Julmemad alaealiste toimepandud kuriteod, mis jõudnud avalikkuseni, on vaid jäämäe tipp.

"Raskeid kuritegusid me oleme see aasta juba päris mitmel puhul menetlenud ja ka kohtusse saatnud. Ka praegu näiteks on päris suur grupp, kes vägivallatsesid päris jõhkral moel Tallinna kesklinnas inimeste kallal, jõudmas kohe-kohe kohtusse. Ja tegelikult üks grupp alaealisi juba said kohtuotsuse ja praegu ootame jõustumist," lausus Põhja prefektuuri isikuvastaste kuritegude talituse juht Hisko Vares.

Harjumaa näitel on näha, et täiskasvanute kuritegevus on languses, ent noorte toimepandud rasked esimese astme kuriteod sagenevad. Sama probleem peitub sotsiaalmeedias, kus jagatakse enda filmitud vägivaldset sisu, ometi jääb palju sellest avastamata.

"Seda materjali on, see levib kahjuks ja ma ütleks, et see on väga suur probleem. Tegu on pigem kinniste gruppidega. Kui see materjal päris avalikult levib, siis platvormid ise aktiivselt tegelevad sellega, et see materjal kohe maha võtta, sest see ju läheb ka vastuollu nende enda sisereeglitega. Aga inimeselt inimesele ikkagi levib kinnistes gruppides, kinnistes vestlustes, sest enamik vestluseid sotsiaalmeedia platvormidel on ju krüpteeritud," ütles veebipolitseinik Getter Kamenski.

Vägivaldsete noortega suheldes selgub, et neil on nõrgad sotsiaalsed oskused ja puudub arusaam põhjus-tagajärg seostest.

"Nii üllatav kui see ka ei ole, siis ega nad üldjuhul aru ei saa. Nad saavad küll aru, mis nad teinud on – selles mõttes, et kui nad on kedagi peksnud, kedagi röövinud, või midagi muud – nad saavad sellest väga hästi aru, aga nad ei taba teo tagajärge, nad ei saa aru, mis tagajärjed on. Ehk nad võib-olla isegi pisardavad siin meie juures natuke, aga mingi hetk peale ülekuulamist tuleb süüdimatu küsimus "aga millal ma nüüd koju saan?"," lausus Vares.

Sagedasti on alaealiste vägivaldse käitumise taga janu kurikuulsuse järele.

"Seda on palju ehk need lapsed sageli on kroonilises tähelepanu ja armastuse puuduses. Teismelistel on tohutu kuuluvusvajadus ka ja kui nad seda kuuluvust ja tähelepanu kuskilt mujalt ei saa, siis nad hakkavad seda taotlema väga äärmuslikul või lausa radikaalsel moel," ütles koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu.

"Lapsed on täiskasvanute maailma peegel ja nad peegeldavad mitmekordse intensiivsusega tagasi seda, mis täiskasvanute maailmas toimub. Meie maailm ei ole enam turvaline, meil on üks kriis teise otsa, täiskasvanud on oma vaimse tervisega hädas, lapsevanemad on omadega hädas ja paratamatult see ühel hetkel peegeldub tagasi laste ja noorte käitumises," lisas ta.  

Võib öelda, et kogu ühiskonna meelestatus on vägivaldsem kui varem, lisaks on vägivald kättesaadavam kui kunagi varem. Noorte telefonidest leidub videoid Ukraina sõjast ISIS-e ja Gazani välja.

Kriitikute poolt tänavu üheks parimaks noortefilmiks tituleeritud "Fränk" peegeldab samuti  vägivalda ja selle tsüklit, aga eesmärgiga näidata, et lootus on olemas.

"Seda teemat me oma filmis ka hästi palju puudutasime – kuidas küll saada sellest ringist välja? See on raske. Kui ümberringi on vaid vägivald, siis sa oskadki vastata vägivallaga. Meie, vähemalt oma filmi tehes, arvasime, et üks kõige lihtsamaid lahendusi sellele ongi kuidagi proovida mõista, andeks anda ja proovida edasi armastada. Lõpuks need inimesed, kes teevad neid kohutavaid tegusid, need on vormitud selliseks, kuskil sügaval sees on headus olemas," rääkis filmi "Fränk" režissöör Tõnis Pill.

Kas vägivaldsete filmide vaatamine muudab noored vägivaldseks?

"Lõpuks ei ole ainult film see, mis mõjutab, see on kogu meedia. Need asjad, mida ma isiklikult tean, mida noored telefonist vahepeal vaatavad, millele neil on ligipääs väga lihtsasti – umbes kolme klikiga. See vägivalla aste, mis seal on, on kordades suurem kui ükskõik missugune Eesti film, mis on tehtud," ütles Pill.

"Sotsiaalmeedia ja vägivaldsed filmid või vägivaldsed arvutimängud iseenesest ei tekita vägivaldsust, aga need võimendavad juba olemasolevaid probleeme," nentis Maikalu.

Kiiret lahendust noorte vägivalla vastu ei ole. Vajalik on ennetamine ja seda võimalikult vara. Tihti on info abivajaja kohta kihistunud, mistõttu saabki alles tagajärgedega tegelda.

"Kõige olulisem oleks see, et selle noorega hakataks kohe tegelema. See on kõige olulisem lüli. Mulle tundub, et täna me seal oleme maha jäänud. Me üritame küll neid noori aidata, aga see jääb liiga pikale ajavälbale," ütles Vares.

"Lasteaiad vajavad nii sotsiaalpedagooge kui ka psühholooge. Kui me räägime juba kooliealistest lastest, siis siin me ka ei saa üle ega ümber tugispetsialistide vajadusest, lastele sobiva õpikeskkonna loomisest. Väga paljud lapsed vajavad erilisemat õpikeskkonda, et nad suudaksid õppida," lausus Maikalu.  

Eestis kehtib igal täiskasvanul kohustus abivajavatest lastest teavitada ja see on oluline osa ennetuses. Et täiskasvanud seda tihti ei tee ja ennetustöö on seetõttu kohati nõrk, tuleneb ilmselt ka puudulikust koostööst erinevate asutuste vahel.

"Kuna lastekaitsetöötaja on esimene kontakt, kui on murekohad välja tulnud, kuhu saab pöörduda,  siis ka lastekaitsetöötaja saab ka pöörduda sotsiaalkindlustusameti poole, kus tal on võimalik saada nõustamist, et rohkem tuge saada väga keeruliste juhtumite puhul, mida meil väga tihti ei ole. Omavalitsusi on meil 79, ja see ei ole igapäevane, et ka lastekaitsetöötaja peab selliseid juhtumeid toetama," lausus sotsiaalkindlustusameti mitmekülgse abivajadusega laste toetamise talituse juhataja Kelli Ilisson.