September algab Eestis teadmistepäevaga. Hariduse ja hea õpetamise väärtust on lihtne tunnistada, märksa keerulisem on tegeleda sellega, kuidas kvaliteetset õpet kestlikult rahastada. Eriti teravalt puudutab see kõrgharidust.

Eesti kõrghariduse rahastamise aruteludes on sageli keskne "tasuta kõrghariduse" temaatika. Ent tasuta kõrgharidust ei ole, selle eest maksab lõppkokkuvõttes maksumaksja ja piiratud eelarvega tuleb kuidagi tagada kõrghariduse kvaliteet ja jätkusuutlikkus.

Võib nõustuda ajakirjanduses väljendatud seisukohaga, et "kõrghariduse kroonilist alarahastust ei lahenda mujalt raha ära võtmine ja ülikoolidele juurde andmine".¹ Meie hinnangul eeldab kõrghariduse kvaliteedi säilitamine seetõttu ka eraraha kaasamist.

Näiteks on välja toodud, et "kõrghariduse eest maksavad kõik, kuid kõik ei saa sellest osa".² Kõrgharidus toob kasu kogu ühiskonnale, kuna targem tööjõud pakub paremaid teenuseid ja toodab kõrgema lisandväärtusega kaupu. Kõrghariduse kvaliteet puudutab igaüht, sest sellest sõltub muu hulgas õpetajate, arstide ja teiste ühiskonnale oluliste spetsialistide ettevalmistus.

Paremate karjäärivõimaluste ja suurema sissetuleku kaudu saab sellest otsest kasu ka ülikoolilõpetaja. Näiteks teenivad õigusteaduse lõpetajad üldjuhul keskmisest kõrgemat töötasu ning paljud õigusteaduse üliõpilased töötavad juba õpingute ajal.

Seega tuleks rahastamismudelis arvestada eri erialadega kaasneva eeldatava isikliku majandusliku kasuga ning tulevase palga erinevustega. Mõnel erialal hakatakse teenima võib-olla mitmekordset Eesti keskmist palka, kuid on erialasid, kus töötades saadakse alla Eesti keskmise või sellele lähedast palka.

Üliõpilase omaosalus võib suurendada ka õpingute väärtustamist, sest inimene väärtustab üldjuhul rohkem seda, millesse ta on ise panustanud. Siiski võib omaosalus suurendada vajadust õpingute ajal töötada ning seeläbi õpinguid pikendada või katkestamisriski kasvatada. Seetõttu saab omaosalust kaaluda üksnes koos toimiva toetuste, õppemaksuvabastuste ja õppelaenude süsteemiga. Selleks on väga erinevaid skeeme, kuidas tudeng saab oma õpinguid rahastada ja mis tingimustel ta saab näiteks vabastuse õppelaenu tagasimaksmisest.

Kuna kõrgharidusest saadav kasu on nii avalik kui ka isiklik, on põhjendatud kombineerida riigi baasrahastust üliõpilase omaosalusega. Omaosaluse määr ei peaks siiski olema kõigil erialadel ühesugune. Erialadel, millega kaasnev isiklik majanduslik kasu ehk tulevane palk on väiksem, peaks avaliku rahastamise osakaal olema suurem.

Ühtlasi tuleb tagada, et kõrgharidus ei muutuks majanduslikel põhjustel ühelegi võimekale noorele kättesaamatuks. See on igasuguse tasulise kõrghariduse kõige suurem oht. Selle ohu tegelikkust kinnitavad värsked Eurostudent 9 uuringu andmed: "märkimisväärselt on tõusnud nende üliõpilaste osakaal, kes töötamata ei saaks endale kõrghariduse omandamist lubada: 2022. aastal 43 protsendilt selle uuringulaine 51 protsendini".³

Kombineeritud rahastamist toetab ka vajadus tagada kõrgkoolidele stabiilne tulubaas. Üksnes riigieelarvest sõltuv rahastamine muudab kõrghariduse haavatavaks poliitiliste prioriteetide ja majandustsükli muutuste suhtes. Mitmekesisem rahastamine võimaldab kõrgkoolidel teha pikaajalisi investeeringuid õppejõududesse, taristusse ja õppe kvaliteeti ning säilitada piisava arvu õppekohti ka olukorras, kus avalik rahastus ei kasva samas tempos kõrghariduse kuludega.

Õigus kõrgharidusele ei tähenda õigust tasuta kõrgharidusele

Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 26 kohaselt peab kõrgharidus olema igaühele tema võimete alusel võrdselt kättesaadav, kuid deklaratsioon ei nõua, et see oleks tasuta.

Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 13 lõike 2 punkt c kohustab riike tagama kõrghariduse võrdse kättesaadavuse ning rakendama selleks asjakohaseid abinõusid, sealhulgas tasuta kõrghariduse järkjärgulist sisseseadmist.

