Poliitika on üldiselt segane nähtus, mille selgitamise ja seletamisega suur hulk inimesi on läbi ajaloo leiva lauale saanud ja enamgi veel. Võtan samuti selle teema ette, vabanduseks briti poliitikaajaloolase Stephen Daviese raamat "Suur ümberrivistumine. Miks uusparempoolsus on tulnud, et jääda" (Stephen Davies "The Great Realignment. Why the New Right Is Here to Stay", 2026). Ja selle teema kitsamalt ameerikaliku tausta huvilistele panin teksti järele paar linki.

Davies lähtub eeldusest, et üldreeglina koonduvad inimesed poliitiliselt mõne teema ümber, mida ta nimetab koondavaks teemaks. Ajalooliselt on koondavad teemad jaganud poliitilised vaated laias laastus parempoolseteks ja vasakpoolseteks, kuid üks koondav teema ei pruugi selleks alatiseks jääda, see võib tahaplaanile vajuda või tõrjub mõni uus teema selle kõrvale.

Möödunud sajandi lõpuosas olid poliitilise telje otstes ühel pool vaba turumajandus ja teisel pool riigi kontroll. Nüüd näikse olukord olevat muutunud. Uus eraldusjoon ei ole enam riigi roll majanduses. See on pigem natsionalism, suveräänsus ja kollektiivne identiteet ühel pool ning kosmopoliitsus, globalism ja reeglitega piiratud tehnokraatia teisel pool.

Näha on trendi uuele parempoolsele poliitikale, mida kirjeldatakse kui populistlikku või paremradikaalset. Ehk poliitika parem pool muutub ja omandab uue tähenduse. Taolised muutused toimuvad üldiselt regulaarselt, umbes iga 40 aasta järel, kuid poliitika fookuse muutumine tähendab ka uusi liite ja uusi vastandumisi.

Daviese väitel on muutus mõnes riigis juba toimunud, näiteks Prantsusmaal või Poolas või USA-s. Mõnel pool, näiteks Hispaanias ja Portugalis olla protsess alles algamas. Mõneti näeme külma sõja ajal ja järel unustatud vanade poliitiliste teemade uuestisündi.

Uusparempoolsus tähendab rahvusliku suveräänsuse ja erisuse toonitamist, vastandatuna kosmopoliitsele individualismile. Columbia ülikooli professor Mark Lilla on seda nimetanud ka intellektuaalsete ideoloogiate ajastust konkureerivate online prohvetite ajastusse liikumiseks, kuigi silmas peab ta eelkõige Ameerika Ühendriike.

Kõike seda populismiks nimetada on küsitav, kuna on nii parem,- kui vasakpoolseid populiste ning nad võivad teatud tingimustel jõud ühendada. Ja tegemist on globaalse nähtusega. See ei ole vastuolus rahvuslusega, kuna natsionalistid eri riikides näevad oma sarnasusi ja koostöö vajadust. Märkimist vajab tõik, et uusparempoolsuse puhul on tegemist ka eliidivastasusega. Eliit olla rahvast eemaldunud ja seetõttu vaja rahvale tema võim tagasi anda.

Seejuures näevad uusparempoolsed ennast kui tulevast uut eliiti, tegemist on seega mõneti elitistliku antielitismiga.

Vasak- ja parempoolsuse ümberhindamist kirjeldatakse tihti kui tsentripoliitika allakäiku. Davies arvab, et see on ekslik, kuna tsenter on alati punkt, mis paikneb võrdsel kaugusel vasakust ja paremast äärest sellistena, nagu need mingil hetkel on. Kui ääred liiguvad, liigub ka keskpunkt, see ei kuku kunagi kokku. Seda tsentripoliitikat püüame kunagi ühe teise üllitise turvil lähemalt vaadata.

Praeguse suure ümberrivistumise puhul vajab märkimist, et viimaste valimiste järel kujunenud poliitjõudude esindatus parlamentides jääb esialgu vanale jaotusele põhinevaks. Parlamendi koosseis ei pea peegeldama kuni valimisteni enam vaadete jagunemist ühiskonnas. Küsitluste alusel võib öelda, et Eestiski oleme praegu sellises olukorras.

Praegusesse olukorda jõudmise puhul peab üldistavalt märkima, et 1990. aastatel olid parteid juba allakäigus, poliitikud kerkisid esile enamasti haritud isikute seast, kellel muud tausta poliitika kõrval ei olnudki. See oli siis poliitiliste broilerite levik ehk toimus poliitika irdumine reaalsest elust, poliitilise kommunikatsiooni esiletõus ja siirdumine algul telesse ja siis sotsiaalmeediasse.

Samal ajal muutus poliitika ka professionaalsemaks. Nõukariigi lagunemise järel pidas tükk aega vastu konsensus liberaalse ilmakorra osas, kuid kõik hakkas tasapisi muutuma ja muuhulgas hakkasid levima ka vandenõuteooriad. Neist tasub märkimist prantsuse autori Renaud Camus' kirjutistest ajendunud niinimetatud suur asendamine ehk sisserände ohtude ülespuhumine.

Vastumeelsust tekitasid ka riiklike ja rahvusvaheliste institutsioonide väidetav korrumpeeritus ja eliidile orienteeritus. Lisada võib veel poliitilise korrektsusega seotud kultuuripoliitika. Rassilise ja soolise ebavõrdsuse vähendamisele suunatud poliitika suhtes tekkis niisiis vaenulikkus, millele lisandus paljudele vastumeelne kliimapoliitika. Aastail 2005–2006 sõnastati need seisukohad otseselt liberalismi eitamisena.

Uue parempoolsuse keskne teema on rahvuslik identiteet, majanduses ollakse heaoluriigi säilitamise poolt ja toetatakse riigi rolli. Tekib justkui kooslus, mille nimetus oleks natsionaalsotsialism, rahvuslus koos riigikesksusega.

Kuigi see rahvuslik majanduspoliitika ei ole ei sotsialistlik ega egalitaarne, kuid ka mitte kapitalistlik. Pigem selline rahvuslik kollektivism või neomerkantilism, protektsionismi toetamine ja rahvuslik arengustrateegia, mis sisaldab valitsuse sekkumist ja investeeringute suunamist.

Peavoolumeediat peetakse avaliku masinavärgi hääletoruks, nõutakse valitsuse ümberkorraldamist, massilisi ametnike vallandamisi ja erinevate programmide rahastamise lõpetamist. Ja eliidi all ei mõelda jõukaid, keda pigem imetletakse. Vaenlased on inimesed, kes majandust haldavad. Selle klassi tunnusjoon on kõrghariduse hindamine, mida kritiseeritakse. Ja demokraatia olla küsitav asi, tugev juht võivat olla kindlam valik.

Davies ennustab, et uus koondumine saab domineerima järgmised 30-40 aastat ning on võimalus, et Euroopa uusparempoolsus kujuneb iselaadseks tsivilisatsiooniliseks natsionalismiks, milles lojaalsus ja identiteet seovad Euroopat tervikuna. See Euroopa demos oleks kristlik, valgenahaline ja mitte-ameerikalik.

Omaette jõud on tehnoparempoolsus, eriti selle kontrollimatus variandis, millest siin ei räägi, kuid mis võib tulevikule tugeva pitseri panna. Aga lõpetuseks: poliitika ei ole kaoses, ta lihtsalt ongi selline pidevalt muutuv värk.

Viited lugemishuvilistele

• The New Right as Intellectual Movement
• The New Right as Culture - The Point's Substack