Artikkel on rohkem kui viis aastat vana ja kuulub arhiivi, mida ERR ei uuenda.

Triin Toomesaar: diagnoos – poiss/tüdruk

Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi
Triin Toomesaar on haridusaktivist ja programmi "Noored Kooli" vilistlane. Autor/allikas: erakogu

Olin teadlik, et poistele ja tüdrukutele on koolides ja kodudes tihti erinevad ootused, mistõttu arvasin, et mind ei suuda soorollide teemal suurt miski enam üllatada. Ometi on viimaste kuude jooksul pannud mind mõtlema väga paljud suulised või kirjalikud vestlused vanemate, kolleegide ja õpilastegagi, kelle sõnades ja signaalides märkasin minugi jaoks ootamatult sagedalt korduvaid soomustreid, millistesse meie kasvav põlvkond surutud on.

Ühiskond – kaasa arvatud õpetajad, õppematerjalid, aga eriti lapsevanemad – seab lastele sõltuvalt nende bioloogilistest tunnustest erinevaid ootusi ja piiranguid nii oskuste kui omaduste suhtes. Seda on kinnitanud ka Eestis läbi viidud soolise võrdõiguslikkuse uuringud, millest muu hulgas nähtub, et emad-isad peavad poiste puhul võrreldes tüdrukutega oluliselt vajalikumaks tehnikaga hakkama saamise ja autojuhtimise oskusi ning ettevõtlikkust ja läbilöögivõimet, samas kui tüdrukute kasvatamisel leitakse poistega võrreldes oluliselt tähtsamad olevat söögitegemise, oma välimuse eest hoolitsemise, aga ka kodu koristamise oskused.

Ent see pole veel kõik!

Väga sageli olen erinevate olukordade osalistelt kuulnud sõnu „poisid on poisid“, „me ei saa ju poisilt oodata, et...“ või „see on poiste maailm“. Eelkõige kumab nendest väidetest läbi käegalööv toon, et noormehed ei olegi teatud käitumiseks või tulemusteks võimelised. Poisi sugu on nii õpetajatele, vanematele kui ka õpilastele endile andestav vabandus käitumisreeglite rikkumiseks või kehvemateks õpitulemusteks. Harvem kasutatakse sarnaseid lauseid positiivse käitumise jõustamiseks, ent siis tehakse seda tihti võrdluses tüdrukutega ning tähenduses, et poisid on põnevamad, julgemad, aktiivsemad või loomingulisemad kui nende naissoost kaaslased.

„Nad on ju tüdrukud!“ on teine tüüpfraas, mida koolikeskkonnas kuulda on. Neidude ootuspärane käitumine tähendab kuulekust, korrektsust ja õpiusinust, mida poisid, aga ka mõned õpetajad sageli hoopis halvustama kipuvad. „Ma ei taha mingiks [tüdrukuks],“ on kostnud nii mõneltki poissõpilaselt, kes töökust ja kohusetunnet negatiivseks isikuomaduseks peab. Samal ajal liigub koolides ringi õpetajaid, kes tüdrukute valmisoleku töövihikut täita igavaks ning isikupäratuks kuulutavad, selmet siis kogu klassile põnevamaid aktiivõppemeetodeid pakkuda. Neidudel on justkui võimatu kellelegi meele järele olla, sest halvustatakse nii nende liigset usinust kui ka – hoidku selle eest! – liigset looderdamist.

Kus koeb palgalõhe?

Poisid-on-poisid-vabandus tähendab tihti seda, et poiste ja tüdrukute pingutusel ja hinnetel on erinev väärtus. Millise signaali annab tulevastele täiskasvanutele see, et nii mõnegi noormehe vaevu „kolmedele“ tehtud sooritused saavad sageli enam positiivset tähelepanu: poiss on piisavalt tubli, kui ta ei saa „kahtesid“. Neidude väga head või suurepärased tulemused jäävad aga tihti märkamatuks, kuna nende hästiõppimine on ootuspärane: isegi kui tüdruk pingutab veel rohkem, jääb enamasti maksimaalseks tasulaeks ning tähelepanuks kommentaarideta „5+“. Tüdrukute õpitulemustele reageeritakse elavamalt sageli alles siis, kui nende „neljad-viied“ muutuvad „kolmedeks“. Teisisõnu kipub poisi ebamäärase soorituse eest saadud „kolm“ olema samaväärne (st ootuspärane ja aktsepteeritav) või mõnikord väärtuslikumgi kui tüdruku „viis pluss“ hädavajalikust suurema pingutuse eest.

