USA president Donald Trump ja Venemaa president Vladimir Putin on sõlminud diili Euroopa julgeoleku arvelt. Selle tagajärjed maksavad kinni ukrainlased oma verega ja ülejäänud eurooplased vähemalt esialgu rahaga, et Ukraina suudaks võitlemist jätkata. Võib arvata, et see ei jää viimaseks kokkuleppeks, mida USA Venemaaga püüab sõlmida ning et ka järgmised diilid seavad ohtu sellise Euroopa, milles Eesti-taoline väikeriik saab olla vaba ja suveräänne.

Mis mõttes diil?

Maailma energiaturgu tundvatele ekspertidele on ilmne, et kokkulepe, mille alusel Venemaa tarnib maailmaturule kuni 4,8 miljonit tonni diislit, on tühise tähtsusega. Ei saa USA sellest juurde olulisel määral diislit ega Venemaa otsustaval hulgal raha.

Rahvusvahelise poliitika ekspertidele on samal ajal ilmne kokkuleppe märgiline tähtsus. See saadab poliitilise signaali, mis on ülimalt negatiivne Ukrainale ning paljutõotav Venemaale. Ukrainal kadus viimanegi lootus, et USA võiks avaldada survet Venemaale, et jõuda Ukraina jaoks aktsepteeritavatel tingimustel sõlmitava rahuni.

Ukraina on viimastel kuudel töötanud selle nimel, et peatada sõjas mõlemapoolsed rünnakud energiataristule. Kuna Ukraina on suutnud tekitada Venemaa taristule märgatavat kahju, siis oleks USA surve abil olnud selline samm mõeldav, kuigi tõenäosus, et Kreml oleks loobunud oma plaanist talvel Ukraina surnuks külmutada, on olnud väike.

USA on avaldanud survet ainult Ukrainale, et too lõpetaks rünnakud Venemaa taristule, mida Ukraina muidugi ühepoolselt ei nõustu tegema. Trumpil jagub Putinile tänuavaldusi ja õnnesoove, kuid mitte hukkamõistu sõjakurjategudele, mis ähvardavad muuta elu pidevate pommituste all kannatavates Ukraina suurlinnades võimatuks. Hukkamõistu asemel on kehtestanud USA sanktsioonid Rahvusvahelise Kriminaalkohtule, mis uurib muuhulgas Venemaa sõjakuritegusid.

USA ähvardus katkestada luureinfo jagamine Ukrainaga, millest raporteeris Financial Times, kinnitab, et USA näeb Ukrainat takistusena kokkulepete sündimisele Venemaaga. Trumpi ja Putini vaatest on oluliseks takistuseks ka Ukraina president Volodõmõr Zelenski, kelle väljavahetamist nad mõlemad on nõudnud. Ei Trump ega Putin ei tundu mõistvat seda, et see on Ukraina rahvas, kes võitleb ja kes peab nõustuma rahuleppega, kui see lõpuks sünnib.

Diislidiil sai avalikuks samal ajal, kui Ukraina ja Euroopa esindajad olid Miamis pidamas kõnelusi USAga rahuprotsessi teemal. See, et taoline töökohtumine toimus, näitab, et USA on viimasel ajal asunud taas tõsiselt tegutsema Ukraina sõja lõpetamise nimel. Trump ei ole loobunud oma eesmärgist minna ajalukku veel ühe rahuleppe sõlmijana.

Mis saab rahuprotsessist edasi

On ilmne, et USA lähenemine ei tugine adekvaatsele arusaamale selle sõja põhjustest ja Venemaa strateegilistest eesmärkidest. Näiteks USA läbirääkija Jared Kushneri esinemine video teel Kiievis mõni nädal tagasi toimunud julgeolekukonverentsil väljendas selgelt USA ootust, et suurepäraste majanduslike võimaluste pakkumine mõlemale osapoolele on see võti, millega motiveerida neid rahu sõlmima. Sealjuures ei ole Trumpi administratsiooni esindajad sugugi varjanud seda, et ahvatlevad ärivõimalused Venemaal on oluline motivatsioon nende jaoks.

Kes vähegi tunneb Venemaad valitsevate jõustruktuuride maailmavaadet ning Ukraina sõja kulgu ja tagamaid, saab aru, et majanduslikud huvid on Kremli jaoks teisejärgulise tähtsusega. Kontroll Ukraina üle on Putini jaoks geopoliitiline kinnisidee, mille saavutamise nimel ta on valmis tooma suuri ohvreid.

Ukraina on seni püüdnud omalt poolt hoida USA-d rahuprotsessis kaasatuna. Ukraina jaoks on olnud oluline, et USA kuulaks ära Ukraina positsioone ning ei laseks end ülemäära mõjutada Kremli narratiividest.

