Ametisseastumise eel rääkisite ajakirjanikele, et kaitseministrina peate oluliseks uuendatud ohuhinnangu sõnastamist valitsuses, millest peaks hakkama lähtuma kõik valdkonnad, kogu ametnikkond. Kuidas sellega ametis oldud esimeste nädalate jooksul on läinud, kas tõrgeteta või tõrgetega?

Tõrkeid ei ole olnud. Ma ei saa öelda, et ma oleksin seda valitsuses täpselt sõnastanud või et see oleks kuskil paberi peal, aga kaitseministeeriumis küll. Sõnastus on selline, et oht Venemaa poolt kasvab dramaatiliselt sellest hetkest alates, kui ta lõpetab Ukrainas oma praeguste ressursside kasutamise. Pärast seda oht meile kasvab dramaatiliselt, ma ütleksin.

Kaitseministeeriumi eelmine kantsler Kaimo Kuusk andis intervjuu Õhtulehele, mis ilmus laupäeval, ja ta ütles, et tõite temaga koostöö jätkamise võimatuse põhjendusena esile just liiga erineva ohutaju. Kirjeldage, millistes aspektides teie ohutaju erineb ministeeriumi eelmise tippjuhtkonna ohutajust.

Ma ei taha kuidagimoodi võistelda ja ma ei tahaks nimetada midagi võimatuks, aga kiiruse üks näide on see, et kui Venemaa oht on olemas ja see mingil hetkel kasvab ja me ei tea tegelikult, mis hetkest see kasvama hakkab – kas see on ülehomme või aasta pärast –, siis peaks esitama küsimuse, mis on see aeg, millal elutähtsaid teenuseid osutavad organisatsioonid ja asutused peaksid teadma, milline oht neid ähvardab sõja korral ja millised on nende ohu vähendamise või maandamise meetmed. Või muud sellised küsimused, mis kõik puudutavad ohukirjeldust: millal need peaksid olema teada või millal näiteks Eesti ehitusettevõtted peaksid omama ülevaadet sellest, milliseid tõkestusi ja kindlustusi vajavad Eesti kaitseväelased idapiiril. Millal nemad peaksid teada saama ja mis on nende roll? Või millal näiteks peaksid teada saama kõik Eesti inimesed, mis on nende roll sõja korral? Minu meelest võiksid nad seda teada juba täna, nad oleksid võinud seda teada eile. Ma proovin teha nii, et järgmise aasta jooksul saaksid nad seda teada.

Enne märtsikuud, juba enne selle valitsuse lõppu?

Osaliselt ka enne märtsikuud, aga mõnede toimingute mõjud kestavad kindlasti ka terve järgmise aasta.

Kas võib veel esile tuua, mida olemuslikult olete nendes ametis oldud nädalatega teinud uutmoodi võrreldes valdkonna varasema juhtimisega?

Ma ei oska välja tuua, mis oleks päris uutmoodi. Hästi tähtis on see, et seda, mis varem on hästi tehtud, lammutama ei hakataks, ja palju asju on tehtud hästi. Nii et ma ei võistle siin kuidagimoodi uute asjade väljatoomises.

Mida ma olen vaadanud, on see, milline on Eesti üldine valmistatus merel, õhust tulevate ohtude vastu ja mööda maad idast tulevate ohtude vastu. Olen teinud selles mõningaid ettevalmistusi, plaane, tutvustanud neid kaitseministeeriumile. Kaitseministeerium on need läbi töötanud, neid parandanud, osaliselt muutnud, ja selle plaani järgi me hakkame edasi minema. See pole mingi minu stiil, vaid ohuolukorrast tulenev kaitseministeeriumi tööülesannete täitmine.

Septembri lõpus avaldatud riigikantselei tellitud avaliku arvamuse seire uuring näitab, et kolm protsendipunkti on kasvanud nende Eesti elanike osakaal, kes tunnevad muret sõja võimaliku puhkemise pärast Eestis või mujal Euroopas. Selle pärast tunneb muret 67 protsenti elanikest. Mida peale hakata selle murega?

See mure iseenesest ei ole halb. See lihtsalt peegeldab seda pilti, mis meile idast paistab. Mure tekib meil siis, kui nendel muretsevatel inimestel ei ole lahendusi. Kaitseministeerium on kindla peale üks nendest, kes neid lahendusi peab selgitama ja muidugi ka pakkuma. See ongi kõige tähtsam tegevus.

