pikendada ohvri alandamist.

Varem lõppes peksmine viimase löögiga, kuid nüüd võib see uuesti alata iga kord, kui video uude grupivestlusse jõuab, ning suur osa koormast jääb siis kannatanule endale, ta hakkab kirjutama platvormidele ja taotlema video eemaldamist. See oleks nagu sama, et politsei lõpetab korteris vägivalla ja annab lahkudes kannatanule koristusvahendid. Kui digitaalne levik on osa kahjust, peaks selle piiramine olema selgemalt osa riigi reaktsioonist, mitte ohvri lisaülesanne.

Kui 16-aastane peksab teise noore haiglasse, on meil kannatanu, kelle õigusi tuleb kaitsta. Tema vigastus ei muutu väiksemaks sellest, et vägivallatsejal oli raske lapsepõlv. Samal ajal ei muutu teo toime pannud inimene täiskasvanuks lihtsalt sellepärast, et tema tegu oli jõhker, ta võib olla ise aastaid vägivalda kogenud ja olnud abivajav laps ammu enne seda, kui temast sai politsei jaoks kahtlustatav.

Pärast rasket vägivallajuhtumit muutub riik hämmastavalt tegusaks. Menetlused, eksperdid, riskihindamised, vajaduse korral kinnine asutus, see kõik maksab palju raha ja aega, kuid kõige rohkem maksab siiski kannatanu.

Miks oleme valmis kulutama nii palju pärast kahju tekkimist, aga nõuame enne kahju tekkimist peaaegu matemaatilist tõestust, et sekkumine on vajalik? Kõiki raskeid sündmusi ei saa ära hoida. Ka kõige parem süsteem eksib mõnikord, aga sellest ei järeldu, et peaksime leppima sellega, et tervikpilti vaadatakse alles pärast seda, kui politsei on lapse käeraudades minema toimetanud.

Lapseni jõudmiseks enne rasket vägivalda ei pruugi me vajada uut programmi või kampaaniat. Alustada võiks lihtsamast otsast, võiks teha õigele inimesele, õigel ajal ja põhjusega nähtavaks selle, mida riik juba teab.

Riigi ühes arvutis on teadmine, et laps ei käi koolis. Teises, et kodus on vägivald. Kolmandas, et politsei on seal korduvalt käinud. Kõik andmed on turvaliselt kaitstud, kuni ühel õhtul jõuab häirekeskusesse uus kõne ja patrull avastab kohapeal selle, mida riik tegelikult juba teadis. Niisiis mõnikord me märkame küll, aga igaüks eraldi.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti ega esinda politsei- ja piirivalveameti ametlikku positsiooni.