Laura Christine Arba: LSV pole termini "lähisuhtevägivald" abstraktsem vorm

LSV ei ole täispika termini "lähisuhtevägivald" abstraktsem vorm, küll aga võib lähisuhtevägivalla diskursuses eufemismideks pidada sõnu nagu "peretüli" või "suhteprobleemid" kontekstis, kus on tegemist süsteemse väärkohtlemisega, kirjutab Laura Christine Arba vastuses Ruth Ermi kommentaarile "See on lähisuhtevägivald, mitte LSV".
Kas on vahet, kas ütleme EMO või erakorralise meditsiini osakond, SKP või sisemajanduse koguprodukt, kapo või kaitsepolitseiamet?
LSV on lähisuhtevägivalla lühendina inimeste keelekasutuses ja teadvuses kanda kinnitanud. See on jõudnud ametlikesse tekstidesse, raportitesse, juhenditesse. Seda kasutavad terapeudid, politseinikud ja muude erialade esindajad, kes lähisuhtevägivallaga tihedalt kokku puutuvad. Peamiselt seetõttu, et suupärasem on hääldada või lugedes silmadega haarata lühendit, kui iga kord lohistada kokku "lähisuhtevägivald", eriti, kui sõna on lauses mitu korda ning teemaga käib kaasas veel terve hulk erialaterminoloogiat.
Kontekstist tulenevalt on ka tähendus selge ning sellisel juhul on oluline tähele panna, et LSV on raam, mis aitab keskenduda sisule. Ja sisulist tööd on vaja Eestis veel palju ära teha.
Ringkondades, kus LSV teadlikkus on tunduvalt üle keskmise, ei panda lühendi kasutamist reeglina pahaks. See on termin nagu iga teine, ning on loomulik, et terminitele tekivad aja jooksul lühendid. Räägime ju ka näiteks IT-st ilma, et peaks iga kord "infotehnoloogia" välja hääldama.
Ruth Ermi arvamusloo keskse mõttega, justkui lühend LSV pehmendaks lähisuhtevägivalla tähendust ja pisendaks vägivalda, ei saa kuidagi nõustuda. Lühend kui selline ei ole probleem, küll aga kirjutan kahe käega alla mõttele, et asju tuleb nimetada õigete nimedega. Selleks, et võita kurjust, tuleb anda kurjusele nimi ja julgeda seda ka välja öelda, nagu teavad Harry Potteri saaga austajad.
Lähisuhtevägivalla diskursusele saab kriitikanooli saata küll ja veel, termini lühendit terminile endale vastandada ning seda eufemistlikuks pidada on aga väär. Seda enam, et Erm avab oma arvamusloo kahe hiljuti ilmunud lähisuhtevägivalda käsitleva ülevaate valguses, millel on konkreetsed ja teema tõsidusega üldiselt niigi kursis olevad sihtrühmad. Selguse huvides on termin alguses ka lahti selgitatud, ning mistahes tekstides, sh teaduskirjanduses, lepingutes ja juhendites on tavapärane, et edaspidi kasutatakse teksti loetavuse ja kompaktsuse eesmärgil lühendeid.
On tõsi, et teatud juhtudel võib termini kasutamine olla emotsionaalselt raske ning lühendeid või eufemisme kasutatakse, et ennast teema tegelikust raskusest emotsionaalselt distantseerida.
"Lähisuhe" ja "vägivald" on sõnad, mis ei tohiks kokku käia. Neid võib olla valus kuulda ja veel valusam välja öelda. Erialatekstid kasutavad lühendit aga eelkõige selguse kaalutlusel. Lisaksin ka tunnetusliku küsimuse, mis on eriti oluline sõnade puhul, mis kannavad endas niivõrd rasket tähendust: kui 40-leheküljelises tekstis oleks sõna "lähisuhtevägivald" välja kirjutatud 156 korda, oleks lisaks raskemale tekstimõistmisele saavutatud tulemus, et termin ise on juhendi lõppu jõudes lugeja jaoks juba devalveerunud.
Mõistmaks, kuidas oleme jõudnud lühendi kasutamiseni, tuleb kõigepealt vaadata tagasi sellele, kuidas lähisuhtevägivalla mõiste üldse eesti keele- ja õigusruumi jõudis.
2000. aastate alguses prevaleerisid terminitena suuresti "koduvägivald" ja "perevägivald", kandes eelmisest sajandist pärit konnotatsiooni, justkui oleks tegemist pere siseasja või millegagi, mis leiab aset ainult koduseinte vahel. Lisaks ei mahtunud kummagi termini alla võimalus, et vägivald võiks toimuda ka näiteks endiste partnerite vahel.
Kuigi mõlema termini kasutamine on lähisuhtevägivalla mõiste tulekuga vähenenud, ei ole need siiski kuhugi kadunud. Varjuna käib nendega kaasas ka, õnneks hääbuv, arusaam, justkui oleks see midagi paratamatut ja meie kultuurilooga kaasas käivat. Lähisuhtevägivalla mõiste kasutusele võtmine lubab loota, et vägivalla normaliseerimine, kui see leiab aset pereringis, jääb Tammsaare kaasaega.
Keel mängib olulist rolli selles, kuidas me maailma näeme ja mõtestame. Nii on lähisuhtevägivalla termini kasutusele võtmine laiendanud ka üldist arusaama sellest, mida lähisuhtes toimuv vägivald endast kujutab, mis on selle erinevad vormid ning et selle all võib kannatada iga inimene olenemata soost, vanusest, rahvusest, rassist ja seksuaalsest sättumusest.
Lühendi kasuks räägib ka argument, et kui kirjanduses ja meedias kasutatakse läbivalt LSV-d (tegelikult enamasti küll mõistet ja lühendit läbisegi), jääb see inimeste mällu ega tekita ekslikku tunnet, nagu oleks lähisuhtevägivald samaväärne sünonüüm eelnevalt mainitud ja ajale jalgu jäänud mõistetele. Kui üldse, tähistab lühend LSV pigem seda, et tegemist ei ole mingi "muu" pehme pere või kodu teemaga, vaid tõsiseltvõetava ja potentsiaalselt eluohtliku probleemiga.
LSV ei ole niisiis täispika termini abstraktsem vorm, küll aga võib lähisuhtevägivalla diskursuses eufemismideks pidada sõnu nagu "peretüli" või "suhteprobleemid" kontekstis, kus on tegemist süsteemse väärkohtlemisega.
Terminite täpsus on oluline ning ma usun, et on loogiline järeldada, et lühend terminit ennast kuidagi ei pisenda. Suurtähelühend IT ei varjuta ju kuidagi infotehnoloogia tähendust, samamoodi nagu kapo ei viita sellele, et asutus tunduks kuidagi nõrgem kui väljahääldatult kaitsepolitseiamet.
Toimetaja: Kaupo Meiel