Trumpi administratsioon on arvatavasti mõistnud, et rahu ei saa sündida USA ja Venemaa kahepoolse leppe tulemusel, vaid see peab olema ka Ukrainaga läbi räägitud ja ukrainlastele vastuvõetav. Sellele vaatamata on USA hoiak üha see, et survestada tuleb Ukrainat, kuid mitte Venemaad.

Eduka survestamise eelduseks on see, et Ukraina sõltub USA toetusest. Kuna Euroopa on paljuski asendanud USA sõjalise toetuse Ukrainale, on nõrgenenud USA suutlikkus Ukrainat mõjutada. Iraani sõjast tulenev USA suutmatus toimetada Ukrainale õhutõrjerelvastust on seda mõju veelgi kahandanud. Ühe olulise hoovana on veel alles luureinfo jagamine, kuid kui USA tõesti peaks lõpetama ka selle, nagu ta ähvardab, siis ei ole tal enam olulisi vahendeid, millega Kiievit survestada.

Möödunud aasta lõpul meediasse lekkinud 28-punktine Ukraina rahuplaan oli algselt sündinud USA-Venemaa läbirääkimiste tulemusel, mille aluseks oli Venemaa-poolne sisend. Ukraina ja Euroopa suutsid protsessi kaasuda ja pakkusid välja mõningaid parandusi, mis muutsid plaani Ukrainale vastuvõetavamaks.

Igal juhul oleks olnud tegu Euroopa julgeolekule väga halva tulemusega, mis oleks sundinud Ukrainat tegema olulisi järeleandmisi ilma, et oleks olnud usutavat tagatist, et Venemaa omalt poolt leppest kinni peab. Lõpuks oli Venemaa see, kes plaani tagasi lükkas, kuna ta ei olnud valmis isegi mitte näiliselt nõustuma ühegi omapoolse järeleandmisega.

Euroopa valikud ja vastutus

On oht, et USA soovib Venemaa huvidest lähtuva rahuplaani uuesti üles soojendada ja taas sundida Ukrainat halva diiliga leppima. Euroopa huvides on teha kõik selleks, et seda ära hoida.

See ei tähenda, et esmane eesmärk peaks olema koht läbirääkimiste laua ääres, millest Euroopas on palju räägitud. Euroopa on näinud oma rolli rahuprotsessis eelkõige USA-d täiendavana. Osades Euroopa pealinnades on lisaks naiivselt arvatud, et kõrgel tasemel suhtluskanalite avamine otse Moskvaga, mida käesoleva aasta jooksul on katsetanud Prantsusmaa ja Saksamaa, toob praeguses olukorras rahu lähemale.

Euroopal on puudunud selge arusaam ja tugevad teod, millest lähtuvalt sõja tulemust otsustavalt mõjutada, kuigi tehtud on rohkem kui keegi, eriti Venemaa, oleks osanud oodata. Venemaa vastased sanktsioonid, relvaabi Ukrainale ja kogu Euroopa kaitsevõime tõstmine on samm-sammult tugevnenud, kuid seni mitte piisavalt.

Trumpi administratsiooni senine tegevus ei anna alust loota, et USA juhtimisel võiks sündida rahulepe, mis vastaks Euroopa ja Eesti elulistele julgeolekuhuvidele. On selge, et Euroopa peab võtma vastutuse julgeolekugarantiide pakkumise eest Ukrainale, mida tuleks teha viisil, mis ühtlasi seob Ukraina teiste Euroopa riikide kaitsmisega. Teisisõnu peab Ukrainast saama Euroopa julgeolekuarhitektuuri lahutamatu osa.

Ei saa jääda lootma sellele, et millalgi saab Ukraina NATO liikmeks. Sellest eesmärgist pole muidugi mõistlik loobuda, kuid selle saavutamine on ülimalt ebakindel. Seda olulisem on liikuda edasi EL-i laienemisega, kuigi Ukraina täisliikmesuseni ei ole võimalik jõuda nii kiiresti, nagu ukrainlased loodavad (Zelenski on rääkinud eesmärgist liituda 2027. aastal).

Ukraina lõimimine Euroopa kaitsega toimub juba samm-sammult läbi kahepoolsete koostöölepete ja Ukraina kaasamise regionaalse kaitsekoostöö formaatidesse nagu brittide juhitud ühendekspeditsioonivägi JEF.

Euroopa võib peagi jõuda valiku ette, kas olla kaasatud läbirääkimistesse leppe üle, mis meenutab uut Münchenit või Jaltat, või jääda kõrvale ning koondada oma jõud taolise leppe takistamisele.

Eurooplastel tuleks suunata oma jõupingutused mitte USA veenmisele või kaasumisele USA juhitud protsessi, vaid Ukraina toetamisele, Venemaa survestamisele ning Euroopa uue julgeolekukorralduse loomisele viisil, mis kaasab Ukrainat ning kohaneb USA eemaldumisega Euroopast.