USA presidendi Donald Trumpi ja Venemaa juhi Vladimir Putini väidetavalt telefoni teel tehtud diislidiili kohaselt peaks Venemaa tarnima maailmaturule esialgu 300 000 tonni diislikütust, novembris veel 500 000 tonni, seejärel miljon tonni ning hiljem "võimaluse korral" veel kolm miljonit tonni. Kokku on lubatud 4,8 miljonit tonni diislit.

Esmapilgul justkui suur kogus. Tegelik mõju sõltub aga sellest, kui kiiresti suudetakse kütus tarnida ja kui palju sellest on maailmaturu jaoks tegelikult ka lisamaht.

USA tarbib kuus ligikaudu 16 miljonit tonni diislit, millest enamik on kodune toodang. Esimene lubatud 300 000 tonnine tarne vastab seega vähem kui kahele protsendile USA ühe kuu tarbimisest. Novembriks lubatud 500 000 tonni moodustab umbes kolm protsenti.

Kogu lubatud 4,8 miljonit tonni oleks ligikaudu 30 protsenti USA ühe kuu tarbimisest, kuid selle tarnimiseks ei ole määratud tähtaega ning suurem osa sellest ei pruugi üldse USA-sse jõuda. Kui see 4,8 miljonit tonni jõuaks tõesti USA-sse näiteks aasta jooksul, oleks see 400 000 tonni kuus ehk kaks ja pool protsenti USA tarbimisest. Eeldada, et see tegelikult võiks mõjutada kütusehindu USA-s on naeruväärne.

Veel vähem on tegemist kogusega, mis võiks pikema aja jooksul maailma kütuseturgu põhjalikult muuta.

Oluline on seegi, et Venemaa lubatud diisel ei pruugi olla või pigem ei olegi uus toodang. Vähemalt osa sellest on juba toodetud ja seisab ladudes või eksporditorustikes. Sellise kütuse turule toomine võib pakkumist ajutiselt suurendada. Kui aga Venemaa lihtsalt müüb senistele ostjatele mõeldud kütuse uutele ostjatele, ei suurene maailma kogupakkumine üldse.

Samal ajal on Trumpi jaoks kokkuleppe peamine eesmärk, vähemasti tema sõnutsi, kütusehindade alandamine. Tuleb järeldada, et Trump kas loodab, et Vene diisli turule laskmine omab psühholoogilist efekti ja mõjutab turge, kavatseb Vene naftaekspordi sanktsioonide edasist leevendamist või on lihtsalt lasknud endal venelastel naha üle kõrvade tõmmata. Kõik variandid on küllalt kurvad.

Putini jaoks on kokkuleppe tähendus hoopis suurem

Venemaa tootis 2025. aastal ligikaudu 85 miljonit tonni diislit, millest umbes 61 miljonit tonni oli suvine diislikütus. Ukraina edukad rünnakud Vene rafineerimistehaste vastu on 2026. aastal tootmist oluliselt vähendanud. Samal ajal on venelased silmitsi tuntud hooajalise probleemiga, nimelt tuleb talv Venemaal alati ootamatult. Talvel vajatakse põhja pool külmakindlat diislit, ent puruks lastud ja remonti vajavad tehased ei suuda kas piisavalt kiiresti või üldse selle tootmisele üle minna.

Seetõttu võib Venemaal olla korraga suvise diisli ülejääk ja talvise diisli puudus. Suvine diisel tuleb kas eksportida või ladustada. Kui mahutid täis saavad, tuleb rafineerimistehastel tootmist vähendada, mis halvendab veelgi Venemaa kütusebilanssi.

Seega on Putini kasu siin suurema mõjuga kui suhteliselt tühine ekspordimahu suurenemine. USA sanktsioonide ajutine leevendamine võimaldab Venemaal müüa kütust, mis muidu hoiab mahutid täis ja uut pole kuhugi panna. Nüüd saavad tehased tööd jätkata ja tekib täiendav eksporditulu.

Iseasi on, kas venelased suudavad lubatud kogused tegelikult tarnida. 2025. aastal eksportis Venemaa erinevate arvestuste järgi ligikaudu 27 kuni 40 miljonit tonni diislit. 2026. aasta kolmandas kvartalis oli meritsi toimuv eksport langenud umbes 190 000 barreli (see võib olla meie vaatest optimistlik hinnang ja vist ei tugine täielikule statistikale, aga paremat hetke ei ole) ehk 26 000 tonnini päevas. See tähendab 80 protsenti vähem kui aasta alguses.

Seega, esimese 300 000 tonni tarnimine ei tohiks olemasolevate varude korral olla ületamatu probleem. Ka novembriks lubatud 500 000 tonni on põhimõtteliselt võimalik.

Kuid kogu lubatud 4,8 miljoni tonni eksportimine praeguse tempoga võtaks ligikaudu kuus kuud. Sedagi juhul kui kogu senine ekspordimaht suunataks kokkuleppe täitmiseks USA-le. Kui aga Venemaa tahaks tarnida need kogused näiteks kahe kuuga, siis peaks eksport kasvama praegusega võrreldes umbes kolm korda. See peaks olema võimatu, vähemalt ilma rafineerimistehaste taastamiseta, eriti eeldades et Ukraina rünnakud jätkuvad.

Trump saab muidugi teatada, et on toonud maailmaturule miljoneid tonne täiendavat kütust ja asunud hindu alandama. Nagu nägime, alandas tema vastavasisuline säuts nafta hinda reedel üle nelja protsendi.

Tegelik ja püsiv hinnalangus eeldab, et lubatud kütus ka turule jõuab ning see tarne pole mitte ümbersuunamine – näiteks Brasiilia asemel läheb diisel USA-sse –, vaid lisa maailmaturu kogupakkumisele. Ühekordne tarne võib hindu mõjutada päevadeks võib-olla nädalateks, kuid kindlasti ei lahenda see pikemaajalist puudujääki. Kokkuvõttes ma ei näe Trumpi loodetud hinnalangust USA-s ega maailmaturul.

Kokkuleppe kõige olulisem mõju on poliitiline ja ka psühholoogiline

Diislidiili kõige suurem nõrkus on selle silmatorkav asümmeetria. Nagu ikka on venelased oma juba kätte saanud ja USA on saanud lubadusi, mille täitmine on ebatõenäoline. Venemaa ei ole seni pidanud tegema sisuliselt midagi, mis ei oleks niigi tema enda huvides, vastupidi, Venemaa on sisuliselt saanud USA heakskiidu jätkata Ukraina taristu hävitamist.

USA rahandusministeerium väljastas juba sanktsioonierandi, mis võimaldab Venemaa diislikütusega seotud tehinguid kuni 7. aprillini 2027. Erand ei ole seotud lubatud tarnete tegeliku toimumisega ega sisalda koguselist ülempiiri. See tähendab, et Venemaa saab sanktsioonide leevendamisest kasu juba praegu, sõltumata sellest, kas Putin suudab või üldse kavatseb Trumpile lubatud 4,8 miljonit tonni diislit tarnida.

Venemaa vastusooritus seisneb lubaduses müüa oma diislikütust. Mitte kinkida, mitte anda humanitaarabina, vaid müüa maailmaturul kütust, mille eksportimisest Venemaa ise on eluliselt huvitatud. Putin sai võimaluse teenida täiendavat tulu ja leevendada Ukraina rünnakute mõju Venemaa naftatööstusele.

Mingit teadaolevat vastukohustust lõpetada Ukraina energiataristu ründamine, vähendada sõjategevust või teha järeleandmisi rahuläbirääkimistel Venemaa võtnud ei ole. Trump on hoopis survestanud, vaata et ähvardanud Ukrainat, et ta lõpetaks vene naftataristu ründamise.

Kokkuleppe moraalne probleem on kolossaalne. Lääneriigid on aastaid (jah, kohati silmakirjalikult, aga siiski) püüdnud piirata Venemaa energiatulusid, et vähendada tema võimet pidada agressioonisõda Ukraina vastu.

Suuresti on Euroopa ja USA ses asjas olnud üksmeelel. Nüüd avab USA president venelastele uue võimaluse kütust müüa ning esitleb seda sammuna maailma majanduse ja Ameerika tarbijate huvides. Samal ajal on ta varem ähvardanud sanktsioonidega kolmandaid riike, kes Vene naftatooteid ostavad (näiteks veel hiljuti Indiat) ja kongress võttis äsja vastu nn Lindsey Grahami seaduse, mis võimaldaks Venemaad tõhusalt sanktsioonide alla panna.

Trumpi diil läheb sellega kardinaalselt vastuollu. Venelased saavad Ukraina taristu hävitamise eest preemiaks lisatulu teenida ja võimaluse esineda maailma energiaturu päästjana.

