Rain Kooli: me kõik oleme pagulased ({{commentsTotal}})

Rain Kooli.
Rain Kooli. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Kuna paljude variatsioonide nägemine kõikidest külgedest korraga on nii pagana raske, otsib inimmeel lihtsustatud lahendusi. Ja nii me justkui minetame ühel hetkel selle taju, et olla eestlane – täpselt nagu olla muulane – tähendab üheaegselt väga paljusid asju, kirjutab ERR.ee peatoimetaja Rain Kooli käesolevat aastat kokku võtvas arvamusloos.

Rahvusvaheline suurfilm “Etturi ohverdamine” toob kinolinale lisaks ajaloolisele Bobby Fisheri ja Boriss Spasski vahelisele male maailmameistrimatšile ka Iivo Nei. Nei, rahvusvaheline meister, oli 1972. aastal aset leidnud matšil üks Boriss Spasski sekundantidest.

Aga kes Nei siis tolles ajahetkes tegelikult oli?

Eestlane? Nõukogude Liidu esindaja? Külma sõja ettur, nagu väidab Eesti Ekspressi artikkel oma pealkirjas?

Või male kui universaalne kunsti meister? Mees? Abikaasa?

Aga äkki kõike seda?

Kusjuures ma ei too just seda filmi esile juhuslikult.

“Etturi ohverdamine” on, olgugi et loominguliselt moonutatud tegelikkus, hea näide sellest, kui keeruline ja nõudlik on suurte ja väga mitmetahuliste tervikute haldamine.

Malelaual võimalike mänguseisude arv on vähemalt 1043. Terve inimkonna elus on võimalikke arenguid suurusjärkude võrra rohkem. Ja neid tekib kogu aeg juurde.

Nii et on täiesti arusaadav, et meist paljude jõud ei käi üle tegelikkusest, mis on muutunud nii kiiresti nagu Euroopa 2015. aastal.

On lihtsalt kergem, kui näiteks rändekriisi laineharjal saabuvad inimesed kujutavad endast ainult üht. Ja seetõttu paljude jaoks kujutavadki.

Nad on kas noored, lihalised, täies tööeas, võitluskoolitusega mehed – või sõstrasilmsed hirmusegused tüdrukukesed koos oma sõdadest räsitud peredega. Terroristlike kavatsustega äärmuslased – või tagakiusatud ja piinatud dissidendid. Parasiitlikud sotsiaalsüsteemi ärakasutajad – või siis virgad ettevõtjad, valmis esimesel võimalusel tööd rügama. Vägistajad – või vägistatud.

Aga elu ei ole selline. Nad ei ole ainult üht. Nad on KÕIKE SEDA! Kordades rohkemgi.

Ja seda on meie jaoks liiga palju. 1043 on liiga keeruline.

Ja kui on liiga keeruline, tahame me lihtsust. Enesekaitseks. Me oleme niimoodi ehitatud. Vaadakem või seda, mis sai Bobby Fisherist, kes kogu seda keerulisust, mida ta tajuda suutis, enam hallata ei suutnud.

Nii me siis teemegi, väikesed ja oma olemasolu pärast – põhjusega – mures, seda, mida me oskame ja suudame. Tõmbame oma teadvusse kriipsu ja joonime selle nii mitu korda üle, et mõtteline paber rebeneb ja kujuteldav pliiats sellest läbi tungib. Ühel pool kriipsu oleme meie ja teisel pool kriipsu on nemad.

Aga ühel hetkel saame me korraga aru, et mis mõttes … mis mõttes minuga koos siinpool kriipsu ei olegi need, kes peaksid sellises olukorras ühte hoidma – kõik eestlased. Et kuidas nii, et kui minu jaoks on rändekriisi laineharjal saabuvad inimesed üht, siis teise eestlase jaoks on nood hoopis teist.

Kui mina näen, et tulevad noored, lihalised, täies tööeas, võitluskoolitusega mehed – siis tema näeb hoopis sõstrasilmseid hirmuseguseid tüdrukukesi koos oma sõdadest räsitud peredega. Ja kui mina näen tagakiusatud ja piinatud dissidente, siis tema näeb terroristlike kavatsustega äärmuslasi. Et kuidas nii, et üks näeb vägistajaid – teine vägistatuid.

Ja siis me hakkame tõmbama piire hoopis teise kohta. Meie ja nemad vaheline eraldusjoon käib siis juba mööda vaadete nurki.

Minu inimesed. Ja need teised.

Aga lihtsad lahendused keerulistesse olukordadesse ei sobi. Sest kui lahendused tegelikult väldivad probleemide lahendamist – või tekitavad isegi probleeme juurde –, siis pole need ju üldse lahendused.

Siiski me tahaks neid. Me vajame neid.

Ja nii me justkui minetame ühel hetkel selle taju, et olla eestlane – täpselt nagu olla muulane – tähendab üheaegselt väga paljusid asju.

Me olemegi samal ajal Andresed ja Pearud, õpetaja Laurid ja Julk-Jürid. Me kõik olemegi Jaan Tõnissonid ja August Sirgid, Taavi Rõivased ja Edgar Savisaared.

Me oleme Märt Avandid ja Indrek Sammulid; Arvo Kukumäed ja onu Bellad. Me oleme Mari-Liis Lilled, Ita Everid ja Malle Pärnad.

Marika Mikelsaared ja Hardi Meybaumid ning anomüümsed kodutud Kopli trammist või süstivad prostituudid Mustamäe paneelmajast. Me oleme üksikhooldajaemad ja rullnokad, kodutütred ja hiliskeskealised seksistid.

Me oleme Lurichid ja Nooled, Viljar Loorid ja Erika Salumäed. Koidulad, Ehinid, Kivirähad ja Kenderid.

Ühe väikese erandiga – väga vähesed meist on Paul Keresed või Iivo Neid. Sest miljoni variatsiooni nägemine korraga kõikidest külgedest on liiga raske.

1043 on endiselt liiga keeruline.

Ja kuna see on nii pagana keeruline, siis me kõik tegelikult ühel hetkel põgeneme. Põgeneme oma hirmude eest, komistame oma eksimuste otsa ja eksime oma unelmatesse. Sest nii on lihtsam.

Nii et lõpuks… oleme me kõik pagulased.

***

Kommentaari on võimalik helifailina kuulata siit.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Allikas: Vikerraadio kommentaar



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: