Peeter Helme: inimese kahepaikne meel ({{commentsTotal}})

Inimest kannustab mingi hapra tasakaalu leidmine iseendas ja ümbritsevas maailmas. Kord tahetakse midagi uut – senitundmatut toitu, eksootilist välisreisi, tutikat mobiiltelefoni –, kord aga on vaja võtta aeg maha, harjuda, tunda end turvalises keskkonnas, mis on vaba võõrast ja tundmatust, leiab Peeter Helme Vikerraadio päevakommentaaris.

Suur sündmus on nüüd läbi ning käib arutelu, mis siis ikka juhtus ja kas midagi muutus või mitte. Valitsevat näib arvamus, et ei – muutusi ei sündinud, rahvas ei tahtnud neid. Või kui, siis sündisid muutused ehk mingil varjatud kujul, mis avaldub võib-olla alles aja jooksul.

Igatahes näib ajakirjandust vaadeldes, et asjatundjad on pisut pettunud. Loodeti, et suur spektaakel toob endaga kaasa ka suured nihked ja elu läheb mitte ainult lõbusamaks, vaid ka huvitavamaks. Ja kui seda ei toimunud, siis tekkis kohe küsimus, kas midagi on valesti.

Nii vaadeldes näib, et muutuseiha on meisse sisse programmeeritud. See tundub olevat meie kui inimeste pärisosa. Aga kas ikka on? Või kas see on midagi niivõrd olemuslikku, bioloogilist? Äkki on tegu mingi ajastulise ning meie praegusele kultuurile ja ühiskonnale omase nähtusega?

Ilmselgelt saab arutleda nii ja naa. Võib väita, et tõesti, muutusejanu käib inimesega kaasas, on seotud meie loomuliku uudishimuga, mis kunagi ammu tegigi ahvist inimese. On ju näiteks ka oletatud, et inimeste kunagised suguvennad neandertallased suridki välja põhjusel, et neis puudus uudishimu ja muutuseiha, neile sai saatuslikuks liigne kohastumus kehtivate oludega. Võib-olla tõesti.

Kuid samahästi võib ka väita, et inimkond laiemalt ja Eesti vabariik kitsamalt on niikuinii haaratud pidevatest muutuste tõmbetuultest. Alates 19. sajandi keskpaigast ei ole näiteks Eestis ühtki põlvkonda, kelle elu poleks olnud väga erinev neile eelnenud ja neile järgnenud põlvkonna omast. Jah, meil valitseb tõesti katkestuste kultuur, mille kõige jäävamaks väärtuseks näibki olevat muutus. Kas saab siis inimestele ette heita, et neil vähestel kordadel, mil on võimalik millestki püsivast kinni haarata, seda ka varmalt tehakse?

Seda esiteks. Teiseks elame viimased kolmkümmend aastat pideva tehnilise, kitsamalt kommunikatsioonitehnilise revolutsiooni tingimustes. Pidevalt korrutavad kõikvõimalikud itivisionäärid ja tehnikapreestrid seda, kuidas muutuv tehnoloogia sunnib ühiskonnale peale ka senisest erinevaid käitumismalle.

Ja peab tõesti vaid pime olema, et viimaseid mitte märgata – igas kodus või igas mobiiltelefonis kättesaadava interneti olemasolu on juba praegu muutnud seda, kuidas Eesti inimesed omavahelistes suhetes käituvad. Valima minekuks, raha- või tööasjade ajamiseks, poes käimiseks või ka partneri leidmiseks ei olegi enam tingimata tarvis kodust väljuda. See on tõeliselt radikaalne muutus, mille pikemaid tagajärgi on võimatu ennustada.

Niisiis – kas pole vaid loomulik, et ka selline inimene, kes sedalaadi muutuste olemuse üle pidevalt järele ei mõtle, võib ometi alateadlikult valida muutumatuse? Kui tal selleks vaid võimalus on.

Nõnda tundub, et tegelikult ei ihale inimene tingimata ei muutuse ega muutumatuse järele. Teda kannustab hoopis mingi hapra tasakaalu leidmine iseendas ja teda ümbritsevas maailmas.

Kord tahetakse midagi uut – senitundmatut toitu, eksootilist välisreisi, tutikat mobiiltelefoni –, kord aga on vaja võtta aeg maha, harjuda, tunda end turvalises keskkonnas, mis on vaba võõrast ja tundmatust. Siis loetaksegi mõnuga tuhandendat korda „Švejki”, süüakse mõnuga mulgiputru või kiluvõileiba ning antakse südametunnistuse piinadeta hääl nendele meestele ja naistele (tegelikult siiski meestele), kes on koduvallas erinevate partei- või valimisliidunimede all asjatanud juba kolhoosiajast peale.

Ja katki polegi midagi. Üks käitumine ei välista teist ega ole skisofreeniline vaid vastupidi – see ongi tasakaal ja harmoonia, millest meie muutustele elavas ühiskonnas nii sageli vajaka jääb. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.

Toimetaja: Rain Kooli

Allikas: Vikerraadio päevakommentaar



Sagedased digiboksi restardid on paratamatus, ent igapäevaselt nendega leppima siiski ei pea.

Rike digiboksis: kümnendik Elisa kliente hädas igapäevaste restartidega

Tuhanded Elisa kliendid on viimasel ajal hädas oma digibokside sagedase restardiga. Ettevõte tunnistab, et kümnendikul nende klientidest on digiboksi tarkvararikke tõttu iseeneslikud taaskäivitused muutunud igapäevasteks. Konkurent Telia teeb aga digiboksidele plaanipäraseid tarkvarauuendusi kuni kaks korda nädalas.

Järjejutt: kuidas ma Muski auto ära varastasin
ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: