Edetabeleid võib jälgida, analüüsida ja kasutada, kui need aitavad mõista ülikooli rahvusvahelist nähtavust või võrrelda mõnd konkreetset tegevusnäitajat. Need pingeread sobivad teatud küsimustele vastamiseks, kuid ei sobi asendama arusaama sellest, miks on ülikooli ühiskonnale tarvis ja mis teeb ülikooli heaks.

Ülikoolide üldedetabelid suruvad väga erinevad nähtused üheks punktisummaks, kuhu sõltuvalt konkreetse edetabeli metoodikast on liidetud teaduspublikatsioonid, nende viidatavus, maineküsitlused, töötajate ja üliõpilaste suhtarvud, rahvusvahelise koosseisu näitajad, vilistlaste karjäär ja koostöö ettevõtetega. Selle koondamise taga on eeldus, et eri ülesandeid täitvaid ülikoole saab järjestada ühe üldise skoori alusel. Kuid õppe ja teaduse kvaliteeti, ühiskondlikku mõju, rahvuskultuurilist vastutust, koostööd ettevõtetega ja teadlaste järelkasvu ei saa ausalt kokku võtta ühe koondnumbriga. Rahvusvaheline võrdlus on vajalik ning Eesti kõrgharidus ja teadus ei tohi muutuda enesekeskseks süsteemiks, mis hindab end ainult omaenda mõõdupuude järgi. Kuid tasakaal kaob siis, kui mõõdik, mis pidi aitama arengut hinnata, hakkab arengut ennast suunama.

Iga edetabel esitab eri küsimusi

Ka edetabelid ise mõõdavad erinevaid asju ja teevad seda erinevate metoodikate järgi, mis tähendab, et nende tulemused ei ole omavahel otse võrreldavad. Quacquarelli Symondsi (QS) maailma ülikoolide edetabelis moodustavad mainega seotud näitajad 2026. aasta metoodika järgi peaaegu poole lõppskoorist. See tähendab, et ligi pool tulemusest põhineb küsitlusel, milles teadlased ja tööandjad üle maailma hindavad ülikoole oma teadmiste ja kogemuse põhjal. Times Higher Educationi (THE) edetabelis on suurem kaal teaduskeskkonnal ja -kvaliteedil. Mõnes teises pingereas loevad palju vilistlaste saavutused, teadlaste rahvusvahelised tunnustused või see, kui palju lõpetajaid jõuab üleilmsete tippettevõtete juhtkonda. Seega kirjeldab iga edetabel ülikoole mitte ainult eri nurga alt, vaid ka eri väärtusvalikute ja reeglite kaudu. Lisaks võivad väga väikesed kõikumised punktisummades tähendada sadu kohti tõusu või langust.

Üldedetabelid jätavad sageli varju ka erialase tugevuse. Eesti ülikoolide tegelikud tipud paistavad paremini valdkonnaedetabelites, Euroopa Teadusnõukogu (ERC) grantides, rahvusvahelistes teaduskonsortsiumides, tugevates uurimisrühmades ja ühiskonda muutnud teadmises. Piisab pilgust QS-i valdkondlikele edetabelitele, et mõista, kui palju võib üldedetabel ülikoolide tegelikke tugevusi varjata. Oma erialal kuuluvad maailma saja tugevama hulka näiteks Eesti Maaülikool põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas, Eesti Kunstiakadeemia kujutavate kunstide valdkonnas ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia etenduskunstide valdkonnas.

Ülikoolide võrdlemine kui teenus

Ei tohi unustada, et mitmed mõjukad edetabelid kuuluvad konsultatsiooniettevõtete juurde, kes pakuvad ülikoolidele tasulist konsultatsiooniteenust edetabelikohtade parandamiseks. See teadmine ei muuda pingeridu väärtusetuks, kuid eeldab nende kriitilist lugemist, vaadates lisaks tulemusele ka seda, kes mõõdab, mida mõõdetakse ja mis jääb mõõtmata.

Kui selline süsteem hakkab juhtima ülikoolide eesmärkide seadmist, omandavad ülikoolid üsna hästi edetabelites kõrgemale ronimise oskuse. Nad kohandavad struktuure, andmeid, personalipoliitikat, õppekeelt ja kommunikatsiooni selle järgi, mis tõstab punktisummat. Mõnikord langeb see kokku sisulise arenguga, sageli aga mitte. Hea ülikool ei peaks aga igas suunas järjest suuremaks kasvama. Ta peaks oskama otsustada, milles areneda, milles püsida ja milles teha teadlikult valikuid, mis on ühiskonnale õiged ka siis, kui need ei anna tabelis lisapunkte. See eeldab, et ülikoolil on oma selge arusaam oma missioonist ja julgus selle järgi tegutseda.

Edetabelites saavad kergemini parema positsiooni suured, rikkad, ingliskeelsed, tugeva brändiga ja suure rahvusvahelise nähtavusega institutsioonid. Ülikoolide jaoks on oma koha hoidmine pidev võidujooks keskkonnas, kus paljudel konkurentidel on kasutada miljardilised investeeringud ning võimalus värvata rahvusvaheliselt tunnustatud tippteadlasi. Kui mõni Eesti ülikool tahaks lühikese ajaga järsult tõusta, tähendaks see rohkem ingliskeelset õpet, praegusest märgatavalt suuremat välisüliõpilaste ja välistöötajate osakaalu, ressursside koondamist kitsastesse valdkondadesse ja väga sihitud mainekujundust.

Sama loogikat näitab võrdlus Soomega. Helsingi Ülikool paikneb maailma edetabelites tavaliselt umbes esisaja piirimail, samas kui TÜ jääb enamasti vahemikku 300–400. Mõlemad on vanad rahvusülikoolid, õpetavad oma riigikeeles, katavad peaaegu kõiki teadusvaldkondi ning tegutsevad väikese rahvaarvuga riikides. Kuid Soome kogukulutused teadus- ja arendustegevusele ulatuvad üle kolme protsendi SKP-st, Eestis jääb sama näitaja alla kahe protsendi. See hõlmab nii avaliku kui ka erasektori panust. Selline vahe väljendub laborivõimekuses, professuuride, doktorantide, rahvusvaheliste projektide arvus ja kõige selle tulemusena nähtavuses.

Mõistagi peab rahvusülikool olema rahvusvaheline, sest ainult nii sünnib tugev teadus ja hea kõrgharidus. Kuid Eesti ülikoolide rahvusvahelistumise eesmärk ei ole lihtsalt ingliskeelne õpe ja võimalikult suur välisüliõpilaste arv, vaid kvaliteetne teaduskoostöö, ühised õppekavad, Põhjamaade ja Euroopa partnerlus, tugevad teadlased ja õppejõud ning doktorantide areng. Tartu Ülikooli arengukava kolm ambitsiooni – olla Põhjamaades tunnustatud teadusülikool, ühiskondlikult mõjukas ülikool ja Eesti parim tööandja – näitavad hästi, milline peaks olema rahvusülikooli eesmärkide loogiline järjestus: rahvusvaheline kvaliteet, vastutus Eesti eest ja inimeste areng. Ükski neist ei ole edetabelikoht.

Samuti jääb edetabelites nähtamatuks töö, mida rahvusülikool teeb eesti keeles ja Eesti ühiskonna jaoks. Eestikeelne monograafia, mõne mõjuka teadusteksti tõlge või rahvusteaduste järjekindel arendamine võib olla Eesti kultuuri ja hariduse jaoks väga suure tähendusega, kuid rahvusvaheliselt see välja ei paista.

Mida edetabel teaduse kohta ei näita?

Tartu Ülikooli positsiooni muutused QS-is või THE-s võivad tõstatada küsimuse, mida need pingeread Eesti teaduse kohta näitavad. Sisulised teadusnäitajad ei toeta järeldust, et Eesti teaduse tase oleks langenud. Ajakiri Nature kirjutas juba 2019. aastal Eesti teaduse kiirest tõusust. 2025. aastal ilmunud Jüri Alliku, Mart Saarma ja Anu Realo ülevaate kohaselt paikneb Eesti teadusartiklite keskmise viidatavuse järgi maailmas kolmandal kohal Islandi ja Singapuri järel. See on oluline taust igale väitele, mis seob edetabelikoha muutuse Eesti teaduse kvaliteediga.

