Kasuvanemad on Eestis ühed kõige põhjalikumalt koolitatud lapsevanemad. Nad on läbinud PRIDE-eelkoolituse, enamik on käinud traumakoolitustel, lugenud kiindumusest ja närvisüsteemist ning oskavad neid mõisteid sageli selgitada paremini kui mõni spetsialist. Ja ometi küsivad nad ikka sama: miks see endiselt nii raske on? Laps läheb endast välja näiliselt tühise asja pärast, koolihommikud kurnavad, magama minek on lahing.

Lisaks ei ole haridus- ja ka lastekaitsesüsteem kõrval Eestis veel nii trauma- ja nende laste vajadustest teadlik, kui peaks olema, arvestades kaasaja valdkonna arenguid ja teadmisi maailmast, mis lisab kasuvanematele lisakoorma õlgadele.

Vanem hakkab kahtlema, kas ta on midagi kahe silma vahele jätnud ja kas ta üldse sobib kasuvanemaks. Sobib küll. Viga on selles, kuidas me teda toetame.

Pusle ilma pildita

Kalla lauale tuhandest tükist pusle, aga ära näita kellelegi pilti karbi kaanel. Tükid on kõik olemas, kuid kokku neid ei saa.

Eesti perepõhise asendushoolduse tugisüsteem on praegu ehitatud täpselt nii. Sotsiaalkindlustusamet rahastab hooldus-, eestkoste- ja lapsendajaperedele seitset teenust: kohanemistuge, peretuge, pereteraapiat, psühholoogilist nõustamist, kogemusnõustamist, tugigruppe ja grupinõustamist. Neid osutab seitse organisatsiooni ning ameti veebilehel on peretoetajate, pereterapeutide, psühholoogide ja kogemusnõustajate kohta neli eraldi nimekirja.

Iga tükk on omaette väärtuslik ja amet on teinud õigeid samme. Teenusekordade lugemise asemel kehtib nüüd rahaline limiit, mille piires valib pere sobivad teenused ise. Valikuvabadusest on kasu ainult sellel, kes näeb tervikut. Kasuvanem, kelle kogu tähelepanu kulub sellele, kuidas koos lapsega tormisel traumajärvel pinnal püsida, seda ei näe.

Tükeldatud on ka tee kasuvanemaks. Pere esitab taotluse sotsiaalkindlustusametile ja ootab otsust, seejärel lisanduvad teenuseosutaja ja omavalitsuse lastekaitsetöötaja. Kohanemistugi kestab kuni aasta. Pärast seda saab peretuge ainult omavalitsuse suunamisel: ühe suunamisega kuni kaheksa kuud järjest ja lapse kohta kokku 24 kuud.

Nii võib ühel perel olla PRIDE-koolitaja ühest kohast, peretoetaja teisest, psühholoog kolmandast ja tugigrupp neljandast, lisaks veel lapse lastekaitsetöötaja. Igaüks räägib oma keeles ja näeb oma lõiku ning selle eest, et lõigud kokku sobiksid, ei vastuta keegi.

Kui laps õhtul hoolivust tõrjub ja agressiivseks muutub, ei mõtle vanem, milline koolituspäev või õppematerjal siia sobiks. Ta püüab korraga mõista last, iseennast ja nende omavahelist suhet. Traumakogemusega laps terveneb suhtes, mida pere loob päevast päeva. Seepärast peab ka pere toetamine olema suhe, mitte teenuste loend.

Killustatud tugi teeb vastupidist. Iga uue spetsialisti juures räägib pere oma loo otsast peale. Iga nõuandja toob oma raamistiku ja vanemad kuulevad vahel vastukäivaid soovitusi. Üks vanem käib nõustamisel, teine mitte, ja kasvatuses tekib kaks keelt.

Nii võib tugisüsteem ise peret lõhkuda. Vanemate omavaheline suhe kulub õhukeseks, pere teised lapsed jäävad tagaplaanile ja abi otsimisest saab lisatöö. Halvimal juhul hooldus katkeb ja laps kogeb veel üht kaotust.

2025. aasta lõpus kasvas hooldusperes 149 last, asendus- ja perekodudes 725. Hoolduspereks soovijaid oli 30, aasta varem 36. Kes näeb teisi peresid üksi rabelemas, see ise hoolduspereks ei hakka.

Üks pere, üks tugiorganisatsioon

Lahendus on siduda iga kasupere ühe kindla tugiorganisatsiooniga, kes tunneb peret algusest peale ja vastutab tervikpildi eest.

Sotsiaalkindlustusametile on mul kuus ettepanekut.

1. Üks pere, üks organisatsioon. Pere valib tugiorganisatsiooni juba ettevalmistuse ajal ja jääb sellega seotuks seni, kuni laps peres kasvab. Valik on pere oma ja põhjendatud soovil saab organisatsiooni vahetada.
2. Üks püsiv peretoetaja. Pere valib organisatsiooni abiga endale peretoetaja ehk pere sotsiaaltöötaja. Tema tunneb pere lugu, koostab koos perega arenguplaani ning kaasab vajaduse korral psühholoogi, terapeudi või kogemusnõustaja. Pere ei pea nimekirjadest spetsialiste otsima ega oma lugu iga kord uuesti rääkima.
3. Rahastada suhet, mitte teenusekordi. Organisatsioon saab iga pere eest püsivat tasu mitmeaastase lepingu alusel. Praegune rahaline limiit jääb alles lisateenuste jaoks.
4. Kaotada peretoe katkestused. Kui laps on peres elanud üle aasta, peab pere saama abi küsida otse oma organisatsioonilt, ilma omavalitsuse suunamise ja kaheksa kuu piirita. Omavalitsus jääb partneriks, mitte väravavahiks.
5. Koolitus, supervisioon ja nõustamine ühte raamistikku. Organisatsioon aitab perel kujundada kasvatusviisi, mida jagavad mõlemad vanemad ning mis arvestab ka paarisuhet ja pere teisi lapsi.
6. Ametile kvaliteedi hoidja roll. Sotsiaalkindlustusamet kehtestab tugiorganisatsioonidele ühtse standardi, rahastab neid ja mõõdab tulemust: kui palju hooldusi katkeb, kui püsivad on peretoetajad ja kui toetatuna pered end tunnevad. Praegune rollide dubleerimine kulutab niigi nappi ressurssi.

Suur osa sellest on juba olemas. Samad seitse organisatsiooni osutavad teenuseid praegugi ja peretoetaja roll on loodud. Kasuvanemad väärivad väärivad tuge, mis aitab mõista, kuidas need strateegiad kokku sobivad ning mida nad näevad oma lapses, iseendas ja oma suhetes.