Mitmed noored teavad õpetajale öelda: „Paber (ja hinded) ei tähenda midagi.“ Omamoodi on see tõsi ning näiteks koolidest lahkunud või välja kukkunud, ent hiljem edukaks osutunud meeseeskujusid on lähiajaloost võtta mitmeid; naistel on aga tasuvat tööd diplomi olemasolust hoolimata meestest oluliselt keerulisem leida. Sugupoolte välja teenitud paberite erinev väärtus peitub ka rahvasuus levinud ütlustes „juhiluba ei sõida“ ja „naine roolis, auto kraavis“. Meil on ühiskondlik arusaam, et mehed per se juhivad autot naistest paremini, kusjuures väikelinnades ja külades tiirutavad teismelised noormehed oma üles putitatud romudega sageli ringi ning kuni õnnetust ei juhtu, ei pilgu kellegi silm. Naised ei oska väidetavalt aga piisavalt hästi sõita isegi juhiluba omades.

Õpetajana näen seega üha lähemalt, kuidas sooliselt ebavõrdne tööturg ning ühiskond tervikuna on meie kodude ja koolide peegel ning erinev suhtumine sugupooltesse on see koht, kus meie matsakas palgalõhe ning tema kasvav liigikaaslane hariduslõhe oma marjaterad koeb. Sellest tulenevalt sean ka näiteks kahtluse alla väite, et vanematesse klassidesse jõudes kipuvad poisid õppimisele käega lööma seetõttu, et koolis on meeletult igav ja nüri – pigem peitub rohkem põhjuseid noormeestele seatud madalates ootustes ning tüdrukutega võrreldes oluliselt avaramates käitumisraamides.

Saare Milvide ühiskond

Paljude noormeeste vastutustunne võetakse poisi-diagnoosiga ära: ta võibki olla lärmakam, aktiivsem, isegi vägivaldsem (mis poiss see on, kes kakelnud pole!), loodrim ja mõtlematum, sest... poisid on poisid. Kohustus üha enam pingutada ning võimalikult korrektne ja asjalik olla kuulub tüdrukutele, sealjuures saadakse juba väga varakult selgeks sugude erinev väärtus, kuna kasvava meessoo pisem pingutus on tihti suurema väärtusega kui kasvava naissoo oma.

Erinevad ootused peegelduvad hiljem muu hulgas Eesti meeste riski- või lausa hooletuskäitumises, mis toob kaasa mõttetuid hukkumisi ja terviseprobleeme, lühendades ühe sugupoole keskmist eluiga märkimisväärselt. Samal ajal kasvab justkui topeltkõvade meestena käituvate nn Saare Milvide hulk, kes ajal, mil mehed paremal juhul suure sissetuleku nimel lihtsamaid, ent tasuvaid töid teha vihuvad, halvemal juhul aga autoga kihutades ja/või poe taga õlut libistades ennast- ja teisihävitavalt käituvad, kõik ülesanded lastekasvatamisest koduremontimiseni üksi ära teevad, pidades meest lihtsa seltsilise ja kaisuloomana, meenutades ohkamisi lapsepõlves kuuldud ütlust: „Poisid on poisid.“

Jah, see siin on üks suur ja inetu üldistus, mis ilmselt ka paljudel lugejatel nüüdseks karvkatte üsna turri on ajanud: kõik Eesti mehed ja naised ei ole ju sellised, kõik vanemad või õpetajad ei mõtle nii! Ent jälgigem end veidi: me üldistame oma nad-on-sellised-ja-nemad-teistsugused-lausetega õpetajate, vanemate ja kodanikena ise liiga tihti samamoodi, oodates noortelt just nende sotsiaalsele soole kohast käitumist, kuigi kõik poisid ja tüdrukud ei ole sugugi stereotüüpilised poisid ja tüdrukud.

Milline jälg jääb areneva täiskasvanu tulevikku, kui seame noormeestele madalaid (õpi)ootusi, vabandades enda ja laste tegusid või suhtumist poisiksolemise diagnoosiga? Millise teadmisega kasvavad tüdrukud naisteks, mõistes, et poistele on võrreldes nendega lubatud oluliselt rohkem vigu ja piiride kompamist, samas kui tubliduse eest ka justkui kiitust ja tähelepanu ei saa? Millise signaali annab poistele ütlus „mehed ei nuta“ või tüdrukutele lause „naine roolis, auto kraavis“?

Kas meeste vähene tundetaip ja naiste ebakindlus autoroolis on tegelikult ka sootunnustest tulenev või oleme ühiskonnana need seemned igaühe alateadvusesse idanema torganud, kuni kõik usuvadki, et see on tõde?

Selles artiklisarjas kirjutab Noored Kooli -programmis osalev Jüri gümnaasiumi õpetaja Triin Toomesaar oma tähelepanekutest Eesti hariduses.

Toimetaja: Rain Kooli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: