Patrullitöös võib edu välja näha väga vaikselt. Vägivallatseja on elukohast eemaldatud, lapsed magavad, korteriuks sulgub ja raadioeetrist kostub juba järgmine väljakutse. Politsei infosüsteemis on sündmus lahendatud. Kannatanu elus algab aga osa, millel puudub vaigistamise nupp.

Kaks kella, mis näitavad erinevat aega

Meie ametlik kell käivitub häirekeskuse kõnega ja peatub, kui vahetu oht on tõrjutud. Kannatanu kell on käivitunud ilmselgelt varem, paroolide nõudmise, sõpradest eraldamise, ähvarduste või esimese löögiga, ega peatu hetkel, kui politseisõiduki tuled akna tagant kaovad.

17. aprillil jõustunud seadusemuudatus pikendas perevägivalla korral viibimiskeelu 12 tunnilt 72 tunnini. PPA septembri ülevaate järgi rakendati keelde 142 korral, neist viiendikul 72 ja veerandil 48 tunniks. Pikema keelu puhul esines vähem korduvvägivalda ja see on lootustandev signaal, kuid siiski mitte veel mõjuhinnang.

Patrullile on pikem keeld võit. Me ei sõida mõne tunni pärast samale aadressile tagasi hullemaks muutunud olukorda lahendama. Ent 72 tundi on paraku laenatud aeg, mitte lahendus. Selle jooksul tuleb hinnata laste turvalisust, leida vajaduse korral majutus, luua kontakt tugiteenusega ja valmistada ette pikem kaitse. Riik nõuab kõige rohkem asjaajamis- ja otsustusvõimet just sellelt, kellel seda vägivalla tagajärjel kõige vähem on.

Euroopa Nõukogu eksperdirühma GREVIO tänavune aruanne tunnustab Eestit nõusolekupõhise seksuaalvägivalla regulatsiooni vastuvõtmise ja perevägivalla mõiste ohvriabi seadusesse toomise eest. Samal ajal märgib raport, et 72 tundi võib pikema kaitse ja tugiteenusteni jõudmiseks olla ebapiisav, keeldude täitmist ei jälgita ennetavalt ning sõltuvusprobleemi või psühhosotsiaalse erivajadusega naiste juurdepääs turvalisele majutusele on piiratud.

Patrullis ei saa me valida, et abi vajav inimene oleks kaine, rahulik, dokumendid kaasas ja valmis oma lugu algusest lõpuni jutustama. Ta võib olla joobes, tardunud või rääkida katkiste lausetega. See raskendab kontakti, kuid ei vähenda ohtu. Kui turvaline majutus teda vastu võtta ei saa, jääb õhku rippuma küsimus, kuhu me ta viime. Patrullauto ei ole majutusteenus ega varjupaik. Nii võib haavatavus, mille tõttu inimene abi vajab, saada põhjuseks, miks ta seda ei saa.

Sama paradoks tekib endise partneri puhul. Paberil võib suhe olla lõppenud, kuid endine partner teab endiselt uksekoodi, lapse päevakava ja kannatanu töökohta. Halduslikult on sõna endine lõpetav. Turvalisuse mõttes võib see aga tähistada kõige ohtlikuma aja algust.

Sild, mitte silt

Ka abi nimi mõjutab seda, kas inimene ukseni jõuab. Ohvriabi on õiguslikult selge ja ohvri staatus avab õigusi. Avaliku ukse nimena kleebib see aga sildi enne, kui abi algab. Patrullis kohtan inimesi, kes tunnistavad vägivalda, kuid ei nimeta ennast ohvriks. Mõni vähendab juhtunut, mõni kaitseb toimepanijat, mõni tahab lihtsalt, et vägivald lõppeks. Abi esimene hind ei tohiks olla identiteedi omaksvõtmine, milleks inimene pole valmis.

Nime mõju ei pea oletama. Seda saab kasutajaintervjuude ja teenusedisaini katsega mõõta, et välja selgitada, milline sõnastus suurendab usaldust ning milline paneb ukse vaikselt kinni.

Seepärast pakun avaliku ukse ühe võimaliku nimena Nora, viitena Ibseni "Nukumaja" tegelasele, kes astub talle määratud rollist välja. Nora on minu loodud kontseptsioon, kuid eeskätt oleks see tööpõhimõte. Inimene ei ole see, mida temaga tehti, ning süsteem peab aitama taastada tema turvalisuse ja tegutsemisvõime.

Nora ei tähenda uut asutust, vaid kindlat üleandmisstandardit. Üksnes teate saatmine ei ole veel üleandmine. See lõpeb siis, kui järgmine pädev spetsialist on juhtumi vastu võtnud, vastutaja on nimetatud ja inimene teab, millal temaga ühendust võetakse. Selleks ei pea politseinik nägema haiguslugu ega arst menetlustoimikut, piisab rollipõhisest ja logitud riskikokkuvõttest, kus on tuvastatud oht, lapsed, kehtiv kaitsemeede ja järgmise sammu tegija. Andmekaitse mõte on kaitsta inimest, mitte aga asutustevahelist vaikust.

Sellist üleandmisstandardit võiks katsetada ühes piirkonnas. Edu mõõdaks see, mitu inimest jõudis tegelikult teenuseni, mitu kaitsemeedet rikuti ja mitu korda tuli politseil sama pere juurde tagasi sõita.

72-tunnine viibimiskeeld ostab riigile aega. Kui 73. tunnil peab kannatanu alles otsima, kellele oma lugu uuesti jutustada, hoidis riik vägivallatseja kolm päeva eemal, kuid jättis kaitse ehitamise inimese enda tööks. Järgmise ohtliku hetke teke lükati lihtsalt kolm päeva edasi.

Kommentaar kajastab autori isiklikke seisukohti ega esinda politsei- ja piirivalveameti ametlikku positsiooni.