Need pole õnneks minu sõnad. Nõnda kirjutas ajakirjanik Ülo Kraan artiklis „Kes on PUNKARID?“ Nõukogude Eesti ajalehes Noorte Hääl 5. augustil 1986. Ühiskonnakord võib olla muutunud, nii ajakirjanike kui lehelugejate teadlikkus subkultuuridest kasvanud, aga mõned mõttemallid pole kuhugi kadunud, vaid isegi võimenduvad. Nii pidin tõdema mõned nädalad tagasi, lugedes Õhtulehest Juhan Melliku artiklit „Hipsterite ainus soov on eristuda ja silma paista.“

Ehk ei peaks sellele enam tähelepanu pöörama kui ükskõik millisele teisele kollaka meedia „uurimusloole“, kuid selles tekstis hakkab teravalt silma, kuidas hukkamõistvaid hinnanguid hipsteritele langetavad inimesed, kes on ise akadeemilise staatusega subkultuuriuurijad. „Nad tahavad erineda ja tarbida, aga puudub sisu," väidab Tallinna Ülikooli sotsioloogialektor Peeter Vihma. Teine õppejõud, ise subkultuurse taustaga Aimar Ventsel läheb veelgi kaugemale: „Nad ei ole eliit, cool, isikupärased, maitsekad ega stiilsed, vaid laias laastus jõukate vanemate hellitatud võsud, kes kipuvad asju liiga kergelt kätte saama.“

Niisiis taas etteheited narrimundri ja eluvõõraste mõtete pärast – ning ka ebaautentsuse ja ühiskondliku vastutustunde puudumise pärast. Seejuures pole artikli autor suutnud teemat kommenteerima leida mitte ainsatki hipsterite subkultuuri esindajat, nii nagu ei tundnud punkarite endi hääle vastu huvi „Noorte Hääle“ ajakirjanik Kraan. Veel drastilisem on aga, et ka äsja ilmunud ja muidu igati tänuväärses artiklikogumikus „Subkultuurid“ kirjutab õppejõud Peeter Vihma samuti pikalt-laialt hipsteritest, ilma et see sisaldaks ühegi Eesti hipsteri selgitust oma eluliste valikute kohta (olgu öeldud, et mitmes teises kogumiku uurimuses on eestimaiste subkultuuride esindajaid küsitletud).

Niisiis ei saa me neist näiliselt akadeemilise autoriteediga seisukohavõttudest mainitud ajaleheartiklis õigupoolest midagi veenvat teada selle kohta, millised Eesti hipsterid ise endi meelest on, miks nad sellised on või kas nad üleüldse tegelikult olemas on. Saame teada vaid seda, mis neil teoreetikute arvates viga on.

Ent olles ise aastaid ülikoolis subkultuuriuuringute kursuseid andnud, olen aru saanud, kui kerge ja ohtlik on muganduda oma „õpetaja“-positsiooni ning langetada hinnanguid teiste elustiilide kohta ainult selle põhjal, mida ollakse subkultuuridest varem lugenud. Üha enam olen üritanud dotseerimisest loobuda ning lasknud tudengitel endil kõnelda neid huvitavatest elustiilidest, ilma teooriate, pretsedentide ja väljakujunenud eelarvamusteta selle suhtes, milline üks subkultuur peab olema, mida tegema, mida tähendab „eristumine“ ja mida tähendab „sotsiaalne sõnum“.

Sest tegelikult ei ole teoreetikul ja uurijal mingit õigust ega ametlikku mandaati teiste inimeste eluviise paika panna, saati siis halvaks panna. On vaid avardunud võimalus huvituda ja mõista, aga see ei tähenda garantiid mõistmiseks ja teadmiseks, ammugi mitte neist inimestest endist paremini teadmiseks. Subkultuuride ajalugu, isegi ise ühte või mitmesse subkultuuri kuulunud olemine annab mõne vihje mõistmiseks, kuid võib luua ka uusi pimetähne – vaatevälja kitsendada ja nüristada. Ning kui ilmub mõni uus elustiil, mis ei sobi uurija eelhoiakutega ja tekitab võõristust, löövad ka kogenud uurija meeles välja need kõige väiklasemad vastuargumendid – te vaadake ometi, millised nad välja näevad, nad ju poosetavad, neil pole sisu, nende sõnumid on vastuolulised, on nad üleüldse inimesed?

Jah, nad on inimesed. Ikka ja alati. Ja kindlasti on ka hipsteriteks nimetatud ennekõike just inimesed, mitte hipsterid. Ma tean küll päris mitmeid inimesi, keda võiks vist nimetada ka hipsteriks, aga ma eelistan suhtuda neisse kui inimestesse – ikka ja alati. Ja isegi kui nad on rahul sellega, et neid nimetatakse hipsteriks, ei pea nad seepärast äranimetajale meeldima ega kuuletuma, nende meeleheaks teistest vähem või omavahel rohkem erinema. Neil ei ole ka kohustust täita mingi teoreetiku sotsiaalset tellimust mässulise sõnumi tootmisega, mida seesinane teoreetik ise toota ei suuda.

Küll võib neid üritada ära kuulata, aga seda põlastajad miskipärast kardavad. Just nimelt kardavad, sest põlgus on ju ennekõike hirm selle ees, et mugavad teoreetilised konstruktsioonid vajuvad kokku ja subkultuuri elujõud seisneb milleski, millest teoreetik on lootusetult välja suletud.

Aga kas see väljasuletus on nii lootusetu? Milles seisneb subkultuuri elujõud? Või kas on üleüldse mõtet rääkida subkultuurist kui homogeensest nähtusest, mil peaks olema üks ja sidus ja maailma muutev identiteet ja ühiskondlik sõnum?

Mida me üldse teame sellest, mis kui palju tegelikult maailma muudab? Üks sisutuna näiv sähvatus võib muuta rohkem kui tuhat aastat kipraskulmu jutlustamist. Ehk siis võib olla ka nii, et maailm muutub kõige enam sellest, kui täiesti erinevad inimesed satuvad kokku ühele peole või kontserdile või linnajakku või näiliselt täiesti suvalisse tegevusse, kus neid ühtäkki ja vaid üürikeseks ajaks tabab ühine elevus, vaimustus või ekstaas?

Eks see võib ka väljajääjale hirmutav tunduda, muidugi… Aga nii nagu see kogemus ei ole ühelegi inimesele igavene, ei ole ükski inimene sellest kogemusest igaveseks ilma jäetud. Peale seda ei sunni, välja seda ei kerja, aga see juhtub igaühega ja see võtab igasuguse mõtte nende halvustamiselt, kes on teistmoodi samamoodi inimesed.