Kui siin räägitakse sõjahirmust, siis nii minu kui ka tegelikult psühholoogide arvamusel see, mida me näeme täna meediast, mis tuleb Ukrainast, tekitab niikuinii hirmu. Seda võimendavad inimeste fantaasiad ja teadmised sõjapidamisest, ja siis see asi läheb täitsa käest ära. Mõistlik on, et riik selgitab, mis on ohud, ja riik selgitab, millised on selle ohu lahendused. Teadus ütleb selle kohta, et siis peaks ärevus vähenema.

Tegelikult on inimesi, kes ka teid peavad sõjahirmu õhutajaks. Sellist hinnangut on mõni ühiskonnaelutegelane sotsiaalmeedias avaldanud reaktsioonina näiteks teie Tartu ülikoolis sel sügisel peetud avalikele loengutele. Te olete seal muu hulgas näidanud kaarte, kui kaugele lendavad Vene-Eesti piiri tagant õhku lastud üht või teist tüüpi droonid või kui kaugele lendavad Vene liugpommid ja et nende mõjualasse jääb näiteks ka Tartu linn. Millist eesmärki selline detailne Venemaa võimekuse Eesti kaardil avalik visualiseerimine täidab? Mõni leiab, et see õhutab hirmu ehk ei peaks neid tegema. Mis eesmärki teie sellel näete?

Väga sarnast eesmärki sellega, mida me näeme sigaretipakkidel. Need on kõik inetud pildid, aga see ei ole hirmutamine ja see ei ole vale. Mina olen visualiseerinud neid ohtusid, võimalikke protsesse ja seeläbi selgitanud inimestele, milline see sõjaline konflikt välja võib näha. Selle eesmärk ei ole lihtsalt selgeks teha, milline on oht, vaid näidata jällegi, millised on need ohu vähendamise või maandamise meetmed.

Ma tean, et umbes aasta tagasi, kui Ukraina droonid siia õhuruumi sattusid, siis Tallinna piirkonnas saadi aru, et need droonid, mis võivad Tallinnasse jõuda, on väikesed FPV droonid. Mõeldi isegi kalavõrkude kasutamise peale, et neid droone kinni püüda. See on vale, sest siia sellised droonid väga suure tõenäosusega ei jõua ja jõuavad hoopis suured, kahe-kolme meetrised droonid, mida kalavõrguga kinni ei püüa. Ja sellepärast, et inimesed erinevates piirkondades saaksid aru, millised ohud erinevatel ajahetkedel neid ähvardavad, tulebki neid ohtusid ja lahendusi visualiseerida. Siin ma viitan, et see kõik on puhas pedagoogika, mitte mingisugune hirmutamine.

Olete oma loengutele ja visuaalidele saanud ka teistsugust tagasisidet? Ma mõtlen just inimestelt, kes varem ei ole kaitsevaldkonnaga kokku puutunud ja just nimelt tänu avalikule loengule on sellest infost nüüd osa saanud?

Ma olen saanud nii palju, kui seda on antud, peamiselt positiivset tagasisidet. On küll, ma ütleks, teatud poliitiliselt motiveeritud kriitikat olnud, aga ma hindan, et see pigem tuleneb sellest, keda mina nende silmis esindan, ehk tänase valitsuse Reformierakonna ministrit. Sellest tulenev kriitika tuleb arvesse võtta, ka nendele inimestele tuleb seda mitu korda selgitada. Sotsiaalmeedias on mul teatud edusamme ka: vahetame siin viis-kuus postitust omavahel ja inimene ütleb, et ta saab lõpuks asjadest aru. Õpetaja peab olema kannatlik, siis on õpilased targad.

Millises tempos edeneb Eesti kaitsevõime tõstmine? Kas ja millises mahus saabuvad nüüd suurendatud kaitsekulutuste toel hangitud relvasüsteemid ja laskemoon ja kas ja millises mahus reaalselt võimed meil tekivad?

Üldises sõjalises pildis ei ole halvasti. Sel, järgmisel ja ülejärgmisel aastal tarnitakse Eestisse väga palju laskemoona ja sõjapidamise vahendeid, mis on meie kaitse mõttes väga olulised. Eelmisel aastal teostas kaitseministeerium oma hanked peaaegu sajaprotsendiliselt. Vaatame, kuidas läheb sel ja järgmisel aastal.