Putinile on see igal juhul oluline poliitiline ja psühholoogiline võit. Ta saab näidata nii oma kodupublikule kui ka rahvusvaheliselt, et Venemaa isoleerimise poliitika ei pea vastu ning isegi USA vajab Venemaa abi. Veelgi enam, Venemaa sai selle tulemuse ilma ühegi järeleandmiseta Ukrainas. Ütleks et 4:0 Putini kasuks…

Ukraina jaoks on sõnum eriti halb. Ukraina on võtnud suuri riske, et kahjustada Venemaa rafineerimistööstust ning vähendada sellega agressori majanduslikku ja sõjalist võimekust. Ukraina enda igapäevast kahju on siinjuures masendav meenutada. Ja nüüd aitab meie põhiliitlane vähemalt osaliselt leevendada just nende rünnakute majanduslikke tagajärgi, mis on seni olnud Ukraina üks põhitrumpe venelaste survestamiseks. Samal ajal jätkavad venelased Ukraina elektrijaamade, küttesüsteemide ja energiataristu ründamist ja tsiviilisikute mõrvamist.

Võib võtta mürki, et Venemaa kasutab lubatud diislitarneid poliitilise survevahendina. Kui Trump hakkab siduma Ameerika kütusehindade langetamist Venemaa rafineerimistehaste töövõimega, ütleb Putin, et Ukraina on süüdi ja las Trump lõpetab nende ründamise. Trump tundubki juba seda loogikat (või täpsemalt absurdi) kasutavat. Nii kujuneb seis, et agressor jätkab Ukraina energiataristu hävitamist, aga Ukrainale avaldatakse survet loobuda rünnakutest agressori energiataristu vastu.

Kokkulepe tekitab probleeme ka Euroopa ja USA suhetes. Euroopa Liit on püüdnud vähendada sõltuvust Vene energiast ja piirata Venemaa sõjamajanduse tulusid. USA, eriti Trump, on aastaid Euroopat noominud, et me ikka veel ostame Vene naftatooteid. Nüüd laseb ta sellele kõigele kõrge kaarega.

USA sanktsioonierand muidugi ei tühista Euroopa sanktsioone, kuid muudab ühise sanktsioonipoliitika hoidmise keerulisemaks. Vene varilaevastiku pidamine muutub odavamaks, kindlustusfirmad võivad hakata vene laadungiga tankereid taas kindlustama jne. Sellel kõigel on laiem mõju kui üksnes diisel.

Euroopa ettevõtted peavad jätkuvalt arvestama EL-i piirangutega, samal ajal kui ameeriklased lubavad venelased turule. Võib eeldada, et Euroopa naftaärid hakkavad nüüd survestama oma valitsusi tegema sarnanesid järeleandmisi.

USA kredibiilsus on saanud üsna karmi löögi nii Euroopas kui ka Ukrainas. President Volodõmõr Zelenski on diili juba mõistetavalt ja ainuvõimalikul kritiseerinud. Ainsad, kes Euroopas võivad rõõmustada on AfD-laadsed putinistlikud paremjõud.

Kõige selle juures on kokkuleppe majanduslik kasu USA-le pehmelt öeldes ebakindel. Mõju USA bensiinihindadele on veelgi kaudsem kui diislihindadele ja pigem puudub. Venemaa saab võimaluse laiendada ostjate ringi, vähendada hinnasoodustusi, teenida eksporditulu ning leevendada rafineerimistehaste ladustamisprobleeme. Õnneks ei lahenda see diil Venemaa enda talvise diislikütuse puudust ega taasta Ukraina rünnakutes kahjustatud tootmisvõimsusi.

Niisiis. Trump saab lubada odavamat kütust, mis teda tegelikult ei aita, Putin on juba saanud tegeliku sanktsioonileevenduse.

Sellel kõigel on ilmselt pikem eellugu. Financial Timesi 10. oktoobri teatel hoiatasid USA esindajad Steve Witkoff ja Jared Kushner Ukraina läbirääkijaid Miamis, et Washington võib piirata luureinfo jagamist, kui Ukraina ei lõpeta rünnakuid Venemaa naftataristule. Ukraina delegatsioon katkestas visiidi ennetähtaegselt. Ühesõnaga, USA ähvardab lõpetada viimase olulise abi, mida ta Ukrainale annab, abistades samal ajal otseselt agressorit.

Kokkuleppe majanduslik mõju on maksimaalselt tagasihoidlik, tõenäoliselt minimaalne. Selle moraalne ja poliitiline mõju võib olla palju kestvam ja USA-le pikas plaanis äärmiselt negatiivne. See nõrgestab sanktsioonide usutavust, asetab Ukraina surve alla ning süvendab Euroopa ja USA erimeelsusi.

Kokkuvõttes on tegemist uue Sputniku spinniga. Koroonapandeemia ajal müüs Putin üle maailma vaktsiini, mis ei töötanud ja mida ta ei suutnud toota, luues mulje et Venemaa päästab hädasolijaid. Nüüd on ta ühe korraga leevendanud oma ekspordihäda, tõestanud, et lääne sanktsioonid ei pea ja andnud hoobi USA reputatsioonile.