Tegemist on seega järk-järgult täidetava kohustusega, mitte vahetu ja tingimusteta nõudega pakkuda kõigile tasuta kõrgharidust. Samal ajal eeldab juba saavutatud tasuta kõrghariduse ulatuse vähendamine sisulist põhjendust ning võrdse juurdepääsu tagamist.

ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuuriliste õiguste komitee üldkommentaar nr 13 eristab seejuures hariduse kättesaadavust, juurdepääsetavust, vastuvõetavust ja kohandatavust. Majanduslik juurdepääsetavus tähendab, et haridus peab olema kõigile rahaliselt jõukohane.

Erinevalt algharidusest, mis peab olema tasuta, tuleb tasuta kesk- ja kõrgharidust sisse seada järk-järgult. Eesti on selle klausli valguses oma haridussüsteemi mõneti vastuoluliselt üles ehitanud. Lasteaias pakutav alusharidus on meil muu hulgas kohatasude kaudu osaliselt tasuline, samas kui eestikeelne täiskoormusega kõrgharidus on üldjuhul tasuta. Võib küsida, kas avaliku ja eraraha selline jaotus eri haridustasemete vahel on kõige põhjendatum.

Ka Eesti Vabariigi põhiseaduse §-st 37 tulenev õigus haridusele ei tähenda tingimusteta õigust tasuta kõrgharidusele. Põhiseaduse kommentaarides selgitatakse, et "tasuta kõrg- ja/või kutseharidust peab riik üksnes edendama või järk-järgult sisse seadma"⁴. Seega ei välista rahvusvaheline õigus ega põhiseadus õppemaksu või üliõpilase muu omaosaluse kehtestamist.

Terviklik ja diferentseeritud rahastamismudel

Ühetaoline õppemaks oleks küll lihtne, kuid eiraks erialade erinevat ühiskondlikku rolli ja lõpetajate teenimisvõimalusi. Et õppemaks ei vähendaks õppima asumist väiksema majandusliku tasuvusega, kuid kultuuri või riigi toimimise seisukohalt vajalikel erialadel, peab omaosalus olema diferentseeritud. Seejuures ei saa lähtuda mehaaniliselt üksnes eriala keskmisest töötasust, vaid arvestada tuleb ka avalikku huvi, tööjõuvajadust ja lõpetajate erinevaid karjäärivalikuid.

Põhimõttekoja raportis soovitatakse riigil jõulisemalt suunata koolitustellimust, kujundada õppelaenusüsteem ümber nii, et riik tagaks turutasemest madalama fikseeritud intressi, ning säilitada riigile olulistes valdkondades tasuta õppekohad.⁵

Need meetmed peaksid moodustama terviku: riik rahastab ühiskonna jaoks vajalike spetsialistide ettevalmistamist, üliõpilase omaosalus sõltub erialaga kaasnevast isiklikust majanduslikust kasust ning õppelaenu- ja toetussüsteem tagab, et maksevõime ei takistaks kõrgharidusele juurdepääsu.

Eraraha kaasamine ei tähenda tasuta õppekohtadest loobumist. Näiteks tuleb õigusteaduses säilitada riigi rahastatud kohti ka suure maksevalmiduse korral, sest õigusharidus valmistab lisaks erasektori juristidele ette õigusriigi toimimiseks vajalikke kohtunikke, prokuröre ja ametnikke. Selliste õppekohtade arvu peab määrama avalik huvi ja spetsialistide vajadus, mitte üksnes nõudlus ja maksevalmidus.

Tegevusetus tähendab kvaliteedi langust

Kui rahastus ei kasva koos kuludega, ei säili senine olukord, vaid langeb kõrghariduse kvaliteet. Näiteks konkureerib ülikool õigusteaduse õppejõudude pärast advokaadibüroode, kohtute ja ministeeriumidega. Konkurentsivõimetu palk ja ebakindel karjäär vähendavad põhikohaga õppejõudude arvu, piiravad teadustööd ning takistavad akadeemilise järelkasvu kujunemist. Kvaliteeti ei saa rajada üksnes missioonitundele.

Riik peab jääma kõrghariduse peamiseks rahastajaks ja võrdse juurdepääsu tagajaks, kuid ei pea olema ainus rahastaja. Diferentseeritud õppemaks ja tasulised õppekohad saavad avalikku rahastust täiendada ning pakkuda õppimisvõimalust ka neile, kes riigi rahastatud kohale ei pääse.

Tasuline õppekoht ei peaks seejuures tähendama madalamat akadeemilist vastuvõtulävendit. Eraraha läbimõeldud kaasamine ei vastandu õigusele haridusele, vaid aitab tagada selle kvaliteeti ja kättesaadavust. Eraraha ei ole kõrghariduse rahastamisprobleemide ainus võimalik lahendus, kuid avaliku rahastuse kõrval võib see olla üks vahend, mis aitab vältida kvaliteedi langust.