Selles suhtes pilt on hea. Kus me peame kõvasti järele võtma, on ühiskond tervikuna. Jällegi mitte hirmutamine, vaid ohtude selgitamine, nende ohtude lahendamiseks valmistumine ja osaliselt ka füüsiline tegevus, mida me näeme täna juba näiteks idapiiril.

Kas ja kui palju jääb kasutamata tänavusse kaitse-eelarvesse planeeritud vahendeid näiteks sellepärast, et moona ei saa kätte – põhjuseks USA-Iraani konflikt või miski muu?

Ma ei oska seda täna öelda. Ennustan, et väga väike osa. Praegu ei ole näha, et hangetest midagi jääks sellepärast tegemata, et on USA-Iraani sõda või midagi muud. Praegu meie hanked kõik toimivad ja ma ei näe siin mingeid väga suuri ohte. On asju, mis tõenäoliselt lükkuvad järgmisesse aastasse, aga need realiseeruvad siis ka järgmisel aastal.

Teie olete aastaid olnud selle lähenemise eestkõneleja, et kui sõda puhkeb, siis me ei hakka jahtima neid vibunooli, vaid tabada ja jahtida tuleb vibulaskjat. Sellest lähtuvalt olemegi USA-st hankinud HIMARSi süsteemid. Kuid me ei ole USA-lt saanud kätte HIMARS-i pikamaamoona, millega saaks kuni 300 kilomeetri kaugusele tulistada ja tabada Venemaa territooriumil seda vibumeest, neid, kes meie pihta lasevad. Milline see perspektiiv on, millal me saame pikamaamoona?

ATACMS moona puudujääk on muidugi väga halb. Siin ei ole ju kuidagimoodi vaja mingit vabandust leida, see ongi halb ja ma ei oska öelda, millal see tuleb. Küll aga on 70 kilomeetri moon käes – kõik see, mis meil lepingus algselt oli, on tänaseks Eestis. Järgmisel aastal tulevad Korea süsteemi laskeseadmed, laskemoona tuleb loodetavasti ka järgmisel, aga tõenäoliselt ülejärgmise aasta alguses. Lisaks sellele on meil tulemas nii sel kui ka järgmisel aastal erinevat moona, mis lendab kaugelt üle 50 kilomeetri, sinna 100 kilomeetri kanti, ja seda nii suurtükkidele kui ka varitsevat õhuründemoona, mis on suured tiibadega droonid.

Mida see sisuliselt tähendab? See, kui meil on olemas 70 kilomeetri moon – kas Pihkvast, Petserist või Ivangorodist nad meie pihta lasta ei saa, sest nad teavad, et nad lastaks kohe ära? Nad peavad kaugemale minema.

Lasevad ikka, aga meil on neid ohustavad vahendid olemas. Ega sõda ei ole nii, et kui sul mingisugune vahend on, siis sellega oled sa kõik lahendanud. Ei, see on palju keerulisem. Aga vastane peab arvestama, et me ulatume täna ka 100 kilomeetri kaugusele. Meil on juba ammu olemas ka laevatõrjeraketid, mille laskekaugus on üle 200 kilomeetri. Mõned päevad tagasi hävitasid ukrainlased oma laevatõrjeraketi Neptuniga umbes 300 kilomeetri kaugusel – nüüd vaieldakse, kas neli või kuus – Su-34. Nii et see vahend on meil tegelikult olemas, mis maapinnal asuvate lennukite hävitamiseks ei ole muidugi kõige mõistlikum, aga ühel hetkel võib see abiks olla.

Oletame, et Venemaa seab eesmärgiks mitte mingi suure ala vallutamise, vaid NATO liitlaste vahele lõhe löömise – sellise stsenaariumi üle on ju spekuleeritud küll. Venemaa korraldab näiteks sellise, nagu nemad nimetavad, piiratud sõjalise operatsiooni, võtab enda kontrolli alla üllatusrünnakuga näiteks Narva ja saadab droone taristuobjektide pihta Eestis. Mina olen küll mures – kas NATO liitlased, kas näiteks president Trumpi juhitav USA lubab sellises olukorras Eestil HIMARS-i pikamaamoonaga tulistada sihtmärke Venemaal? Kas USA jagab sellises olukorras meiega vajalikku luureinfot või keerab selle kinni ja ütleb, et tegelikult on see üks väike konflikt ja sellises olukorras mina ei luba Venemaa pihta midagi lasta?

