Ilmselt on iga õpetaja läbi elanud hetki, mil mõnda artiklit lugedes või filmi vaadates, elusündmust kogedes või teiste kogejatega vesteldes tabatakse end mõttelt, kuidas kuuldut-nähtut klassiruumis ära kasutada ja argielu nüansse tulevastele täiskasvanutele tähenduslikuks muuta.

Mina olen viimaste kuude jooksul varasemast kordades sagedamini leidnud end teemade vahel seoseid loomas, põnevuskonksukesi avastamas ning aineteüleseid tegevusi kavandamas. Nende tähelepanekute peamine käiviti on aga ühtlasi nende peamine häda – nimelt ei tööta ma juba viimased üheksa kuud koolis ning olen kevadel selja taha jääva õppeaasta jooksul vaid siin-seal asendustunde andnud või külalisesinenud.

Aina selgemalt mõistan, et iga päev mitmeid tunde klassi ees seistes, õhtuti töid parandades ja tagasisidestades, töö- ja tunnikavasid koostades, selle kõige vahepeal klassi juhatades, järelvastamisi võimaldades ja muid õpetajaameti juurde käivaid ülesandeid täites jääb ühel koolmeistril harva piisavalt aega orgaaniliseks loomiseks, avastamiseks või unistamiseks. Pigem tunneb õpetaja end põlevas rattas ringi jooksva tuletõrjujana, kes enda ümber lakkamatult lõõmavat palangut kontrolli alla saada püüab.

Veebruari algul Eestit külastanud USA haridusekspert Marc Tucker juhtis tähelepanu sellele, et siinsed õpetajad töötavad rohkem kui pedagoogid enamikus riikides, osutades ühtlasi, et selline koormus pole jätkusuutlik. Paar nädalat hiljem toonitas president Toomas Hendrik Ilves oma aastapäevakõnes, et Eesti kool (!) peab suutma muutuva maailma ja muutuva ajaga sammu pidada, õhutades meid küsima, „kas kool õpetab piisaval määral homseid oskusi“.

Küsin vastu: kui tulekahju vajab kustutamist, kas on pritsimehel mahti homsele mõelda?

Viltune torn on vaid ilus vaadata

Nende nn koolikaugete kuude jooksul olen vestelnud mitme tegevõpetajaga, mh oma igatsusest tagasi klassi ette. See igatsus on sageli aga põrkunud pooleldi sõnastamata hoiatustega neilt pedagoogidelt endilt, et kuigi koolis tehakse tänuväärset tööd, kaotatakse samas iseennast. Üks noor, ent ometi juba terve kümnendi koolis töötanud õpetaja kirjeldas detailsemalt tunnet, et jääb elust maha: pole aega end uuendustega – just nimelt selle muutuva maailmaga – kursis hoida, piisavalt ilukirjandust lugeda või ringi reisida. Ta selgitas, kuidas tunneb aina enam, et ongi vaid õpetaja, mitte huvitav inimene, sest inimene olemiseks ei jää aega.

Teine töötav koolmeister – samuti noor, ent pisut lühema kogemusega – pidas minu igatsust kooli järele loomulikuks, ent oli seda meelt, et isiklike unistuste elluviimiseks kool ei sobi, sest õpetajaamet on praeguses haridussüsteemis väga eneseohverduslik elukutse. Sageli on noored õpetajad seltskondlikel üritustel põrgatanud mõtteid, kuidas krooniline ajanappus kammitseb isiklikku silmaringi ning seeläbi nii pedagoogilist kui eraelulist kvaliteeti.

