ERR vestles Eeva Laanemäega, kes on nelja-aastase tütretütre vanaema.

Mida vanavanemate päev sinu jaoks tähendab, kui sa oled nüüd vanavanem?

Minu nooruses seda ei tähistatud. Vanavanemate päev oli alati see päev, mida sa said oma vanavanaemaga veeta. Minul oli ainult üks vanaema ja kõik need päevad, mis ma sain tema juurde sõita, sest me ei elanud väga lähestikku – ma pidin alati sinna sõitma –, olid minu vanavanemate päevad; vanaema tegi süüa, rääkis oma jutte, meie kuulasime, ta andis meile raamatuid lugeda, mida tema oli lugenud. 

Nüüd olen tähistanud vanavanemate päevi seoses oma emaga, kes oli minu laste vanaema ja minu lapselapse vanavanaema. Minu lapsed ja lapselapsed tahtsid seda päeva tähistada ja me lihtsalt oleme üksteise seltskonnas.

Minu jaoks on kõige tähtsam, et inimesed erinevatest põlvkondadest oleksid võimalikult palju koos ja räägiksid oma jutte. Me ei ole ju kõik igavesed ja see aeg, mida me saame koos veeta, on lühike.

Kas iga põlvkond usaldab teist? 

On küll tunda, aga ma arvan, et mida rohkem sa oma laste või lapselapsega aega veedad ja nendega räägid... Näiteks minu vanemad olid alati minu laste jaoks olemas: minu lapsed tahtsid nendega koos aega veeta, käisid reisidel ja muuseumides. Nad veetsid koos päevi, et õppida vanemaid inimesi usaldama. 

Kui minu lapsed said täiskasvanuks, nägin, millise armastusega nad arvestasid oma vanavanematega. Nüüd on nende vanavanemad juba surnud, aga sellepärast ma tahangi oma lapselapsega võimalikult palju aega veeta, oma mälestusi ja ideid rääkida.

Et tal tekiks samasugune side minuga. Mul on temaga juba tuntav side ja ma lihtsalt loodan, et inimesed saavad aru, kui tähtis on põlvkondade järjepidevus. See, mida sa tead kasvõi oma vanavanaemast, on praegusel ajal harv, inimesed ei tea oma suguvõsast peaaegu midagi.

Kuidas säilitada normaalne perekasvatusmudel ning kuidas me saame kasvatada Eestis häid lapsi?

Vanemad ise peaksid vaatama, kui palju nad on arvutis ja nutitelefonides. Kui lähed lapsega välja jooksma, sporti tegema või mänguväljakule ja räägid temaga, ei võta ta arvutit välja ega ole nutitelefonis. Ma ise tundsin seda vanemana olles samuti, aga sa saad sellest vabaneda, pühenduda lapsele ja temaga rääkida. Sa ei ütle, et laps räägib siis, kui kana pissib, vaid räägid temaga normaalset juttu ega alaväärista tema arvamust.

Nii et kõige olulisem aspekt on see, et me peame lapsi arvestama, mitte neid alavääristama.

Täpselt, peamegi arvestama nendega ja kuulama nende arvamusi, mitte ütlema, mida nad peavad arvama. Võib-olla tekivad neil oma mõtted sellest, kuidas teised inimesed ja koolis käitutakse, ja me peame nad ära kuulama.

Kas lapselapsed on sulle midagi rohkemat õpetanud?

Mul on praegu üks lapselaps – ma loodan, et tuleb neid juurde –, aga see esimene lapselaps on mulle väga palju õpetanud. Tänu temale olen kohtunud teiste lastega ja näen, kui väga lapsed vajavad tähelepanu. Neil on oma ideed ja mõtted, nad tahavad neid vahetada ja saada sinult kogemusi, mida saad neile edasi anda.

Samas nad saavad sinuga arutada asju, sest nemad näevad maailma ühtemoodi ja mina oma kogemuste kaudu teistmoodi. Mulle meeldib oma lapselapsega rääkida ja käia huvitavates kohtades; tal on nii palju küsimusi. 

Ta on õpetanud mulle kannatlikkust ja seda, et sa ei ärritu iga asja peale. Laps teeb nii, nagu tema tahab. Sa võid öelda, et reeglid on sellised ja nende järgi teeme, ning siis ta ütleb, kas on nõuuma või mitte. Seda ma olen õppinud, et kõik lapsed on väga erinevad, aga nad on väga teadmishimulised ja vajavad tähelepanu.