Siin on mitu asja, mida ma tahan rõhutada. Esiteks, selline stsenaarium väga tõenäoliselt ei käivitu enne seda, kui Ukraina sõda kuidagimoodi peatub. Enne seda on Venemaa siiski seotud.

Kas Ameerika keelab meil ära mingi laskemoona kasutamise? Seda ei ole lepingutes ja mina ei näe seda tänastest vestlustest Ameerika Ühendriikide sõjaväelastega. Kas Trumpi käsul keeratakse kinni mingisugused luurekanalid? Seda on täna raske ennustada. Erinevalt Ukrainast oleme meie siiski NATO riik ja ma ei pea mõistlikuks selle üle täna paanitseda. Kuid fakt on see, et me peame ise niikuinii omale vastavaid võimeid arendama, ja seda me ka teeme.

Praegu käib järgmise 10 aasta riigikaitse arengukava koostamine ja teil uue vaatega kaitseministrina on praegu võimalus suunata arengukava valikuid. Millised valdkonnad vajavad poliitikamuutust võrreldes senisega?

Sõjalises mõttes juhib ja arendab kaitseväge ikkagi kaitseväe juhataja. Kaitseministri ülesanne on kujundada ja parandada keskkonda ning ressursse. Kui me nüüd räägime kaitseministri ülesannetest, siis esiteks: Läänemeri tuleb koos oma liitlastega saada selgeks niimoodi, et ka elanikkond saab aru – Läänemere ühendused on meie käes igal ajahetkel. Kriisis ja sõjas need ühendused ei kao kuskile, ja see tuleb tagada koos liitlastega.

Teine ülesanne, mis on pigem siseriiklik, on see, kuidas on ühiskond valmis. Siin tuleb rääkida teiste ministeeriumitega. Jällegi, et keegi ei peaks kaitseministrit ja tema inimesi nii-öelda viie protsendi kaitsjateks, tulles rääkima oma sõjajuttu, vaid et see oleks arusaadav ohukirjeldus ja kaitseministeerium pakuks seal ka teatud lahendusi.

Kolmandaks tuleb ministril kindlasti teha maaomanike, erinevate ametkondade ja ettevõtetega kõik võimalik, et ühest küljest kiirendada kaitsevööndi väljaehitamist. See, mida me välja ei ehita, peab olema planeeritud, kokku lepitud ja tehtav piisavalt lühikese aja jooksul.

Püüan mõne valdkonna kohta täpsemalt uurida. Kas teie lähete edasi eelmise kaitseministri ajal käima lükatud plaaniga hankida nelja aasta jooksul Eesti mereväele neli uut laeva – kaks ranniku lähedal ja kaks suuremal avamerel opereerimiseks?

See on eelmise kaitseministri ajal juba muutunud ühte tüüpi laevadeks. Täna me töötame selle kallal. Veel kord, me peame koos liitlastega vaatama, millised on need lahendused, kuidas me neid mereteid enda käes hoiame. Aga fakt on see, et merevägi vajab laevu. Laevu on meil vaja – ükskõik, kas nad on mehitatud või mehitamata – miinide jahtimiseks, miinide veeskamiseks, merel kohalolekuks, rahuaegsete ülesannete täitmiseks. Olgu see siis merepääste või näiteks reostustõrje, selle jaoks on laevu kindlasti vaja.

Kuigi ma olen oma taustalt jalaväelane, ei näe ma ka, et need oleksid kõik mingisugused 10-meetrised mehitamata süsteemid. Meil on kindlasti vaja ka suuremaid, mitmekümnemeetriseid laevu, kus on meeskond peal. Küsimus on, milliseid täiendavaid sõjalisi funktsioone nad täitma hakkavad. Seda me täna veel täpsustame.

Kuidas te vastate kriitikale, et kulutõhusam oleks ehk panustada meredroonidele ja rannakaitsesüsteemidele, hankida hulk väikseid kiireid kaatreid, mida konflikti korral oleks vaenlasel keerulisem neutraliseerida kui näiteks nelja laeva?