Eks õpetajatööd saab selles süsteemis teha ka teisiti, st ennast ohverdamata. On võimalik loobuda täiendavatest ettevalmistustest ühe püstijalatunni või õppekavavälise tegevuse läbiviimiseks, on võimalik loobuda püüdlustest siduda päriselu koolieluga, on võimalik loobuda soovist tekitada õpilastes sisemine põlemine uute teadmiste vastu. On võimalik kaasa noogutada lõpututele näpuvibutustele, nagu „planeerige oma aega paremini!“, „prioritiseerige!“, „ärge võtke lisatööd!“. Ent kas hariduspõldu vaid pinnapealselt kündes jõuame ka selle „homse koolini“, millest me koos presidendi ja teiste riigijuhtidega 21. sajandi üha kiiremini muutuvatele vajadustele viidates unistame?

Jah, PISA testi tulemused on Eestil suurepärased, ent see torn on viltu – seda on lihtsalt ilus vaadata, kuid tema praktiline väärtus on väike ning seda tunnetavad eelkõige Eesti tööandjad. Haridusekspert Tucker viitas vestlustele siinsete ettevõtjatega, kelle sõnul on väga keeruline leida endale töötajaid, sest haridussüsteemist väljuvate inimeste oskused ei vasta nende ootustele – neil ei ole vaja inimesi, kes oskavad öelda õigeid vastuseid õigetele küsimustele.

Palk, prestiiž ja hingamisruum

Et kool võiks käia kaasas 21. sajandi uuendustega, peab seda suutma ka õpetaja. Et õpetajal oleks selleks mahti, tuleb peale palganumbrite ja ametiprestiiži range pilguga üle vaadata kogu haridussüsteem, mh õpetajatele suuresti ette kirjutatud argirutiin, ning aidata koolmeistritel sellest välja murda.

Näen vajadust, et õpetajate kontakttunnikoormustele seatakse lagi, arvestades aine iseloomu – nii võiks näiteks emakeele ja kirjanduse õpetajate koormuslagi olla 16-18 kontakttundi nädalas. Selleks, et õpetaja jõuaks lugeda või vähemalt sirvida läbi kohustusliku kirjanduse, aga tutvuda ka arvukate uute teostega ning taasavastada unustatud kirjandust; selleks, et õpetaja võiks kirjanditele või mistahes loovülesannetele anda põhjalikku tagasisidet lihtsa hinde või vigade paranduse asemel; selleks, et õpetaja jõuaks ise sagedamini kultuurisündmustele, et organiseerida noori kõnetavaid ühiseid teatris-, kinos- või muid käike.

Ka tuleks iga 3-4 aasta järel mistahes aine õpetajale võimaldada üks kontakttunnivaba tööaasta, mis aitaks koolmeistril vaadelda ja mõista argielu pisut teise külje alt. Sel moel saaks õpetaja rohkem mahti end täiendada, õppematerjale ja -tegevusi ajakohastada ning lõimida ainematerjale aktuaalsete teemadega, muutes õppimise konkreetsetele klassidele ja õpilastele sobivamaks. Hingamisruum annaks pedagoogile senisest enam aega märgata seoseid ja luua tähenduslikkust nii iseenda järgmiste õppeaastate jaoks kui ka parajasti tunniandmiskohustusega kolleegide tarbeks.

Haridus on Eesti tuleviku võtmeküsimus, vahet pole, kas vaatame seda majandus-, julgeoleku- või sotsiaalpoliitilisest vaatenurgast. Haridusest sõltub riigi jätkusuutlikkus ning meie kodanikkonna kvaliteet: millised on tulevaste kodanike väärtused, käitumine ja oskused, lojaalsus oma riigile, teadlikkus ühiskondlikest protsessidest, nendes osalemise aktiivsus jne.

Õpetajate palk ja ameti prestiiž, millele viitas president, on hariduskvaliteedi tõstmisel ning kaasajastamisel olulised, ent sama oluline on, et õpetajas peituv inimene saaks senisest enam aega tulla pedagoogirollist välja, püüda päeva, aga ka unetunde öösiti, et jõuda muutuva maailmaga sammu pidada. On oluline, et need säravad missioonitundega inimesed, kes koolidesse uut homset õpilastega koos looma lähevad, läbi ei põleks ega 21. sajandi kihutavalt vankrilt maha ei kukuks.