Tuli külla sõber ja ma mõtlesin, et viiks ta kuhugi lahedasse kohta sööma. Läksimegi siis sellisesse underground-restorani, kus kriiksuva puupõrandaga saalis seisid erinevad vanakraamipoodidest hangitud lauad, ükski tool ei omanud kaksikut ja kõlaritest kõlas seniavastamata bändide kepsakat looming.

Ettekandja oli pealaele kogutud takuste rastapatsidega, huule- ja kulmurõngastega, kitsaste teksadega, tanksaabastes ning halli ilma ühegi kirjata pusa kandev naeratav neiu. Söögid olid vaid vegan – ilma ühegi loomse elemendita. See-eest sai aga pudeli isetehtud ökoveini. Sõbrale meeldis, ehkki ta polnud teab mis taimetoitlane.

Kui nüüd keegi arvab, et tegemist on järjekordse Tallinna Telliskivi linnaosas avatud hipsterrestorani külastusega, siis see inimene eksib. Aasta oli 1995 ja me olime Berliinis, tolle aja globaalse underground’i Mekas.

Saksamaade ametlikust ühinemisest oli möödas viis aastat, ent Ida-Berliin elas kummalist elu olukorras, mis oli normaliseerumisest väga kaugel. Vanad struktuurid lakkasid olemas, ent uued ei töötanud veel alati. Johtuvalt sellest olid ka tühjalt või pooltühjalt seisvate hoonete omandisuhted väga segased.

Vaakumi täitis alternatiivkultuur. Keldrites, tühjades majades, isegi trepialustes konkudes avati lugematuid klubisid, baare ja restorane. Nii oli ka selle Ida- ja Lääne-Berllini piiril seisva majaga. Selles oli kunagi elumaja, mille keldris asus keegliklubi. Nüüd oli see aga „vallutatud maja“ – tühjalt seisvas hoones elasid peamiselt igat masti punkarid ja esimesel korrusel oli mitu klubi.

Ühes neist tehti kord nädalas punkrestorani. Saali toodi lauad, köögis, kus tavaliselt valmistati toitu bändidele, asusid pliidi juurde vegankokad ja koht sai ruttu populaarseks.

Erinevus tolle ammuse restorani ja täna Telliskivist leitavate pealtnäha sarnaste asutuste vahel oli põhimõtteline. Punkrestoran oli odav, selle eesmärk polnud teenida kasumit, vaid luua uus huvitav koht underground-maailmas. Ja ega punkaritel poleks raha ka eriti olnud. Üldiselt maksis seal pudel veini ja kaks väga korralikult tehtud suurt taldrikutäit toitu tänapäeva ekvivalendis umbes seitse ja pool eurot.

Rastapatsiline tüdruk ei ostnud oma tekstita pusa kallist disainerriiete poest, vaid ehituspoest, ehitusriiete osakonnast. Nagu enamik meist. Odavad, mugavad ja vastupidavad rõivad ning ega mujal tol ajal pildita särke-pusasid eriti müüdudki.

Rastapatside kandmine nõudis tol ajal julgust, selliseid inimesi vaadati metroos ja tänaval viltu. Kitsad püksid olid üldse tol ajal no-no. Moes olid hoopis miskid imelikud kottpüksid.

Punkrestorani hektiline sisustus oli samuti tingitud rahapuudusest – mööbel leiti kas prügimägedelt (sakslased viskavad üldse palju asju ära) või türklaste vanakraamipoodidest. Kui mööblit ei olnud, siis naelutati kokku euroaluseid.

Ükski endast lugu pidav moekas meesterahvas ei kandnud sel ajal siilisoengut. Grunge ja muu taoline oli tol ajal just moeajakirjade esikaanele jõudud ja trendikas mees pidi oma juukseid kõvasti sättima. Siilisoeng kombineerituna taaskasutusteksade, tätoveeringute ja ehituspoest ostetud lihtsa valge T-särgiga oli ainult tänavastiil. Mitu niimoodi riietatud tüüpi nägid juba välja nagu jõuk ja üldiselt selliseid välditi. Valge kirjadeta särk seostus sõjaväe või vanglaga, tätoveeringud ka. Sõrmenukkidele tätoveerimine oli otsene vihje agressiivsusele.

Nendes punkmajades oli tihti ka väikeseid toidupoode. Pidasid neid kõiki muidugi punkarid ise. Sisuliselt olid need ökopoed, sõna „mahe“ polnud veel leiutatud. Nendes poodides müüdi palju igat masti põllumajanduslike hipikommuunide toodangut – kartulist kuni toiduõli või vorstideni.

Kommuunide eesmärk oli eksisteerida väljaspool kapitalistlikku masstoodangut ja mammonakultust. Kõik see kokku oli muidugi naiivne protest kommertsialiseerumise ja kapitalismi vastu, aga selles kõiges oli stiili ja ka teatud demonstratiivset teistmoodiolemist. 

Siit algabki see probleem, mis on minul ja enamikel endistel subkultuurlastel hipsteritega. Disainerite lakitud euroalustest ehitatud mööbel, mahevein, idamaised toidud, hoolikalt valitud antiiktoolid, samade disainerite poolt kergelt lihvitud kastilaudadest valmistatud seinakatted… Kõik on nii nagu oli omal ajal, aga see tundub kunstlik, ülekontseptualiseeritud ja hillitsetud.

Kallis ka muidugi. Tudengid rääkisid mulle, et väga vinge ilma kirjadeta pusa maksab tänapäeval viiesaja euro ringis. Ühesõnaga, tarbimisvastane vastukultuur on tehtud salongikõlblikuks tarbimiskultuuriks.

Hipsterid on nagu subkultuur ja samas nagu ei ole ka. Alustame kasvõi sellest, et ükski hipster ei nimeta ennast hipsteriks. See oleks täiesti kujuteldamatu baikerite, punkarite, hiphopparite ja kõikide muude karvaste ja suleliste puhul, kes kannavad uhkusega oma subkultuurilist nime.

See on pool probleemi.

Teine poole probleemist on, et kui klassikalised subkultuurid laenasid oma välimusse elemente mainstream-moest või spordirõivastest, siis hipsterid ekspluateerivad subkultuurseid garderoobe ja fonoteeki. See on aga subkultuurimaailmas, kus igal rühmal on „oma“ välimus ja muusika, enam-vähem surmapatt. Hipsterid tõid kogu selle kiivalt kaitstud subkultuurse varasalve pealtvoolu, muutes selle kalliks masstooteks. 

Ja sestap ei armasta underground hipstereid. Keeruline on aga mitte armastada kedagi, keda nagu polegi olemas. „Vabandage, kas te olete hipster?“ – „Ei, muidugi mitte!“

Huvi hipsterite vastu aga on. Mind kutsutakse sel teemal esinema. Sel aastal kinnitati ühe Tartu Ülikoolis magistritöö teemaks hipsterid. Teadlased teevad sel teemal konverentse. Hipsterid aga väidavad, et hipstereid pole olemas. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.