Viidete arv näitab, kui sageli kasutatakse teadustööd järgmiste teadlaste töödes, kuid ka see näitaja sõltub metoodikast. Näiteks kui artiklil on kümme kaasautorit, arvestatakse ühe asutuse panusena vaid kümnendikku artiklist. See võib alahinnata väikese ja rahvusvaheliselt koostöise teadussüsteemi tugevust. Kui  Eesti teadlane avaldab koos CERN-i või mõne muu suure teaduskeskusega, hajub artikli panus paljude partnerite vahel, kuigi just selline koostöö ongi tänapäeva tipptasemel teaduse norm. Väikeriik ei ehita endale oma CERN-i, vaid osaleb maailma parimates võrgustikes, panustab neisse ja toob teadmised Eestisse. Eesti teaduse tugevus seisnebki nutikas ja sihitud osalemises rahvusvahelistes tippkeskustes, läbimõeldud koostöös ning võimes olla usaldusväärne partner seal, kus üksi tegutsedes poleks sama tulemus võimalik. Üldedetabelid just seda mõõta ei suuda.

Eesti teaduse kõrget taset kinnitab eriti veenvalt mitmetasandiline edu ERC grantides ja juhtimises. ERC grandid on Euroopa mainekaimad ja tihedaima konkurentsiga teadusrahastused. Tartu Ülikooli teadlased on saanud kokku üle kahekümne ERC grandi, mis näitab järjepidevat kuulumist rahvusvahelise teaduse tippkonkurentsi. Ainuüksi 2025. aastal pälvisid ERC rahastuse mitme eri karjäärietapi teadlased: kolm Tartu Ülikooli teadlast said väljakujunenud teadlase grandi, alustava teadlase grandiga tunnustati üht Tartu Ülikooli ja üht Tallinna Ülikooli teadlast ning edasijõudnud teadlase grandiga Tartu Ülikooli ja Eesti Maaülikooli teadlasi.

Sellised tulemused annavad Eesti teaduse tasemest konkreetsema ja usaldusväärsema pildi kui kõikuvad kohanumbrid, sest siin ei loe maineküsitlused, ajalooline bränd ega nähtavus pingereas, vaid idee ambitsioon, teaduslik tugevus ja teadlase võimekus see ellu viia.

Ülikool ei tohi teha sisuliselt valesid otsuseid pelgalt selleks, et edetabelites parem välja paista. Sama kehtib ka vastupidi: õigeid otsuseid ei tohi jätta tegemata sellepärast, et need nõrgestavad edetabelikohta. Näiteks on Tartu Ülikoolis doktorandid varasema üliõpilasstaatuse asemel akadeemilised töötajad, kellel on sotsiaalsed garantiid ja suurem kindlustunne. See on teadlik valik tugevdada teadlaste järelkasvu, et järgmine põlvkond teadlasi saaks areneda stabiilses ja professionaalset arengut toetavas keskkonnas. Selline lähenemine on õige nii noore teadlase, doktoriõppe kvaliteedi kui kogu teadussüsteemi kestlikkuse seisukohalt, kuid nõrgestab mõnes pingereas Tartu Ülikooli kohta.  See on hea näide valikutest, mida iga vastutustundlik ülikool peab endale ausalt tunnistama: mõnikord on õige otsus ja edetabelisõbralik otsus lihtsalt eri asjad.

Mõõdikust ei peaks saama eesmärk

Eesti vajab maailmale avatud ülikoole, mis toovad siia maailma parima teadmise ja panevad selle Eesti konteksti, osalevad rahvusvahelistes võrgustikes ja suudavad oma teaduse ning ideedega Eestist väljaspool kaasa rääkida. Kui ülikool teeb kõrgel tasemel teadust, õpetab hästi, kasvatab uusi teadlasi ja innovaatoreid ning toetab Eesti ühiskonda, kajastub see sageli ka nähtavuses ja mõnikord edetabelikohas. Kuid see on tulemus, mitte eesmärk.

Seega võivad edetabelid aidata meil mõista ülikooli rahvusvahelist nähtavust ja võrrelda teatud tegevusnäitajaid. Selles mõttes on need kasulikuks teekaardiks. Kuid neist ei saa teha kompassi, mille järgi juhtida ülikooli või kogu kõrghariduspoliitikat. Mõõdik on väärtuslik seni, kuni ta aitab tegelikkust mõista. Kui mõõdikust saab eesmärk, hakkab ta tegelikkust moonutama. Ja see, mis rahvusülikooli juures tegelikult loeb – eestikeelne teadus, kultuuriline vastutus, järelkasv, ühiskondlik mõju – ei mahu täielikult ühegi edetabeli veergu.