Miinijahtimist mereteedel, maakeeles rannikust mitmekümne kilomeetri kaugusel, on väga raske teha väikese kiire paadiga. Kui me tahame meremiine vette panna, peame seda tegema kiiresti, ja sellepärast peab laev võimaldama peale võtta palju miine. Palju tähendab paarkümmend ja rohkem. Seda ka ei saa teha väikese kiire paadiga. Õlireostuse jaoks väikesed kiired paadid ei sobi. Selleks, et me oleksime kohal ja vajadusel saaks selle aluse pealt liikuda näiteks üksus, mis läheb kahtlase laeva pardale, selleks ka päris väike paat ei sobi. Nii et me ei saa merel oma ülesandeid täita, kui meil on näiteks 12-meetrised laevad või paadid. Nendega ei ole võimalik ülesandeid täita.

Mis puutub kaldale paigutatud sensoritesse ja efektoritesse, ehk näiteks rakettidesse ja teistesse mehitamata süsteemidesse, siis see on kõik õige – loomulikult peame seda arendama. Aga see kõik ei välista seda, et mingisuguseid aluseid on meil ikkagi vaja. Kui keegi arvab, et see on puhas rumalus, siis on kõik Läänemere riigid ümberringi puhta lollid, sest ka nemad ehitavad laevu.

Milline muutus peaks teie visiooni kohaselt ees ootama droonisõja valdkonnas just nimelt meie tegevustes?

Tegelikult liigub kaitsevägi õiges suunas. Mida tuleks tõenäoliselt ka ühiskonnas selgitada, on see, et ärme räägi droonisõjast – droonid täidavad teatud funktsioone lahingufunktsioonides.

Droonid asendavad näiteks mingeid luurevahendeid ja sensoreid, toovad informatsiooni. Droonid asendavad suurtükke, miinipildujaid, tankitõrjerelvi. Aga nad ei asenda neid täielikult, vaid täiendavad neid vahendeid. Droonid võivad teostada transporti, droonidel on õhutõrjes oma roll. Nii et neid droone tuleks vaadata hoopiski funktsioonide põhjalt, mitte selle pealt, et meil on lihtsalt droone vaja.

Selles suunas kaitsevägi samm-sammult edasi liigubki: teeb katsetusi, õpib Ukrainast ja teostab hankeid. Kas me peame mingeid väga suuri muudatusi tegema? Pigem oma arusaamises, mille jaoks meil drooni vaja on. Droon tähendab väga laia spektrit, alates kolme- kuni neljameetrise tiivaulatusega droonist, mis lendab tuhande kilomeetri kaugusele, ja droonist, mis käib ainult 10 kilomeetri kaugusel luuramas. Need on erinevad asjad.

Ma saan aru, et inimeste mure on praegu pigem selles – teie olete maalinud pilte –, et kui need peaks hakkama järsku sadade või tuhandete kaupa tulema, kas meil on võimekus neid maha võtta või ei ole?

Mõnes valdkonnas on meie droonitõrjevõimekus üsna sarnane sellega, mis oli Ukrainal aasta aega tagasi. Kui me võtame oma õhutõrjerelvad – on need õlalt lastavad raketid, raskekuulipildujad või õhutõrjekahurid –, siis need on ju kõik olemas. Ukrainas 12,7- millimeetrine kuulipilduja täna töötabki. Kas seda juhitakse distantsilt ja arvuti abil või on ta lihtsalt autokastis, on iseküsimus. Meil on kõik need vahendid olemas.

Väga paljusid nendest tuleb veel kohandada ja nende tegevust tuleb harjutada, aga loodetavasti on meil selleks ka aega. Nii et päris paljakäsi me ei ole. Ja lõpuks, nende väikeste droonide vastu veel 2023. aastal öeldi nii Ukrainas kui Eestis, et nende jaoks on vaja elektroonilise sõja vahendeid ja muu ei tööta. Täna lastakse Ukrainas droone taevast alla käsitulirelvadega. Meie ajateenijad harjutavad, kui ma nüüd ei eksi, juba kaks aastat, kuidas droone võtta taevast alla omaenda Rahe automaadiga. Nii et see pilt ei ole nii hull, aga me peame ikka veel hästi palju asju arendama.

Kas näiteks Narva on droonirünnaku eest üldse kaitstav või teatab riik, et ei ole. Et kui ikkagi on näha, et läheb jamaks ja sõjaks, peavad need, kes tahavad ennast Narvas päästa, evakueeruma?

Narva linn on hästi sarnane Hersoniga, millest räägitakse, et seal toimub inimsafari ja droonid jahivad. Ja jahivadki! Tegelikult elab seal ikkagi mitukümmend tuhat inimest. Seal on ohtlik, aga see linn on ukrainlaste käes ja seal käib ka rahuaegne elutegevus.

Ma olen ise ka seal sõitnud autoga, küll kiiremini kui tavaliselt ja vastavaid teid valides, aga ükski droon mind seal näiteks rünnanud ei ole. Ma arvan, et Narva linna on võimalik samamoodi kaitsta nagu Hersoni linna.

Erameediale antud intervjuudes olete rääkinud vajadusest õhukaitset parandada, elanikkonnale suunatud mobiilirakendusest ja võimalikust väikeste hävituslennukite, näiteks Tšehhi L39 hankimisest, mida Eestil on õppelennukitena ka kaks tükki olemas. Rääkige avalik-õiguslikus meedias lahti, mis probleemi me hävitajatega lahendaksime?

Kõigepealt see õhuhäiresüsteem. Me peame oma õhuhäiresüsteemi tervele riigile saama tasemele, mis on Ukrainas. Vastasel juhul, lihtsalt öeldes, kui me kuulutame sõja korral välja õhuhäire näiteks Põhja-Eestis, siis 75 protsenti SKT tootmisest jääb lihtsalt seisma. Ja kui Venemaa meid enne sõda selliste õhuhäiretega narrib, siis me läheme üsna kiiresti pankrotti. Sellepärast peab olema süsteem, kus ettevõtjad saavad ise otsustada, kas see oht on ka nende suunas liikuv või mitte.

Mis puudutab L39 või mingeid teisi kergeid reaktiivhävitajaid, siis need hävitavad täna üle poole Ukraina õhus lendavatest pikamaadroonidest ja reaktiivdroonidest. Ja see tundub olevat kõige kuluefektiivsem. Hävitajate all ei pea ma silmas F-35 või F-16, vaid tegelikult neid reaktiivlennukeid, mis on meil täna kasutuses ja mida me võiksime tõenäoliselt relvastatult kasutada nende samade droonide vastu. Täna meil neid relvastatult ei ole.

Mis maksaks tänapäevastatud – kõigepealt radariga ja samuti õhusihtmärkide tabamiseks sobiva relvastusega versioon lennukist, kas või sellest samast L39-st? Mitu neid vaja oleks, kust me vajalikud lendurid saaksime ja kui kiiresti oleks teoreetiliselt üldse vastav võime võimalik hankida?

Seda ma praegu tõesti ei oska öelda. Pilootide väljaõpe – lihtsalt lendamise mõttes võiksime me päris mitu lennukit kohe lendama panna. Piloodid on meil olemas. Aga see kõik on palju keerulisem. See peab olema seotud maa peal asuva õhukaitsega. Selleks antakse lennukitele oma alad, kus nemad tegutsevad, ja maa peal tegutseb õhutõrje oma alades niimoodi, et nad üksteise vastu ei hakkaks.

Milline on lennukite taktika, kuidas neid maa pealt juhitakse selliste droonide vastu ja mis kõrgustel nad tegutsevad – see kõik vajab eraldi väljaõpet ja planeerimist, kontseptsioonide kirjutamist. Sellega läheb aega. Samas ei arva ma, et me ei suudaks seda ajalise ega rahalise ressursi poolest teha näiteks järgmise nelja aasta jooksul.

Kas räägime suurusjärgus viiest või viiekümnest lennukist?

Kui panna niimoodi, et kas viiest või viiekümnest, siis pigem viiest.

Ja lennuki hind on vist umbes 20 miljonit eurot?

Vot seda lennuki hinda ma täna tõesti ei oska öelda. Aga tänased õhutõrjesüsteemid maksavad tegelikult ka päris palju – õlalt lastavate rakettide, ainuüksi rakettide hinnad on läinud juba mitmesaja tuhande peale. Nii et nendel lennukitel kasutatavate relvade moon on kahtlemata odavam.

Kas 10-aastane uuendatud riigikaitse arengukava toob sellele küsimusele vastuse?

Uuendatud arengukava on tegelikult juba kevadel riigikantseleisse antud ja ma ei oska öelda, millal ta saab riigi tasemel kinnituse sel sügisel, sõltumata minust. See on olnud kaitseväe töö. Kaitseväe juhataja on teinud täiendavad ettepanekud, kus on sees ka needsamad kerged hävitajad. Meie vaatame seda rahulikult üle ja ma ei näe mingit põhjust, et isegi kui 10-aastane arengukava kinnitatakse, siis me ei tee seal muudatusi vastavalt sellele, kuidas arenevad Venemaalt tulevad ohud, kuidas areneb tehnoloogia ja meie arusaam nende tehnoloogiate kasutamisest.

See 10-aastane arengukava näitab meile pigem seda, millist ressurssi meil on võimalik kasutada, kui palju kulub meil ressurssi juba hangitud ja loodud asjade ülalpidamiseks, kui palju me saame uusi võimeid arendada ja kuidas me selle sees manööverdame, et see meid kuidagimoodi lukku ei paneks.

Käib ka arutelu ballistilise raketikaitse mulli või mullide väljaarendamisest. Siin on räägitud hinnast üks miljard või isegi kaks miljardit, aga tegelikult annaks see mull Eestist väga väikesele territooriumiosale, mõnele protsendile kaitse. Kas see on mõistlik suund, kuhu investeerida, või saaksime me seda summat mujal kaitsevõimes kasutades parema tulemuse? Kas arengukava annab sellele vastuse?

Arengukava annab praegu vastuse, et me alustame sellega. Aga õigus ta on, sellise hinnaklassi eest me suudaksime ballistiliste rakettide eest kaitsta Tallinna, Paldiskit ja Tartut. Punkt. Ja tõesti, seda enam-vähem nende linnade suurusega.

Ukraina tõrjus siis, kui neil oli ballistilisi rakette nii-öelda palju, neid umbes 30 protsendi ulatuses. Kui ma toon selle pildi Eestisse, siis hankides sellise kaitsevahendi, ballistilise raketitõrjesüsteemi, ei suudaks me kaitsta 80 protsenti Eestimaa õhuruumist, ja fakt on see, et ballistilisi rakette ei lasta ainult Tallinna pihta. Selleks on väga suur poliitiline ja ühiskondlik ootus, aga minu arvates on jäänud natuke vale arusaam, et kui meil on kaugmaa õhutõrjesüsteem, mille raketid suudavad tabada sihtmärki 120 kilomeetri kaugusel, siis me katame paari laskeseadmega terve Eesti ära. See vastab tõele siis, kui see on õhutõrje lennukite ja kopterite vastu. Kui see on ballistiliste rakettide vastu, siis need ringid lähevad kohe väga-väga väikseks.

Millised arengud ootavad ees Balti kaitsevööndit? Avage veidi, mis arengud ootavad ees näiteks Setomaa vallas Eesti-Vene kontrolljoone läheduses, lisaks juba seal omal initsiatiivil kaevatud tõkestuskraavidele?

Esiteks tuleb arendada edasi seda, mida kaitsevägi tahab teha ja mida riik ning Setomaa Liit on juba teinud. Teiseks tuleb luua ka ettevõtjatele arusaam, mida nendelt oodatakse. Selle jaoks on vaja luua mõned näidised, mõned näidistükid, olgu nendeks siis maasse kaevatud positsioonid, tõkestused või droonikaitse nii-öelda võrgutunneli näol.

Me peame seda tegema, et aru saada, kuidas seda ehitada, mis ressurssi see vajab ning kuidas see ilmale ja aastaaegadele vastu peab.

Nii et mõne Setomaa tee kohal võib näha nii-öelda droonivõrgu katselõiku?

Täna on plaan teha selline katselõik nii Kirde-Eestisse kui Kagu-Eestisse.

Ja lõpuks ka poliitikaküsimus. Martin Herem, millal te langetate otsuse, kas liitute Reformierakonnaga ja kas kandideerite märtsikuistel valimistel? Siin ju on juba vihjeid, ühes Reformierakonna reklaamvideos on teid näha.

Jaa, minul ei olnud mitte midagi selle vastu, et osaleda Reformierakonna reklaamis, toetada Reformierakonda ja ühtlasi kasutada Reformierakonda platvormina riigikaitse arendamiseks. Ma osalesin seal teistest erinevalt küll rohelises särgis, aga selle, kas ma osalen nimekirjas, jätan ma veel õhku rippuma, võttes eeskuju teistelt poliitikutelt, kes ei kiirusta selliste otsustega või vähemalt nende väljaütlemisega.

Kui kaua selleks otsuseks aega on?

Selle otsusega on aega täpselt nii kaua, kuni valmivad valimisnimekirjad.

Ja millal see teie teada juhtub?

Ma seda praegu peast ei teagi. Aga mul aega on.

Intervjuu Heremiga on eetris reedel Vikerraadio saates "Uudis+".