Hiljuti valmis kaks olulist lähisuhtevägivalda käsitlevat ülevaadet. Arenguseire keskusel valmis uuring lähisuhtevägivalla ühiskondlikust koormusest ja majanduslikust kulust ning sotsiaalministeeriumil lähisuhtevägivalla tegevusjuhend perearstidele ja -õdedele. Mõlemas kasutatakse lähisuhtevägivalla sõna asemel LSV lühendit.

Ülevaadete autoritega suheldes mõistsin, et LSV kasuks otsustati seetõttu, et teksti ei oleks nii palju. Lühendamine on mõistetav, kuid mitte iga kord, ning lühendada saab ka muud moodi, näiteks võttes välja ülearuseid sõnu, mida lõplikust tekstist sageli kuhjaga leiab. Selle lühendi kasutamise puhul jäi tõenäoliselt kaalumata, mis mõju võib lühendil olla ja mis sõnumi selline lühendamine teksti lugejale võib saata.

Nimetatud tekstid on mõeldud info edastamiseks ja need peavad olema selged, konkreetsed ja ühemõttelised. Lühend mõjub tekstis nagu võõrsõna ning isegi kui seda selgitada (mida on neis ülevaadetes tehtud), siis muudab see teksti lugemise ja sellest arusaamise konarlikumaks.

Olulisem on veel see, et kui vägivalda tähistava selge sõna asemel kasutada abstraktset lühendit, siis võib juhtuda, et lühend muudab nähtuse või probleemi tajumist sedavõrd, et inimesed hakkavad sellest nähtusest teisiti moodi aru saama, ning sõnumid selle kohta, mida vägivallaennetuses ja ohvriabis tehakse, muutuvad segasemaks.

Lühend võib muuta nähtuse tajumist

Lühendi mõju nähtuse tajumisele ei ole eriti uuritud, kuid see oleks tundlike teemade vastutustundlikuks kajastamiseks iseenesest vajalik. Mitme eriala inimesed on siiski järjest enam hakanud tähelepanu pöörama sellele, kuidas just vägivalda tähistavate sõnade asemel lühendite kasutamine võib kaasa tuua soovimatu semantilise nihke ja võimaliku kahjuliku mõju.

Lähisuhtevägivald on konkreetne nähtus, mida tähistab konkreetne sõna. Lühend LSV seevastu mõjub oluliselt abstraktsemana ja võib mõjuda isegi eufemistlikult.

Eufemismidega saab muuta nähtusi mahedamaks või talutavamaks, selline ümberütlemine on olnud tavaline valusatest teemadest, näiteks surmast rääkides. Kui nimetada surma vikatimeheks või suremist Toonela teele minemiseks, siis võib surm tunduda kuidagi talutavam.

Ma ei taha sellega öelda, et lähisuhtevägivalla käsitluste eesmärk on midagi vägivalla kontekstis talutavamaks või mahedamaks muuta. Lihtsalt ei tuldud selle peale, et lühendil võib olla ka oma mõju.

LSV võib viia lähisuhtevägivalla teksti lugejast kaugemale ja muuta selle temasse mittepuutuvaks nähtuseks. Kui miskit on silma alt ära, siis me aitame tahtmatult kaasa ka selle edasi varjamisele.

Lühendist võib saada sõna

Lühendeid kasutatakse palju ametialastes ja teadustekstides. Näiteks meditsiinis tähistatakse lühenditega mitmesuguseid diagnoose. See on rahvusvaheline tava, et edendada piiriülest mõistmist, aga LSV ei ole diagnoos ega rahvusvaheline lühend.

See, et lähisuhtevägivalda inglise keeles lühendatakse (IPV, intimate partner violence), ei anna alust arvata, et inglisekeelsete tekstide kirjutajad on selle mõju üle mõelnud. Terminoloogiatöös peame üpris sageli tõdema, et inglise keel üksi ei anna mingit kindlust, et termini kallal on põhjalikku tööd tehtud, ka antud lühendi puhul ei ole meil sellist kindlust.

Lühend võib muutuda sõnaks ja me võime kohata tekstides aina sagedamini lähisuhtevägivalla asemel LSV-d ehk ell-ess-vee-d. Samal ajal tahame, et kõik osapooled saaksid aru sellest, et tegeldakse lähisuhtevägivallaga, mitte LSV-ga.

Samuti soovime, et igale lähisuhtevägivalla kogemusega inimesele lähenetaks teadlikult ja vastutustundlikult ning et ta ei muutuks dokumentides abstraktseks LSV juhtumiks või LSV patsiendiks, vaid jääks inimeseks. Me tahame, et mitte ükski vägivalla toimepanija ei saaks varjuda menetluses LSV taha, vaid et tema tegu on selgelt mõistetav lähisuhtevägivald.

LSV sage nägemine dokumendist dokumenti ja ell-ess-vee kuulmine kõnes võib normaliseerida selle sõna kasutuse ja annab uute tekstide koostajatele vaid hoogu ja õigustust ise ka nii jätkata. Seda pole ilmselt võimalik päris vältida, kuid võib-olla saame sel veel sabast kinni, kui nimetame lähisuhtevägivalda ikkagi lähisuhtevägivallaks. Sest kui tahame selle nähtusega adekvaatselt ja kõigile ühtmoodi arusaadaval moel tegelda, siis tuleb meil seda ühtmoodi nimetada.

Lähisuhtevägivald kui inimeste elu ja tervist ohustav tõsine ühiskondlik nähtus eeldab vastutustundlikku lähenemist ja see puudutab ka lähisuhtevägivalla kommunikatsioonis vastutustundlikku keelekasutust.

Me peame enne teemast rääkimist läbi mõtlema ka sõnad, kaasa arvatud need, mida kasutame joonistel ja pildiallkirjades. Teema tõsiduse ja tundlikkuse astmele sobiva selge sõnavara valimine on oluline sellekski, et me kogemata ei saavutaks oodatust vastupidist tulemust. Me teame, et lähisuhtevägivald on sageli varjatud ja raskesti tuvastatav. Me teame ka ühiskonnas valitsevat hoiakut, et mis toimub koduseinte vahel, on pere oma asi ja mitte meie asi.

Kui teksti koostajad otsustavad lähisuhtevägivalla asemel kasutada LSV-d, siis sellega võidakse põlistada juurdunud hoiakut, et koduseinte vahel toimuv võibki jääda varjatuks, sest mida me just tegime, kui looritasime lähisuhtevägivalla LSV-ga? Kui me soovime, et lähisuhtevägivalda märgataks, siis me ei saa keelekasutuses valida teist teed ja katta lähisuhtevägivalda LSV-looriga. Meie suhtumine vägivalda peaks väljenduma ka sõnavalikus.