Urve Eslas: õigus unustada ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urve Eslas on ajalehe Postimees arvamustoimetaja.
Urve Eslas on ajalehe Postimees arvamustoimetaja. Autor/allikas: Postimees/Toomas Huik

Kui vaadata, kuidas mäletamine kultuuriliselt väärtushinnangutega seotud on, siis võib öelda, et piir ei jookse enam suulisel ja kirjalikul mälul põhinevate kultuuride vahel, vaid seda pidi, mida on hakatud kutsuma digitaalseks lõheks. Internet on muutnud meie suhtumist mälusse viisil, mida tuleviku antropoloogid ilmselt huviga lahkama asuvad. Ilmselt leiavad nad, et mäletamise kui vooruse kõrval muutus sama oluliseks ka unustamine.

Euroopa kohus tegi hiljuti üsna tähelepanuväärse otsuse, mis meie mälu ja mäletamist mõjutama hakkab. Nimelt leidis kohus, et inimesel on õigus olla unustatud. See tähendab, et kui te ei taha, et tuleb välja detaile teie mineviku kohta, on teil täielik voli ja õigus nõuda selle informatsiooni kustutamist.

Tõsi, mitte täielikult. Ja muidugi kaasneb sellega rida probleeme. Kuid arvata on, et enamik mineviku kustutamise taotlustest esitatakse otsingumootorile Google.

Kuid samal ajal kui me aina enam soovime, et meil oleks õigus olla unustatud, me ka mäletame vähem.

Kui Sokrates Platoni suu läbi kirjasõna sarjab, mis mälule hävitavalt mõjub, siis on tal mingis mõttes õigus. 1927. aastal märkas psühholoog Bluma Zeigarnik Viinis restorane külastades ettekandjate käitumises veidrat seaduspära: neil oli suurepäraselt meeles, millises lauas telliti liha seentega, millises hautatud kala. Kuid seda vaid seni, kuni tellimus oli täidetud. Pärast seda kadus see mälust, nagu poleks seda kunagi olnudki. Mälu, leidis Zeigarnik, on veider asi: see on huvitatud vaid neist projektidest, mis on pooleli, pole veel valmis.

Seda mälu omadust võime süüdistada ka selles, et me ei saa kunagi lugeda Hemingway mõningaid lühijutte. Valmis käsikiri – on oluline, et see oli valmis, lõpetatud, ja seega mälu jaoks ebahuvitav – oli ta naise kohvris, see aga läks kaduma. Hiljem kirjutas Hemingway sellest kogemusest jutu “The Strange Country”. See räägib kirjanikust, kes avastab, et tal on täiesti võimatu meenutada juba kirja pandud ja lõpetatuks loetud lugusid. Nad olid mälust ära antud, paberile pandud, unustatud.

Veidi sarnane suhe on meie mälul internetiga. Suur osa inimese mälust asub väljaspool inimest ennast, see on ära antud mälu, teatud mõttes lõpetatud projekt, millega pole emotsionaalset sidet.

Google on saanud institutsiooniks, mis valdab meie mälu ka laiemas tähenduses. Raamatute digitaliseerimisprojektiga soovisid nad saada universaalseks mälupangaks. Kultuuriajalooliselt on raamatukogu nähtud kui kõikide maailmas olemas olevate teadmiste kogumit, informatsioon aga annab mitte üksnes teadmise, vaid ka võimu.

Briti ajaloolane Frances Yates toob raamatus „Mäletamise kunst“ välja kultuuriajalooliselt kütkestava kollektsiooni juhtumitest, mil kõike mäletamisväärset on püütud hallatavasse kogusse koondada. Üks huvitavamatest näidetest puudutab 15. sajandil Itaalias elanud Giulio Camillot. Praegu ei pruugi see nimi küll palju öelda, kuid toonases kontekstis oli Camillo sama masti mees, nagu Google'i evangelistiks kutsutav Vint Cerf praegu. Mõlemad soovisid hallata kogu maailma informatsiooni. Camillo mäluteatri visioon oli mõneti primitiivsem, kuid oma ajas sama pretensioonikas: vaataja asus puidust poolringikujulise teatri "laval" ja vaatas piltide "publikut". Pildid kujutasid endast mälusüsteemi, mis põhines retoorilistel motiividel ja mütoloogilistel kujunditel, mille abil vaataja suutis, just nagu Jumal, oma mälus esile manada kogu universumi selle esimestest põhjustest alates.

Kuid just nagu teadmised on võim, võivad nad saada ka kaubaks. Eriti kui nad on absoluutsed teadmised, just nagu soovis Camillo või nagu soovib Google. Camillo kohta on teada, et ta lubas oma teatri saladuse avaldada üksnes Prantsuse kuningale ja sedagi ainult eluaegse pensioni eest.

Kuid mida enam on teadmised nähtav kaubana, seda enam saab neid omakorda kasutada võimu saamiseks – sellise võimu, mida me alati heaks kiita ei pruugi. Infokogum ise pole ei jumalik ega saatanlik, see on lihtsalt infokogum. Küsimus on selles, kuidas seda kasutatakse.

Kuid vahel on hea ka mitte mäletada. Google'i mälu talletavate teenuste kõrvale on tekkinud teisi, mis unustavad. Üks neist, Snapchat, unustab kõik, mida tema vahendusel edastati, mõne sekundi jooksul ja igaveseks. Yandex, Vene versioon Google'ist, on teada andnud, et ta ei talleta inimeste kohta infot ja seetõttu ei saa temalt seda ükski võim ka välja nõuda. Tõsi, nad on seetõttu sattunud Venemaal üsna keerulisse olukorda. Võimule allumatus ei meeldi.

Taani filosoof Søren Kierkegaard leidis raamatus „Emb/Kumb“, et peamiseks põhjuseks, miks inimene õnnetu on, on just nimelt tema mälu. Kui mälestus on halb, siis seetõttu, et see teda painab. Kui mälestus on hea, siis seetõttu, et võrreldes sellega tundub iga oleviku sündmus tühine.

Seega ehk on soovil mitte üksnes unustatud olla, vaid ka unustada, oma iva olemas. Mõnikord mitte üksnes inimese, vaid ka institutsiooni jaoks.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: