Viimastel aastatel on Eestis toimunud mitmeid äärmiselt vägivaldseid kuritegusid, mille on toime pannud väga noored inimesed, et mitte öelda lapsed.

Lastekaitseseadus (§3) peab lapseks iga alla 18-aastast isikut. Karistusseadustiku (§33) järgi on isik süüvõimeline, kui ta on teo toimepanemise ajal süüdiv ja vähemalt neljateistaastane. Seega peaks juba 14-aastane mõistma, mida tähendab süü.

Lapsele ei ole üldjuhul loomupärane äärmuslik vägivald ja ilmselgelt on šokeeriv, kui laps inimese mõrvab. Probleemsed lapsed ei ole kusagil peidus, nad on meie hulgas. Peab küsima, kas asjaomased asutused tegid kõik, mis võimalik, et probleemseid lapsi ja peresid nõustada.

Laiemale üldsusele detailide avamine on keeruline, kuna tegemist on lastega ja põhiõigused kehtivad ka neile. Samuti ei saa unustada ohvreid ja nende lähedasi, kellel on samuti põhiõigused ja kes soovivad vastuseid.

Väga oluline on, et asjaomased asutused teavad oma piirkonna probleemseid lapsi ja tegelevad nendega järjekindlalt, võimalusel sekkudes ja pakkudes abi. Kui abi vajavat last ei märgata, siis traagilised sündmused juhtuvadki.

Väidetavalt ei teki vägivaldne käitumine tavaliselt "tühjalt kohalt", vaid mitme teguri koosmõjuna. Tegurid on individuaalsed, perekondlikud, sotsiaalsed, keskkonnapõhised. Praegusel ajal on väga suur roll sotsiaalmeedial, mis kujundab noorte inimeste mõtteid ja tegusid rohkem, kui arvata osatakse. Sotsiaalmeedia kasutamist keelata ei ole võimalik, kuid harida ja selgitada sellega kaasnevaid ohte, on vajalik.

Väga oluline on lapse emotsionaalse arenguga tegelemine, et õpetada teda viha talitsema ja probleeme lahendama ilma vägivallata. Lapsele peab selgitama, et tegudel on tagajärjed. Madala empaatiavõimega laps ei pruugi mõista, millised on käitumise tagajärjed.

Tähtis roll on positiivsetel eeskujudel, mis aitavad teha vahet hea ja kurja vahel. Üldteada on, et lapsed õpivad käitumist jäljendades, ka vägivalda, kui näevad või kogevad seda. Vägivalda võib kogeda või näha kodus, koolis, sotsiaalmeedias ja oma suhtlusgrupis. Kui taolised visuaalsed pildid on pidevalt lapse nägemisulatuses, kujuneb neist välja kuvand kui normaalsest käitumisest.

Oluline on vanemate, kooli, lastekaitsespetsialistide sekkumine ja selgitused, milline on õige ja milline vale käitumine.

Perevägivalda kogenud või näinud lapsed käituvad teistest tõenäoliselt agressiivsemalt ja antisotsiaalsemal viisil, kuna neil on madalam enesehinnang. Võib esineda tõenäolisemalt enam ka depressiooni ja ärevust, mis vallandab viha, vaenulikkust, sõnakuulmatust, hirmu või ka endasse tõmbumist.

Madal enesehinnang mõjutab noort inimest rohkem, kui eeldada oskame. Perevägivallaga kokku puutunud lastel esinevad sagedamini kooliprobleemid ja neil on kehvemad sõnalised, motoorsed ja kognitiivsed oskused, sageli puudub oskus konflikte lahendada ilma vägivallata. Pere ja last tuleb toetada ja nõustada seni, kuni ohumärgid on kadunud.

Alati ei pea olema vägivald esmane tegur, on ka teisi, mis mõjutavad lapse empaatiavõimet. Selleks võib olla ebastabiilne, emotsionaalselt ja sotsiaalselt oskamatu kodune olukord. Vähene järelevalve või liigne karistamine või vastupidi, täielik piiride puudumine.

Kui laps ei tunne peres armastust, kiindumust, hoolivust ja turvatunnet, siis on see äärmiselt suure mõjuga lapse arengule. Leidub lapsi, kes peavad väga hästi vastu, teistel aga tekivad olulised kohanemisraskused. Kindlasti aitavad negatiivsete mõjude eest kaitsta sotsiaalsete pädevuste õppimine, intelligentsuse arendamine, enesehinnangu tõstmine, tugevate positiivsete sidemete loomine lähedaste ja sõpradega.

Väga oluline on vägivaldse käitumisega lapsi aidates mõista, et eesmärk ei ole ainult käitumise "mahasurumine", vaid oskuste arendamine ja turvalise keskkonna loomine. Järjepidevus tegelemisel vähendab agressiivsust, rahulik reageerimine aitab paremini probleeme lahendada. Õpetada tuleb last oma tundeid tundma ja mõistma ning aduma, miks tekkis viha, pettumus, hirm ja anda tööriistad, kuidas neid emotsioone lahendada. Väga tähenduslik on anda lapsele sõnum, et "sina oled aktsepteeritud, aga sinu käitumine ei ole aktsepteeritav".

Soovitav on väga varajasest east alates selgete piiride seadmine, järjekindlus ja distsipliin. Sealjuures on vajalik piiridest kinni pidamist jälgida, see aitab lapsel ennast organiseerida ja tekitab distsiplineerituse.

Lapsel peavad kasvades olema arusaadavad reeglid, sest kuidas muidu ta teab, mis on lubatud ja mis keelatud käitumine. Reeglid ei tohi piirata lapse arengulisi tegevusi ega koormata teda ülemääraselt, see võib pärssida loovust ja vaba eneseteostust.

Ebakohase käitumise tagajärjed peaksid olema loogilised, näiteks tekitatud kahju heastamine, vabandamine, kuid mitte alandava ega ülemäärase karistuse määramine, sest see võib agressiivsust hoopis suurendada. Lapse positiivset käitumist tuleb märgata ja tunnustada kasutama peaks kiitust, väikseid preemiaid, eduelamuste loomist, see aitab kujundada uut käitumismustrit.