Helen Eelrand: soopõhine käsitöötund on ajast ja arust ({{commentsTotal}})

Helen Eelrand
Helen Eelrand Autor/allikas: Ülo Josing/ERR

Kui kellelegi ikka veel kangastub, et tikkimine või viltimine on 21. sajandil möödapääsmatud oskused, seda eriti just tütarlastele, kes ei kavatse oma haridusteed jätkata kodumajanduskoolis, siis palun tõstku käsi ning vastaku argumenteeritult, miks, kirjutab Helen Eelrand.

Lugupeetud haridusminister, õppekavade koostajad, ajale jalgu jäänud kooliteemalised arvamusliidrid. Ma panen oma ainsal „töövabal“ päeval korraks käest ära kudumisvardad, et teile kirjutada.

Jah, kirjutamine üldiselt on mu põhitöö, ent teismeline tütar on õhtuni trennis, pärast mida ta päriselt ka ei jõua oma sokikanda paratamatult homseks valmis, sest inglise ja saksa keeles, ajaloos ja matemaatikas on lehekülgede kaupa õppida. Mistõttu minul omakorda ei jää muud võimalust, kui – jah, vabandust, lugupeetud käsitööõpetaja – seda sokikanda tema eest teha.

See on mul teine tütar (kümneaastase vanusevahega), kelle eest muretseda, kududa ja õmmelda. Mitte kunagi pole ma kummagi seltsis pidanud õhtuti näpuga järge ajama emakeele, matemaatika, võõrkeelte või loodusõpetuse aine raames, nad on alati ise hakkama saanud. Sama puudutab ka sporti ja laulmist. Ja oma isikliku töpatrauma olen ma, tänan pakkumast, juba 30 aastat tagasi kätte saanud.

Kui üleüldiselt on avalik saladus, et heegelnõelte, jutede, kangaste ja varraste sabas on hilisõhtul, vahetult enne poe sulgemist töölt koju joostes aastakümneid seisnud higised ja alandlikud emad, tiiu-talutütrekesed, et õhtu lõpetuseks siis tütarde eest see tüütu heegeldamis- või tikkimiskohustus täita, siis minul ei vedanud isegi sellega. Pärinedes muusikute-kunstiinimeste suguvõsast, mul lihtsalt polnud kedagi, kes selle töö minu eest oleks osanud ära teha. Solfedžo, palun väga, aga mitte sokikand!

Seega tabas mind sageli palavikuhoog, kui oma sokikanna või ristpistega päev enne tööõpetuse tundi hätta jäin. Sest ega siis õpetaja pole sul enne hinde panemist käepärast, et temalt nõu küsida, ta lajatab järgmisel päeval halastamatult oma „mitterahuldava“ ära.

Nutsin, mis ma nutsin, aga ära õppisin. Kuid kui te nüüd siiralt usute, et pealt neljakümnesena näputööd äkitsi nautima oleksin hakanud, siis olete eksinud. Väga.

Ma poleks seda ise võibolla tähelegi pannud, kui minu nooremal, 12aastasel tütrel poleks juba varakult läbi mõeldud, et temast saab esmalt jurist, siis haridusminister ning viimaks president. Ja vaat selles keskmises, ministrietapis on tal üks raudkindel kavatsus: keelata ära soopõhine käsitöötund. Kuulutada see valikaineks.

Sest ka tema on oma võitlust sel teemal juba pidanud, kui üks klassiõde tema „tütarlapsele mittesobiva“ käsitööpõlguse peale küsis: „Huvitav, mida sa metsas peale hakkad, kui sul pole midagi selga panna?“ ning minu laps omakorda vastu küsis: „Kas sul on tavaliselt metsas käies lõngakerad kaasas?“ Liiga palju legende sellest, kuidas ainuke õde seitsmele vennale nõgestest rüüsid koob, ei tee vist lastele head?

See, et pean paluma tütre käsitöö koduste ülesannete raames appi omavanust lapsepõlvesõbrannat, kes on väiksemate lastega kodune ja kellel on seetõttu minust ja mu tütrest rohkem aega, on niikuinii juba juhtunud.

Väga põhjendatud on ka tulevase presidendi küsimus, miks poistel ning nende emadel-isadel tänapäeval selline kohustus puudub? Kes on kuulnud poiste käsitöö kodustest ülesannetest (jah, muide, mul on selliste hüpoteeside tõestamiseks poeg ka), nutmisest vineersae ja puulusika teemadel?

Ja kuhu kõlbab see, et tööõpetuse tunniks vajalikke vahendeid peavad väidetaval võrdõiguslikkuse ajastul oma raha eest vähemalt korra kuus poest ostmas käima ainult tüdrukute pered?

Mina õppisin (lisaks kohustuslikule perenaisetamisele) põhikoolis alternatiivainena kalligraafiat, mistõttu mu ilusat käekirja teinekord siiani kiidetakse. Aga mul ei tuleks iial pähe hakata seda kõigilt kohustusliku õppekava raames nõudma. Seega imetlen käsitöömeistrite oskusi siiralt, aga näen seda pigem… vabadusena oma kunsti teistega jagada.

Kui kellelegi ikka veel kangastub, et tikkimine või viltimine on 21. sajandil möödapääsmatud oskused, seda eriti just tütarlastele, kes ei kavatse oma haridusteed jätkata kodumajanduskoolis, siis palun tõstku käsi ning vastaku argumenteeritult, miks. Miks plikad peaksid seda, nutt kurgus, tegema? Eneseteenindus, söögi valmistamine, kõigile, soost sõltumata… palun väga, aga mustriga padjad?

Kuni me keegi sääraseid argumente kuulnud ega lugenud pole, nõustun mina oma lapsjuristi öelduga: „Kui ma päriselt pean järgmisel aastal sõrmkindaid kuduma hakkama, siis ma teen need nelja sõrmega ja annan koertele ära.“

Valitsevalt haridusministrilt, kelle peres kasvab nii poegi kui tütreid, ootaksime meie oma peres kindlasti sellises küsimuses senisest suuremat empaatiavõimet. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad vms kommentaarid.

Toimetaja: Rain Kooli



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: